Euroopa Liidu direktiivi kohaselt nimetatakse Eestis ametisse digiteenuste koordinaator, mille tagajärjena veebipiraadid krõbedaid trahve hakkavad nägema.

Tehnoloogia areng ja selle tagajärjena tekkinud digiajastu lõid inimkonnale enneolematud võimalused info jagamiseks ja tarbimiseks. Kui enne oli tarvis kaugete tuttavatega suhtlemiseks kasutada teoposti või teadmiste omandamiseks külastada raamatukogu, siis nüüd on võimalik seda teha ka digitaalselt. See kõik tõi enesega aga kaasa ka midagi muud - samamoodi enneolematu digivarguse. Selle probleemi osas nõustuvad ka erinevad maailmajaod, kus on autoriõiguse ja veebipiraatluse alased seadused ühel või teisel moel kirjas. Näiteks USA-s ja Jaapanis võib autoriõiguste rikkumise eest mitte vaid rahatrahvi saada, vaid ka aastateks vangi minna. Aga siiski sõltub ka seal karistus toime pandud rikkumisest ja sellele eelnenud väärtegudest.

Eestis seevastu on veebipiraatlus autoriõiguse seaduse näol küll keelatud, kuid sellealase järelevalve teostamine on pikaks ajaks tagaplaanile jäänud. 2024. aastal 14. veebruaril esitati aga Eelnõude Infosüsteemi õigusakti eelnõu “Infoühiskonna teenuse seaduse, autoriõiguse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadus”. Selle eelnõu eesmärk on Euroopa Liidu digiteenuste õigusakti nõuetekohane täitmine Eestis, mille jaoks plaanitakse nimetada Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) Eestis digiteenuste koordinaatoriks. Taoline koordinaator ei tule ainult Eestisse, vaid igasse liikmesriiki, kus taoline asutus puudub. Ühtlasi on nende ülesanne kooskõlastada juba Eestisiseseid olemasolevaid seaduseid Euroopa Liidu omadega.

Seaduse eelnõu kohaselt volitatakse TTJA pädevaks viima läbi kontrolle, tegema järelpärimisi, nõudma selgitusi, ja muud seoses digiteenuste õiguste rikkumisega. Sealhulgas on neil ka volitus sunniraha ja trahvimäära kehtestamisel, kui see tarvilikuks peaks osutuma, ning seda nii firmadele, kui ka juriidilistele isikutele. Rikkumiste ja nendealaste trahvide ülevaate leiab EL määrusest 2022/2065, kuid hetkeseisuga lubab Eesti karistusseadustik § 2251 tasulisele infoühiskonna teenusele ebaseaduslikult juurdepääsetavate seadmete omamise eest kuni 1200 eurot trahvi.

Veebipiraatluse vastane kampaania

Sajandi algul katsuti seda probleemi lahendada teadvustavate üleskutsetega. Sellel eesmärgil levis sajandi algul üle maailma filmidega kaasas käiv reklaam “Piracy. It's a crime”. Sellist nime kandis kampaania, mis pidi 2004 –2007 inimestele selgitama, et ka tarkvara-, muusika-, ja filmipiraatlus on kuriteod. Kampaania peamine väljendusvahend oli reklaamvideo, kus kujutati järjest nii autovargust, käekoti röövimist ja akna kaudu televiisori erandamist. Kõike seda saatsid energiline technomuusika ja tummfilmi-laadsed stseene seletavad hüüdlaused nagu "You Wouldn't Steal a Car".

Värvika reklaami sidus lõpuks kokku võrdpilt, et kui sa kaasinimeselt midagi ei rööviks, siis ei tohiks sa selle loogika järgi ka veebipiraatlusega tegeleda. Tagantjärgi tuleb uuringute põhjal aga välja, et suurele osale publikust näisid paralleelid näiteks autovarguse ja veebipiraatluse vahel absurdsed. Selle tulemusena kujunes hoiatav reklaam naljanumbriks, mida sotsioloog Dr. Matthew Davidi sõnul aastaks 2009 juba rohkem kui sada korda parodeeritud oli.

Kampaania üldist läbikukkumist illustreerib ka Euroopa Liidu intellektuaalomandi ameti jaoks tehtud uuring. Selle põhjal tuli välja, et kuigi kaks kolmandikku eurooplastest peab võltstooteid ohuks nii tervisele, ohutusele kui ka keskkonnale, siis leiab kolmandik, et nende ostmine on aktsepteeritav. Kui suurest tervikust eraldada noored, siis kasvas see number isegi 50%-ni. Ühtepidi tuleb uuringus välja originaali liiga kõrge hind, kuid samuti mängib rolli ka võltstoodete lai levik. Neli eurooplast kümnest väitsid endid ostetud toodete autentsuses ebakindlad olevat, ning näiteks Rumeenias ulatus ebakindlus isegi 72%-ni. See trend kehtib ka veebipiraatluse puhul, sest 41% eurooplastest ei tea, kas parajasti kasutatav infoallikas on seaduslik või mitte.

Laia leviku põhjus

Siiski tuleb terviklikuma pildi jaoks panna end teadliku rikkuja olukorda, ning lähtuda nende tegevusest üksikisikuna. Ühes 2015. aastal ilmunud uuringus tunnistasid inimesed, et nad olid olulisemalt kergemini nõus midagi immateriaalset varastama. Selles kordub eelmainitud asjaolu, et hulk inimesi pidasid sajandi algul füüsilise eseme vargust ja veebipiraatlust absurdseks võrdluseks. Sama uuringu teises osas jälgiti ka osaliste ajutegevust, millest tuli välja, et füüsilisi ja immaterjaalseid asju ette kujutades aktiveerusid erinevad osad ajust, mis võib selgitada mingi osa inimeste soodumust veebipiraatluseks.

Seepärast kirjeldavad ka Gilles Grolleau ja Luc Meunier oma artiklis “Doing more with less: Behavioral insights for anti-piracy messages”, kuidas veebipraatluse vastaseid kampaaniaid enamasti ebaedu on saatnud. Asi on selles, et ühele osale inimestest, kes nii ehk naa ei piraadi, reklaam mõju ei avalda, ning teisele osale jääb sõnum muudel põhjustel võõraks. kampaania autorite poolt rõhutatud suured numbrid, mis raskesti hoomatavad on, ei kipu veebipiraadile palju korda minema. Seejuures võib veebipiraatluse vastastel kampaaniatel isegi vastupidine mõju olla, tekitades inimestele veebipiraatluse laia levikut ja lihtsust tutvustades kiusatust.

Veebipiraatlusele pole seega veel lahendust leitud, senised katsed on tihti toonud kaasa isegi vastupidised tagajärjed. Praeguseks on refleksioon aga tehtud ja uued meetmed valmis seatud. Seejuures ei pruugi veebipiraat tegutseda isegi pahatahtlikusest, vaid lihtsalt järeldada, et tema pisike osalus ei maksa midagi.