Minu kirjasõber Rahvusvahelisest Valuutafondist
E-maili rämpspostis ringi vaadates leiab sageli fantaasiarikkamaid kirjatükke kui ilukirjanduse edetabelitest. Heas õngitsemiskirjas on esindatud nii rikkad äsjasurnud vanaonud, korrumpeerunud ametnikud kui ka tundmatu panga töötajad, kes meeleheitlikult just kirja saajale mitme miljoni suurust pärandust üritavad edastada.
On 18. veebruar ning ma teen midagi sellist, mida pole kunagi varem teinud – lähen rämpsposti kirjakasti meelega õngitsuskirju otsima, et neile vastata. Andmepüük ehk õngitsemine (phishing) internetipettus, millega püütakse ohvritelt välja petta tundlike andmeid, näiteks kasutajanimesid, paroole või pangakonto andmeid (Pettus.ee). Esimesena jääb ette kiri proua Mariam Fatigalt, kes on raamatupidamisosakonna tegevjuht pangas.
“Meie pangas avati konto 1999. aastal ja alates 2009. aastast operatsiooni ei tehtud. Selle konto omanik 9 miljoni USA dollari suuruse varandusega võlausaldaja Bernard Bean, väliseestlane, keemiainsener, suri õnnetuses.
Pärast kõigi arhiivide hoolikat konsulteerimist ja selle kontoga seotud failide läbivaatamist mõistsin, et tal ei ole ühtegi teist abisaajat ei tema perekonnas ega tema endises seltskonnas. Ma saaksin sellest rahast kergesti vabaneda, kui mul õnnestuks see välisele kontole kanda.
Otsin kaaslast.
Soovin, et aitaksite mul selle raha teie riiki üle kanda. Teie abi eest olen nõus teile andma 50% rahalistest vahenditest. Olen teadlik, et see sõnum üllatab teid, sest meie seda ei teadnud varem, kuid veenduge, et see on ehtne võimalus, mida ma teile pakun. Ma palun teil mulle vastata niipea kui võimalik.”
Kuidas saaksin sellisest ahvatlevast pakkumisest ära öelda? Vastasingi niipea kui võimalik, tänasin imelise võimaluse eest ning küsisin, mida raha saamiseks pean tegema. Proua Fatiga vastus tuli kiiresti:
“Võin teile kohe alguses kinnitada, et see asi on väga tõsine ja ei ole riski, sest olen juba kõik lepingutes nõutud meetmed kasutusele võtnud. Samuti teadke, et olen selles kohas töötanud 23 aastat (pangandusettevõte ECOBANK-CI). Seetõttu võin teile kinnitada, et tean väga hästi panga töö- ja juhtimissüsteemi. Olen 49-aastane abielunaine ja kahe lapse ema.
Jätkame minu äriettepanekuga järgmiselt: Kui olete tõeliselt valmis selle kallal töötama, saan kõik lingitud failid pärast hr Beani surma meie andmebaasis asendada ja tuvastada teid kui surnud isiku rahaliste vahendite saajat. Ilma igasuguse riskita. Palun saatke mulle kõik oma kontaktandmed: oma nimi, vanus, elukutse, riik, linn, aadress, telefoninumber, faksinumber.”
Kui vastasin PPA Põhja prefektuuri aadressi ja Lõuna prefektuuri numbriga,, kaotas proua Fatiga minu vastu huvi. Siinkohal aga meie teekond ei lõppe, sest leidsin oma postkastist järgmise andmeõngitseja. Seekord oli väidetavalt tegemist Rahvusvahelise Valuutafondi peadirektoriga.
“Saatsin teile selle kirja kuu aega tagasi, kuid ma ei kuulnud teist ning ma pole kindel, kas saite selle kätte. Esiteks, ma olen pr Kristalina Georgieva, tegevdirektor ja Rahvusvahelise Valuutafondi esinaine.
