„Nii saadakse kriisist üle ka Põhjamaades: lihtsalt rohkem inimesi käitub reeglitele vastavalt. See on austus teiste ühiskonnaliikmete ja teiste inimeste tervise vastu,“ ütleb ajakirjanik ja kommunikatsiooniekspert Raul Rebane. Räägime temaga koroonakriisist ja kriisikommunikatsioonist, ajakirjanduse muredest-rõõmudest ja sotsiaalmeediast.

Raul Rebane, olete praeguseks juba üle pooleteise aasta kestnud koroonakriisiga seonduvat meedias järjepidevalt analüüsinud. Mis on teile selle aja jooksul silma jäänud?

Kõige rohkem häirib, et ühe aasta jooksul teist korda on väike Eesti koroonanakatumiselt maailma tipus. Esimene kord oli märtsis, teine nüüd. See tähendab, et midagi on põhimõtteliselt valesti, sest väga korraliku meditsiinisüsteemiga, väga hea haridusega ja hajaasustusega riik ei tohiks seal mitte mingil juhul olla. See ei ole ilmselt tingitud meie geneetilistest iseärasustest, vaid hoopis millestki muust: strateegilisest juhtimisest, käitumismudelitest, mentaalsusest. Nii et minu ettekujutuse järgi seisab meil koroonajärgsel perioodil ees suur riigi ja ka igaühe iseenda käitumismudeli audit: kuidas sai nii juhtuda, mis on need põhjused ja kes me tegelikult oleme.

Tundub, et praegu on meil mingis mõttes kaks kriisi. Esiteks on meil päriskriis, meedikud töötavad viimase piiri peal, teiseks oleme ühiskonnana justkui identiteedikriisis, on palju vastandumist, viha. Ütlesite, et peame tegema auditi, aga kas juba saab anda mingi hinnangu, kuidas me ikkagi sellisesse olukorda jõudsime?

Arvan, et selles ei ole süüdi koroona. Need protsessid on sügavamad. Eesti on tüüpiline riik, mis on viimase 30 aasta vältel teinud läbi väga kiire arengu väga paljudes valdkondades ja elu on radikaalselt muutunud. Kõikides sellistes riikides, ilma eranditeta, juhtub nii, et osa inimesi ei saa kiirest arengust osa ja nad jäävad maha, kas mentaalselt, materiaalselt või muul moel. Ja siis sünnib nende protest, kas arengu kiiruse, suundade või millegi muu vastu. Meil on juhtunud täpselt sama.

Koroona on olnud lihtsalt üks uus tegur, mis on käitumismudelid selgemalt välja toonud.

See algas juba oluliselt enne koroonat, lootuses, et on võimalik kuidagi kiirust maha võtta, seisma jääda või tagasi minna. Nii et see konflikt on ja püsib. Mina vaatan seda lihtsalt kui Eesti riigi üht arenguetappi ja ei usu, et need konfliktid oleks võimalik mingi jutuga või kuidagi tagasi tõmbudes ära lahendada. Koroona on olnud lihtsalt üks uus tegur, mis on käitumismudelid selgemalt välja toonud.

Kas ma saan siis õigesti aru, et seda olukorda, mis meil praegu koroonaga seoses tekkinud on, ei olekski saanud teie arvates kuidagi vältida?

Jah, mina arvan, et see oleks tulnud niikuinii. Olime ilmselt kehvad lugema suurte arenguprotsesside märke. Tagantjärele mõistan, et grupid, kellele ei meeldinud see, mis toimus, olid ammu-ammu olemas ja need grupid olid üsna suured. Selgemalt tuli nende olemasolu välja juba üle kümne aasta tagasi koos majanduskriisiga ja siis 2015. aasta paiku koos migratsiooni ja poliitiliste kriisidega. Nüüd lisandus veel koroona juurde.

Millist rolli mängib sellistes kriisides kommunikatsioon?

