Me elame info ülekülluse ajastul, kus olulise info eristamine ebaolulisest on väsitavam kui lihtsalt oma infumullis istumine ja maailmas toimuva ignoreerimine. Pole ime, et inimesed muutuvad uudiste suhtes tuimaks, kui sõjakuriteod ja miljardäride järjest küsitavamad otsused on saanud meie inforuumi igapäevaseks osaks.

Mul on kohati uudiseid lugedes tunne, nagu oleks ülejäänud maailm mingisugune düstoopiline romaan, mille raamaturiiulilt kätte haarasin, mitte päris elu päris inimestega. Kuidas saakski tunduda tõeline, et 21. sajandil töötavad Kongo koobaltikaevandustes orjad? Või et USAs on orjandus seadusevastane ja seda peetakse rängaks inimõiguste rikkumiseks, välja arvatud juhul, kui sa kannad parasjagu vanglakaristust. Siis on see valitsuse meelest okei. Inimõiguste deklaratsiooni järgi on orjandus kõigis oma vormides alates 1948. aastast keelatud, aga tundub, et raha kaalub rohkem kui seadused.

Samas ei ole ma üllatunud. Ja ma tunnen end süüdi, et modernne orjandus minus oluliselt suuremat reaktsiooni ei tekita. Ma tahaks elada maailmas, kus inimõiguste rikkumised ja inimsusevastased kuriteod ning lihtsalt nende toimumine maailmale uudisväärtuslikuna tunduksid. Just toimus jälle üks terrorirünnak. Ukrainas on endiselt sõda. Iisrael blokeerib ikka veel humanitaarabi jõudmist Palestiina tsiviilelanikkonnani. Myanmar. Sudaan. Sahel. Konfliktid on uued, aga genotsiide ja sõjakuritegusid defineeritakse ikka samamoodi.

Ja samas meil läheb elu vanamoodi edasi. Kirjutan seda artiklit soojas toas istudes ja teed juues. Veebilehtedel olevad küpsised salvestavad mu tegevust ja müüvad ilmselt selle info kolmandatele osapooltele. Ma isegi ei teadvusta seda, vaid mõtlen hoopis, et peaks poest kohupiima ostma. Päike paistab. Linnud laulavad. Kevad on saabunud. Ja ei ole midagi uut siin Maamuna peal.

Kuna me ei saa kogu universumit korraga paremaks muuta, siis selles numbris keskendume sellele, kuidas maailma ja iseenda jaoks natukenegi ära teha. Meil on lood taaskasutamisest ja uuskasutamisest; investeerimisest ja Tartu Ülikooli stipendiumitest; eesti keele väärtustamisest ning ajakirjanikuna läbipõlemise ennetamisest. Kuigi uudistega kursis olemine võib tunduda vahepeal väsitav, siis info kogumine ja jagamine on parem, kui sellest lihtsalt mööda vaatamine.

Põnevat lugemist!