Tõepoolest, oleme läbi vaadanud kõik takistused ja probleemid, mis on seotud teie pooleli jäänud tehinguga ja teie suutmatusega tasuda teile nõutud ülekandetasusid. Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) direktorite nõukogu koos USA rahandusministeeriumi ja mõne muu asjakohaste uurimisasutustega siin Ameerika Ühendriikides on andnud korralduse, et meie välismaksete rahaülekannete üksus (United Bank of Africa Lome Togo) väljastaks teile VISA kaardi, kuhu teie raha (2 800 000 000) miljonit dollarit peale laaditakse.
Uurimise käigus avastasime ehmatusega, et panga korrumpeerunud ametnikud, kes üritavad teie raha oma erakontole suunata, on teie makset asjatult edasi lükanud. Nüüd võtke ühendust United Bank for African Clearing Transfer Departmentiga ja hr Segun Agbajega (ubabank.uba13@gmail.com).”
Kui lausa Rahvusvahelise Valuutafondi peadirektor ise kirjutab, tuleb loomulikult vastata. Saatsingi kirja eelpool nimetatud meiliaadressile. Kiire Googeldamine andis teada, et ka Segun Agbaje on tuntud tegelane. Nimelt on tegemist Nigeeriast pärit ja Harvard Business Schooli lõpetanud finantsteenuste kontserni Guaranty Trust Holding Company tegevjuhiga. Õnneks leidis “hr Agbaje” oma muude tööülesannete kõrvalt aega, et ka mulle vastata.
“Tere hommikust, kallis saaja! Annely Kasela
Kuidas sul läheb? Loodan, et teil on perega hästi.
Tahan teid veelkord õnnitleda selle võidu puhul, mille saite oma e-posti aadressile. Kogu summa on juba kantud ATM Visa kaardile, mis toimetatakse teie aadressile koheseks kasutamiseks pärast selle kontori antud juhiste järgimist.
Proovige aru saada, et Mo loterii on tõeline. Ja teil on täielik seaduslik õigus, et teie e-kaart toimetatakse teie kodusele aadressile 48 tunni jooksul pärast siinsete juhiste järgimist. Seetõttu soovitan esitada oma teabe täielikud ja õiged üksikasjad, nagu allpool näidatud. (Küsitud info on lisatud kuvatõmmisena allpool).
Palun kogu lugupidamise juures, ärge võtke seda korrespondenti kui lapsemängu. Hoiatan teid tõsiselt: see on ainus viis raha saamiseks. Delivery Express Courier ei saabu teie riiki ilma teie aadressi teadmata, et teie pakk teie riigis teie koduuksele toimetada.
Lugupidamisega
Proua Kristian Georgieva rahvusvahelise valuutafondi IMF Lomé Togo Lääne-Aafrika tegevdirektor”
Ma tõesti ei ole kindel, millal Segun Agbaje otsustas, et Kristalina Georgieva peaks ikkagi mulle vastama või millal Kristalina oma nime Kristianiks muutis, aga see ei olnud ainus selle kirja kullaauk. Mina oma passist koopiat saatma ei hakanud, aga minu uus “kirjasõber” tegi seda küll.
Otsustasin meie vestlust jätkata ning seekord kasutada teistsugust taktikat: selle asemel, et täita andmed valeinfoga, avaldasin oma muret selle osas, et mul ei ole WhatsAppi kontot. Selle peale sain sama päeva jooksul lausa kaks kirja:
“Peate looma WhatsAppi konto ja saatma selle koos järgmise teabega, kuna WhatsAppi number on selles protsessis oluline. Kullerfirma soovib teiega WhatsAppi kaudu ühendust võtta, kui kaart teie riiki saabub.”
Kahe tunni pärast tuli teine kiri:
“Palun looge see WhatsAppi konto juba täna ja saatke see koos järgmise teabega, sest kaart tuleb teile kohale toimetada järgmise 3 päeva jooksul, meie tööpäevadel.”
Kui vastasin, et mu telefonil ei ole Interneti ning ma ei saa endale seetõttu ühtegi kasutajat teha, tundus mu uuel kirjasõbral huvi minu vastu kaduvat. Ehk jääb aga siit meelde õppetund – oma isiklikke andmeid ei tasu saata isegi mitte rahvusvaheliste organisatsioonide direktoritele.