Otsustavat. Kusagilt peab tulema käsklus, mis sunnib kriiside ajal kaevikutest väljuma või siis kaevikutesse minema. Mistahes kriisi ajal hakkavad tööle kriisikommunikatsiooni reeglid ja need ju oluliselt erinevad tavaelust. Kriisis oodatakse mitte niivõrd soovitusi, palumisi ja silitamisi, kuivõrd väga täpseid juhiseid ja käsklusi, sest mängus on elu: oma isiklik tervis ja meie kui grupi tervis ka.

Kuidas te hindate riigi kommunikatsiooni koroonakriisis?

Vaatame algusest peale. Juba veebruaris 2020 toimus meil nii poliitikas kui meedias selgelt kriisi eitamine ja ilustamine. Veel 28. veebruaril räägiti meil hanerasvaga koroona ravimisest. Veel 9. märtsil räägiti „Aktuaalses kaameras“, et kriisikommunikatsiooni pole vaja, kuna kriisi ei ole. Eriolukord tuli kolme päeva pärast.

Teine tsükkel, kus minu meelest tehti suuri vigu ja ei tajutud olukorra tõsidust, oli eelmise aasta oktoobrist kuni detsembrini. Meil oli selgelt nakatumise kasv, suur meditsiinijama oli nähtav, kuid meie tähelepanu summutati hoopis teiste asjadega. Põhitähelepanu ei olnud mitte koroonal, vaid referendumil [kooseluseadust puudutaval – toim].

Praegu toimuva kolmanda laine protsesse võis väga ilmekalt ette näha juba septembris. Septembri keskpaigas oli näha, kuhu me liigume, kaasa arvatud nende numbriteni, mis meil praegu on ja minu meelest ei ole olnud piisavalt aktiivset kriisi summutamist.

Sel ajal kujunes Eestis välja piirangutevastane mentaalsus. Oli olukord, kus piirangute vastu olid kõik, nii rahvas kui ka ajakirjandus. Ja siis ütles ka valitsus, et kui rahvas ei taha ja ajakirjanikud ei taha, ärme siis tee. Tulemuseks oli maailmas tippnakatumine 2021. aasta märtsis.

Praegu toimuva kolmanda laine protsesse võis väga ilmekalt ette näha juba septembris. Septembri keskpaigas oli näha, kuhu me liigume, kaasa arvatud nende numbriteni, mis meil praegu on ja minu meelest ei ole olnud piisavalt aktiivset kriisi summutamist.

Need vead ei ole olnud taktikalised, need on olnud strateegilised, põhimõttelised. Minu meelest viiakse Eestis praegu läbi eksperimenti: üritatakse poliitika ja juuraga lahendada meditsiinilisi probleeme. Piltlikult öeldes, kui pimesool valutab, siis tuleb see välja lõigata, mitte arutada, et siitpoolt ja sealtpoolt…

Te mainisite peamiselt vigu, aga kas midagi on ka selles kriisis hästi tehtud?

Ühiskonna, meditsiinipersonali mobiliseerimine… Loomulikult on olnud väga palju julgustavaid asju. Väga suur osa elanikkonnast oli alguses absoluutselt nõus käituma kõikide reeglite järgi, sest oli hirm. Ja ma tahan ju lahti saada sellest hirmust. Kriisist jääb muide alles väga suur hulk hästi õppinud ja suure koormusega töötanud spetsialiste. Nende erialaline väärtus tõuseb palju, see on suur pluss. Ka see, et järgmiste pahanduste puhul oleme kindlasti paremini valmis.

Kriisist jääb muide alles väga suur hulk hästi õppinud ja suure koormusega töötanud spetsialiste. Nende erialaline väärtus tõuseb palju, see on suur pluss.

Rääkides vaktsineerimisest, siis nii Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin kui ka näiteks ettevõtte Ragn-Sells juht Kai Realo on viidanud, et tegemist on turundusülesandega ehk tuleb võtta ette sihtgrupid ja asi neile mõjusalt ära kommunikeerida.

