Ilmselt on viimasel ajal paljud näinud uudiseid või ka ise kogenud, et publiku käitumine teatrisaalis on ületanud hea tava piire. Austuse puudumine nii teiste inimeste, näitlejate kui ka iseenda suhtes on jõudsalt jõudnud teatrisaali.

Kuna olen tihe teatriskäija, siis on ka minul olnud mitmeid kehvi kogemusi, kus mõni lähedal istuv inimene pidevalt tegeleb millegi muuga, segades teisi inimesi. Kehv käitumine teatris on niivõrd tavapäraseks muutunud, et paljud võib-olla ei pööra sellele enam erilist tähelepanu.

Ühel Tartu Uue Teatri etendusel 2023. aasta kevadel juhtus meeldejääv sündmus. Keskealised teatrivaatajad, istudes esireas, laimasid ja halvustasid kõvahäälselt neile arusaamatuks jäänud etendust, jõid demonstratiivselt kaasavõetud Jägermeistrit, tegid selfie’sid, kusjuures tagapoolt istujatelt luba ei küsitud. Ilmselt ei olnud nende vaatajate eesmärk teatrit vaadata, vaid mingil põhjusel just teatrisaalis end peoks „valmis seada“. Etendust küll ei katkestatud, kuid teiste külastajate kurjad pilgud ning publikuteenindajate noomivad märkused jäid neid koduteele saatma.

Uurisin teatriteaduse tudengilt Susan Sooäärelt, millised kogemused temal on olnud, Sooääre sõnutsi on kehv käitumine teatris juba niivõrd „omaks“ saanud, et eriti ei tulnud tal näiteid meeldegi. Sooäär meenutas, et juba 2020. aastal, kui ta käis Eesti Draamateatri „Ivanovi“ vaatamas, oli märgata, et nutitelefon on jõudnud teatrisaali – seda nii noorte kui ka täiskasvanute seas. Tema ees istunud perekond rääkis kõvahäälselt üksteisega, kasutas nutiseadmeid ja segasid teisi vaatajaid. Seega ei ole probleem viimase paari aasta uus trend, vaid näitlikustab, et ka varem on olnud taolisi juhtumeid.

„Saab vist öelda, et peaaegu igal etendusel võib kohata mõnda telefonikasutajat,“ võttis oma mõtte Sooäär kokku.

Etenduse ajal on häirivat publikut ilmselt keeruline korrale kutsuda. Kuigi etenduse alguses on mitmes teatris lisatud juurde, et palun käituda teatrisaalile vastavalt ja rõhutatakse näitlejate tööle, siis etenduse ajal selliseid meeldetuletusi ei ole. Ühe markantse näitena võib leida lavastaja Tiit Ojasoo etteaste, kes katkestas Eesti Draamateatri ja Rahvusooper Estonia koostöös valminud etenduse „Macbeth“ just teatripubliku kehva käitumise tõttu. Üsnagi otsekoheselt ütles ta laval olles, mida ta kehvast publikust arvab. Kahjuks ei ole igal etendusel kohal lavastajat ja teatriteenindajadelt ei saa eeldada ojasoolikku karismat, mistõttu jäävad paljude etenduste olukorrad lahendamata.

Uurisin Vanemuise publikuteenindaja Georg Timoštšenko kogemusi räuskava teatripublikuga. “Noored olid klassiga etendust vaatamas Sadamateatris. Vaheajal liikus poistekamp teatrist välja naasti teise vaatuse alguseks ja mindi saali. Etenduse lõpus, pärast aplausi oksendas üks noormees saalis, selle tulemusel oli terve tribüün ja toolid määritud. Noormehed olid nii enne teatrisse tulekut kui ka vaheajal alkoholi joonud. Oksendanud noormehel oli hakanud juba teise vaatuse ajal paha, tagasi suutis ta seda hoida kahjuks vaid etenduse ja aplausi lõppemiseni. Saaliteenindaja pani noormehe sõbrad saali koristama, kes sellega muidugi ka nõus olid.”

Kuigi niivõrd markantseid näiteid ehk igapäevaselt teatrisaalis ei kohta, on selge et etendusele keskendumine on keerukas, eriti just noorele teatrivaatajale. Publikuteenindaja, rikkumata publiku teatrikogemust, saab lahendusena minna näiteks probleemse rea lähedale ja ennast nähtavaks teha.

“Teenindaja ei saa ka etendust seisata. Seni on etendust seisatud juhul, kui häiring saalist on häirinud juba näitlejate tööd laval,” lisab Timoštšenko. Sadamateatris on just noortele suunatud etendustel tulnud ette ka, et näitlejad kutsuvad vaatajaid korrale. Keerulise nähtusena toob Timoštšenko välja nutikäekellad, mis “ärgates” olekus eredalt pimedas saalis kõrvalvaatajate tähelepanu röövivad ja üldist atmosfääri rikuvad. Ohjeldamaks teatrivaatajate inetut käitumist katsetatakse Vanemuise teatris raadiosaatjaid, millega publikuteenindajad ja etenduse tehniline meeskond omavahel ühendus hoiab ja teavitada üksteisest probleemidest.

Kehv käitumine teatris on olnud viimasel ajal populaarne teema, millest on arutlenud ja sõna võtnud mitmed teatrinäitlejad, lavastajad ja teatrijuhid. Teatrisaalis käitumisele rõhudes on valminud sotsiaalkampaania: „Märka, et oled teatris”, mis sisaldab kolme videot ja plakateid ning toob välja suurimad murekohad: telefonide kasutamine etenduse ajal, valjuhäälne rääkimine ja etenduse kommenteerimine, teatrisaalis söömine ja joomine. Kampaaniaga on liitunud mitmed Eesti teatrid, sh VAT Teater, Eesti Noorsooteater, Ugala Teater, Rahvusooper Estonia, Eesti Draamateater, Tartu Uus Teater ja mitmed veel.

Parandamaks kehva teatrivaatajat on üleskutse igati asjakohane ja kasutatav ka õppematerjalina koolitundides. Kuigi eesti inimesed käivad palju teatris, siis on oluline, et ka saalikultuur hoiaks teatud traditsioone ja elementaarne viisakus saadaks kõiki teatrivaatajaid.