Kohtume Telliskivis, Sveta baari uksel. Heinrich on pikk, keskmise kehaehitusega nägus nooruk. Väga punktuaalne! Millegi muu erilisega ta silma ei paista, kui välja jätta seik, et nooruk pikki, veidi karvaseid jalgu katab must pitsiline seelik.

Seelik pole juhus ega nali. Turundus- ja kommunikatsiooniinimesena leiba teeniv Heinrich, kes palub end mittebinaarseks nimetada, armastab vastavalt tujule kehastuda feminiinsemaks tegelaseks: silmapaistva soengu, värvika meigi ja sädeleva kleidiga drag queen’iks. Lavanimi Helgi Saldo pole samuti juhus ega kokkusattumus. „Selles on sära ja inspiratsiooni, teisalt argine majanduslik tasand, mis sobib minu olemusega ideaalselt,“ avaldab artist. Ta rõhutab, et eesmärk ei ole armastatud näitlejat kopeerida ega parodeerida. Heinrich mängib vaid nime ja sellega kaasneva ootusega.

Lavakõlbulikuks drag queen’iks kehastumine on aja- ning kulumahukas tegevus. Ainuüksi meikimine võtab aega paar kuni kolm tundi. Sveta baari aknalauale seatud peegli ees näole tõmmatud värviküllased jooned muudavad Heinrichi Helgi Saldoks. „See on minu viis end väljendada ja toob ka veidi raha sisse,“ tunnistab ta avameelselt.

Helgi Saldo ideaalses maailmas pole inimesed jagatud naisteks ja meesteks, vaid võrdväärne koht on ka neil, kes sellesse traditsioonilisesse ja pealesurutud raami ei sobi. „See oleks maailm, kus sugu ei presenteeritaks, poleks ettekirjutusi, kõik oleksid võrdsed ja kedagi ei jaotataks kuhugi gruppi,“ kirjeldab Heinrich oma lemmikmaailma. Samuti ei jagataks töid meeste ja naiste vahel, WC-d oleksid ühised ja palja ülakehaga võiksid end tuulutada kõik, kel selleks soovi. „Samaväärsed oleksid selles maailmas ka need, kes ei tooda kapitalistlikus süsteemis lapsi!“ põrutab Helgi Saldo, kes identifitseerib end „hallis alas“ mittebinaarse sooidentiteediga inimeseks.
„Ma olen keegi vahepealne või lihtsalt ristriietuja – inimene, kes kannab aeg-ajalt teise soo riideid, kuid ei soovi jäädavalt sugu muuta,“ selgitab aeg-ajalt drag queen’iks kehastuv Heinrich. Selle põhjused võivad varieeruda soovist väljendada naiselikku või mehelikku poolt kuni seksuaalse rahulduse saamiseni.

Ta ei salga, et temagi on loobunud isaks saamise mõttest ja soovist. „Keerulisem on olnud leppida minu vanematel, nii seksuaalse orientatsiooniga, kui ka drag queen’i ametiga,“ ei tee ta saladust, kuid mõistab oma vanemate häbitunnet, hirmu ja omamoodi leina. Sarnased tunded valdasid teda ennastki teismelisena, kui ta hakkas mõistma, et on teistmoodi. Leppimisperiood on olnud pikk, kuid tulemuslik. Teekonnal on olnud palju abi psühhoteraapiast.

Neid, kes ei mõista, on teisigi. Drag queen’ina pole Heinrichile võõras ei vägivald ega seksuaalne ahistamine. Naiseks kehastununa tuleb käperdamist artisti sõnul liiga palju ette. Rusikahoope on jagatud ka Tallinna tänavatel.

Kui Heinrich millestki unistab, siis sellest, et maailm oleks parem paik ja hooliks kõigist neist, kel on raske või kes on teistmoodi. Seepärast kõlab tema üleskutse lihtsalt: „Mine valima ja kindlasti mitte EKRE-t!“.

Isiklikus plaanis tunnistab mittebinaarne, et ta kardab unistada, kuid salamisi loodab leida armastuse. Ta unistab vägevatest pulmadest. „See peaks olema tõeline performance!“ lähevad Heinrichi silmad põlema. Samuti loodab ta ühel päeva Eestimaa tolmu jalge alt pühkida. Seniks aga püüab luua veidigi parema maailma enda sees ja ümber.