Nõus. Mina enda jaoks kirjeldasin esimese hooga umbes viis gruppi, kellega kõikidega tuleb rääkida erinevat juttu. Aga neid gruppe on kindlasti rohkem. Üks nendest on kindlasti, nagu mina nimetan, vene meedia grupp. Need on inimesed, kes on vene meedia mõju all. Siis on usupõhine grupp, siia kuuluvad kõik imeravimite, ivermektiini, MMS-i ja teiste selliste asjade uskujad. Siis on identiteedi ja enda „mina“ otsijad. Nemad on kõige keerulisem grupp, sest siin võib olla oma „mina“ säilitamine teinekord tähtsam kui elu. Siis on olemas kõhklejate grupp, neil ei ole olnud võimalust vaktsineerida või pole olnud lähedasi, kes räägiks ja selgitaks. On olemas grupp, kes on väheinformeeritud või nad lihtsalt ei usu koroonasse. On teatud vanemate inimeste grupid, kelleni see info lihtsalt ei ole jõudnud. Siis on kindlasti selline päris arvestatav grupp, tõesti väga vanad inimesed, kes üldse väljas ei käi ja ütlevad, et ma kaitsen ennast sellega ja pean ma siis laskma ennast nüüd torkida. Need grupid tuleb väga täpselt sõnastada, vaadata üle nende suurusjärgud, nii et see on puhas kommunikatiivne ülesanne.

Suure kahuriga praegu linde püüda pole enam efektiivne, tuleb snaiperpüssiga täpselt sihtida.

Samas te ütlesite hiljuti, et täiesti veendunud vaktsiinivastastega ei ole üldse mõtet rääkidagi. Kas me sellise käitumisega ei jäta neid inimesi hoopis omapäi ega süvenda ühiskonnas tekkinud teravat olukorda veelgi?

On olemas selline asi nagu Rogersi innovatsiooni difusiooni teooria, mis määratleb inimeste vastuvõtlikkuse uutele asjadele, innovatsioonile. See ütleb, et ühiskonnas on umbes 15% selliste inimeste hulk, kelle esimene vastus uutele imagotele on raevukas ei. Ka mina olen sattunud terve rea selliste inimestega rääkima ja rakendanud erinevaid meetodeid: tunnetuslikku veenmist, viisakat arutelu, mida kõike. Aga siin ei ole küsimus üldse vaktsiinis ja isegi mitte koroonas. Siin on väga paljude puhul küsimus võimaluses vastanduda massile, võib-olla ka nii-öelda rumalale massile. Ka mulle on nagu vanale lollile kaastundlikult öeldud: „Äkki sa ühel päeval tulevikus saad siiski aru, et tegelikult kogu koroona on ravimifirmade vandenõu.“. Ja nende jaoks loobuda oma isiklikust seisukohast tähendab tegelikult loobuda oma isiksusest, identiteedist. Nii et see ei ole vaktsiini küsimus, see on minapildi küsimus. Minu meelest tuleks praegu rohkem tegeleda kõhklejatega, seal on ressurss suurem.

Mida praeguses olukorras öelda nendele inimestele, kes terve kriisi aja on käitunud vastutustundlikult: nad on kõikidest piirangutest kinni pidanud, ennast esimesel võimalusel vaktsineerinud?

Ega olegi midagi muud öelda, kui tuleb täpselt samuti edasi käituda. Mina ei näe mitte mingit sellist võimalust, et nüüd mingi kamp käitub kehvasti ja ma hakkan ka käituma täpselt samuti.

Just täpselt nii saadakse ka Põhjamaades üle: lihtsalt rohkem inimesi käitub reeglitepõhiselt ja neil ei tule pähegi mõelda, et see on mingi õiguste ahistamine.

Ei hakka. Täpselt samuti käitume edasi ja see on ainuke võimalus sellest üle saada. Mida rohkem inimesi niimoodi käitub, seda suuremad on ka võimalused. Just täpselt nii saadakse ka Põhjamaades üle: lihtsalt rohkem inimesi käitub reeglitepõhiselt ja neil ei tule pähegi mõelda, et see on mingi õiguste ahistamine. See on lihtsalt austus teiste ühiskonnaliikmete ja teiste inimeste tervise vastu. Ainult nii saabki ühiskond käituda.

Taani liikus juba septembris järk-järgult piirangutevaba elu poole, samal ajal läks Eestis olukord järjest hullemaks. Mida siis taanlased teisiti tegid?

See on ju täiesti elementaarne, mida tehakse teistmoodi. Neil on lihtne reegel: alguses vaktsineerid, siis saad vabaks. Meie tahame alguses olla vabad ja siis mitte vaktsineerida. See on ju lootusetu üritus. Elada nagu Põhjamaad, aga midagi selle nimel teha ei taha. See, et me üritame 55% vaktsineerituse taseme juures rääkida, et oleme nagu Põhjamaad, no ei ole. Ma arvan, et praegu sai see küll selgeks, mis on meie tegelik positsioon selles riikide hierarhias. Me oleme olnud üliedukad ja väga tublid, ma olen selle üle väga uhke. Aga inimene kui kodanik, kui teisi inimesi arvestav olend – siin on meil palju puudu. Sellise mentaalsusega, kus „mina“ on absoluutne, on väga raske hoida ühiskonda avatuna, sõbralikuna ja vabana.

Ütlesite ühes Vikerraadio päevakommentaaris, et ajakirjanduses on selles kriisis fookus olnud liialt meditsiinisüsteemi koormusel ja vastupidavusel. Aga sama asja räägivad ju ka terviseamet ja valitsus. Mida peaks siis teisiti tegema?

Suured rahvuslikud strateegilised eesmärgid, olgu kriiside ajal või mitte, peavad alati olema sõnastatud idealistlikult ja mitte ratsionaalselt. Meditsiini vastupidavuse süsteem, kas meil on 600, 700 või 800 voodikohta, on ratsionaalne. Poliitilisel tasandil saab ainuke eesmärk olla Eesti rahva elu ja tervis. Meditsiinisüsteem on vahend, mis selle tagab.

Suured rahvuslikud strateegilised eesmärgid, olgu kriiside ajal või mitte, peavad alati olema sõnastatud idealistlikult ja mitte ratsionaalselt.

Tuleb minna tavatasandilt kõrgemale ja ka loosungi tasemel sõnastada suuri idealistlikke eesmärke, sest see on meie peaeesmärk, muidu me ei jää ellu. Ja seejärel teeme kõik, mis vähegi võimalik, et meditsiinisüsteemi aidata.

Kuidas teie arvates üleüldiselt on ajakirjandus selles kriisis oma tööd teinud?

Tervikuna on meediapilt olnud selles mõttes hea, et on olnud pea ammendav kajastus, aga kindlasti on olnud probleeme. Selgelt on silma torganud üks erinevus Põhjamaade meediaga. Meedia üks rolle on ka kangelase ja antikangelase mudeli loomine ja meil on väga tihti tehtud ajakirjandusvabaduse või suurema vaatajaskonna nimel kangelasi nendest, kes reaalselt lähevad vastassuunas: näiteks antivakser kui kangelane või demonstratsioonil kõige kõvemini lärmaja kui kangelane.

Näiteks ühes telekanalis oli pooletunnine põhjalik saade, mis oli täielikult udul ja kuulujuttudel baseeruv vaktsiinivastasuse saade. Meil tehti otseülekandeid 23. oktoobri demonstratsioonist Vabaduse platsil. Minu meelest siin on hästi palju mõtteainet: toimetus istub koos ja mõtleb, et kas see nüüd on see. Need asjad maksavad elusid.

Olen analüüsinud näiteks ka Soome meediat ja nende kommunikatsioon erineb meie omast ikka oluliselt. Toon näite. Soomes oli kevadel 300-liikmeline antivakserite ja piirangute vastane demonstratsioon, mis aeti laiali ratsapolitseiga ja 30 inimest peeti kinni. Mitte kellestki ei tehtud kangelast, kes seal kohapeal oli. See sündmus mainiti paarikümne sekundiga ära Yleisradio peauudistes, aga ma kujutan värvikalt ette, mis oleks toimunud meil.

Aeglaselt, aga siiski vaktsineeritakse ja vastaseid jääb järjest vähemaks. Ja siis muutuvad vastased väga häälekaks ja pahaseks. Selle protsessi tajumine ja valgustamine hakkab näitama ajakirjanduse sotsiaalse vastutuse määra.

Suhteliselt lihtne on ette ennustada veel ühte protsessi, mis meil ees seisab. Aeglaselt, aga siiski vaktsineeritakse ja vastaseid jääb järjest vähemaks. Ja siis muutuvad vastased väga häälekaks ja pahaseks. Selle protsessi tajumine ja valgustamine hakkab näitama ajakirjanduse sotsiaalse vastutuse määra.

Mis teile praegu Eesti ajakirjandusmaastikul kõige rohkem rõõmu teeb?

See, et Eesti ajakirjandus on siiski suuresti vaba. Kui ma midagi kardan siin maailmas, siis seda, et korduvad Ungari või Poola skeemid: et ühel hetkel kujuneb välja poliitiline olukord, kus ajakirjanike valikuid ja tähenduste andmist hakatakse mõjutama väljastpoolt toimetust. Toimetus võib olla loll, aga tal peab olema see õigus.

Kui ma midagi kardan siin maailmas, siis seda, et korduvad Ungari või Poola skeemid: et ühel hetkel kujuneb välja poliitiline olukord, kus ajakirjanike valikuid ja tähenduste andmist hakatakse mõjutama väljastpoolt toimetust.

Meie langemine ajakirjandusvabaduse indeksis oli ju tingitud sellest, et rahvusvaheliselt jõudis kohale, kuidas meil ähvardati vaba sõna ära likvideerida. Seda võeti väga tõsiselt.

Aga kurvema poole pealt?

Näiteks vaadates ERR-i, siis nad on selgelt majanduslikus mõttes alahinnatud. Ajakirjanikel, isegi tippajakirjanikel, on raske toime tulla. Ajakirjanike sissetulekud on madalad ja kui sul on kõht tühi, siis on sind oluliselt lihtsam survestada ja hakata sulle sõnu suhu panema. Selle lahendab lõppkokkuvõttes turg, aga ajakirjanike staatuse ja ka majandusliku positsiooni parandamine on väga-väga oluline küsimus. Praegu ollakse võrreldes väga paljude valdkondadega rongist maha jäänud.

Muide, ka ERR-i peahoone on kõikidest riigile kuuluvatest asutustest kõige halvemas olukorras. Külalisi sinna viia ei saa, piinlik on.

Elame ajal, mil igaüks võib oma tõde vabalt kuulutada ka sotsiaalmeedias. Milline mõju on sellel teie arvates ajakirjandusele?

Väga mitmetahuline ja see eeldaks eraldi tundidepikkust saadet. Sotsiaalmeedia, eelkõige näiteks Facebooki algoritmide kaklus seisab meil veel tõsiselt ees. Ühel kuu aega tagasi toimunud seminaril osales ka Soome ajakirjanik Jessikka Aro, kes sai Pulitzeri preemia oma hiilgava töö eest Peterburi trollivabriku paljastamisel ja kelle raamat „Putini trollid“ on ilmunud ka eesti keeles. Tema nimetas seal nende algoritmide kasutamist Facebooki psühholoogiliseks massihävitusrelvaks, mis on selgelt suunatud lõhestamisele ja konfliktsusele. Näeme seda praegu ka Eestis.

Kui otsida positiivset poolt, siis sotsiaalmeedia on muutnud ajakirjanduses defitsiidi olemust. Enam ei ole defitsiit avaldamise koht ja ruum. Vanasti oli loo ilmumine suur sündmus, nüüd võib igaüks kirjutada. See loob konkurentsiolukorra ja enam ei piisa lihtsalt loo kirjutamisest. Neid lugusid on miljon ja keegi neid ei loe, kõik ainult kirjutavad. Et minu lugu leviks, tuleb kirjutada hästi või väga hästi, soovitavalt geniaalselt. Selleks, et lugu murraks sellest meeletust hallist massist läbi, on vaja õppida ja areneda.

Et minu lugu leviks, tuleb kirjutada hästi või väga hästi, soovitavalt geniaalselt.

Tuleb hästi palju rohkem tööd teha ja minu meelest on see asetanud mitte ainult meedia enda, vaid ka iga konkreetse füüsilise ajakirjaniku konkurentsiolukorda. Tuleb teha paremini, sest muidu tuleb staar sotsiaalmeediast ja sõidab üle.

Sotsiaalmeediaga seostub ka infokülluse teema. Olete sellestki rääkinud. Kuidas saada hakkama inforohkusega ja õppida eristama olulist ebaolulisest?

Kõige kindlam meetod on see, et põgene ja ära üldse loe. Aga nii on väga raske sotsiaalse olendina teiste hulgas elada. See tähendab, et mingi info peab ikkagi olema. Aga siis algab konkurentsivõitlus usaldusväärsuse peale, igaüks töötab välja oma usaldusväärsuse otsimise algoritmi. Piltlikult öeldes oleme jõudnud olukorda, et ütle, mis portaali sa loed ja ma ütlen, mis inimene sa oled. Ma saan ette ennustada sinu järgmised sammud ja käitumise. Ja siin lähevad valikud väga väikeseks. See tähendab seda, et mitte ainult ajakirjanikud, vaid ka tavalised inimesed peavad iseenda kaitsmiseks hakkama õppima meedia toimimise reegleid. See on väga raske üleminek ajast, kus kirjutatud sõna oli tõde. Kontrollimise, kõhklemise ja kahtlustamise õpetamine muutub tooteks: mida uskuda, mida mitte uskuda.

Kuidas üldiselt tundub, kas eestlased on meediapädevad?

Ei ole. Isegi eurobaromeetri uuring näitas, et erilised kõhklejad me ei ole.

Osa inimesi jagab teadlikult kontrollimata ja valeinfot. Mida nendega teha?

Enda sees olev hariduslik, kultuuriline või ajakirjanduslik filter peab ütlema, et see on ju sõnnik. Ja seda tuleb pidevalt, uksest ja aknast. Paljudel juhtudel ei ole vaja näppu näidata ajakirjanduse, poliitika või valitsuse suunas, vaid tuleb endal võtta vastutus. Kui sa võtad endale usaldusväärseks allikaks mingi uduportaali ja selle järgi käituma hakkad, siis ära imesta.

Oluline on aru saada, et müüti ei ole võimalik parandada ja valehunnikule tuleb vastu seada väga tugev oma produkt. See tähendab, et palju tugevam meetod on see, et lood oma müüdi.

Väga ohtlikud müüdid tuleb muidugi ümber lükata. Aga on olemas Brandolini reegel, mis ütleb, et vale ümberlükkamiseks kulutatav energia on alati suurem sellest energiast, mis kulub vale loomiseks. Ressursi ja aja puudus aga asetab meid sellisesse olukorda, et kõiki ühiskonnas liikuvaid valesid ei ole võimalik ümber lükata. Oluline on aru saada, et müüti ei ole võimalik parandada ja valehunnikule tuleb vastu seada väga tugev oma produkt. See tähendab, et palju tugevam meetod on see, et lood oma müüdi.

Oma raamatus „Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit“ keskendute sellele, kuidas end meediasuhtluseks ette valmistada. Millised on teie soovitused aga ajakirjandust õppivatele tudengitele? Kuidas saada heaks intervjueerijaks?

See raamat on mul kahjuks kirjutamata. (naerab) Eks ajakirjandus on ikkagi suurel määral maailmavaade ja peab olema ka spetsiifiline talent. See tähendab, et sa lapsest saadik tunned vajadust rääkida teistele lugusid. Sa pead olema valmis selleks, et terve elu tuleb õppida. Sa pead olema uudishimulik ja ei lähe mööda asjadest, mis uudishimu tekitavad. Su närvikava peab vastu pidama väga pingelisele tööle ja konfliktidele, sest neid tuleb pidevalt. Sa pead olema võimeline taluma kriitikat. Ja kõige tähtsam, nagu Juhan Peegel ütles, sa pead oskama austada oma rahva muret ja rõõmu. Kui sa oled selline, siis on mõtet ajakirjanikuks õppida. Ja kui valmis saad, siis on see üks ägedamaid ameteid.

Aga ilma ettevalmistuseta ja õppimiseta ei pääse kuskile. Nagu ma raamatus kirjutasin nendele teistele: täna oli viimane päev sinu elus, kus sul tuli pähe mõte minna avalikkuse ette ilma ettevalmistuseta. Täpselt samuti puudutab see ka ajakirjanikku. See tähendab, et kui intervjueeritavad on paremini ette valmistatud kui sina, siis sa pead lihtsalt õppima, muidu jääd lolliks. See on mage tunne.

Tänast meediamaastikku arvesse võttes, millele soovitate ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengitel oma õpingutes enim keskenduda?

Mina ei näe täna ühtegi piiri. See tähendab, et sa võid teise kursuse tudengina teha imeasju, väga korralikku ajakirjandust. Tehniline kila-kola, see kõik on ju olemas. See pole enam defitsiit, defitsiit on head ajud.

Mina ei näe täna ühtegi piiri. See tähendab, et sa võid teise kursuse tudengina teha imeasju, väga korralikku ajakirjandust.

Akadeemik Wiedemann ütles, et mehi ei loetleta, mehi kaalutakse ja mul on kuri kahtlus, et kaalu peale läheb süvatunnetus ühiskonnast. Võib-olla see tundub väga hull, aga ma soovitan päris tavalisel ajakirjanikul teha läbi üks kursus filosoofia ajalugu. See tundub alguses täiesti mõttetu jura olevat ja on tunne, et see ei anna praktilisele tööle mitte midagi juurde. Aga mingis vanuses, 30–40 aastate vahel, võib see kujuneda otsustavaks ehk järsku tekib pilk, et te näete mõningaid asju hoopis teistmoodi kui teised. Ja siin eraldatakse sikud lammastest, staarid tavalistest ajakirjanikest. Valmistuge konkurentsivõitluseks, te lähete imagosõtta teiste andekate inimeste vastu.

Kumb te ise hinges ikkagi rohkem olete, kas ajakirjanik või kommunikatsiooniinimene?

Kui ma näen huvitavat asja, muutun ma hinges kohe ajakirjanikuks tagasi, kuigi mul ei ole enam mingit väljundit ja olen ju juba ajakirjaniku jaoks õudvana. Uudishimu on äge tunne ja ma kardan aega, millal see üle läheb. Teisalt üritan vaadata suuremat pilti ja jagada kogemust.

Seepärast ütlen noortele ajakirjanikele, et kasutage nooruspõlve aega hästi ära: õppige, liikuge ringi, otsige ja ammutage uut infot. Tehke tuhat lugu, osa nendest olgu kasvõi halvad, aga tehke.

Uudishimu on äge tunne ja ma kardan aega, millal see üle läheb. Teisalt üritan vaadata suuremat pilti ja jagada kogemust. Seepärast ütlen noortele ajakirjanikele, et kasutage nooruspõlve aega hästi ära: õppige, liikuge ringi, otsige ja ammutage uut infot.

Ja veel kogemus, mis teid ees ootab. Kunagi, kui olete umbes vanuses 38–42, tuleb aeg, kus te järsku muutute. Suur hulk ajakirjanikke jätab sel ajal oma ameti maha ja hakkab tegelema millegi muuga. Seda on väga keeruline seletada, miks see nii on, aga ju toimub mingi maailmapildi muutus, kus te ei taha enam ainult tõlgendada ja interpreteerida, vaid tahate võib-olla ise midagi teha. On huvitav, et kes pärast seda jäävad ajakirjanikuks, need jäävad enam vähem surmani.

Ma olen ise täiesti tüüpiline, jätsin praktilise ajakirjanduse maha 41-aastaselt, siis läksin ajakirjandusjuhiks ja seejärel olen tegelenud väga paljude nende asjadega, mis mind huvitavad, eelkõige näiteks infosõdade, psühholoogiliste operatsioonide, infomõjutuste, nende asjade teooriaga. Samuti koolitamise, konsultatsioonide ja kirjutamisega. Nii et mul on raske öelda, kes ma olen. Teen seda, mis on huvitav.