„Lugejal ja vaatajal võiks jääda see tunne, et me ei raisanud niisama aega ja ajasime päris asja,” mõtestab hea intervjuu saladust lahti Aasta ajakirjanik Vilja Kiisler. Just suurepärane intervjueerimisoskus oli see, mida Eesti Meediaettevõtete Liit tema puhul esile tõi.

Kuidas leidsid tee ajakirjanduseni?

Kogemata, see lihtsalt juhtus. Ma ei ole ju Tartu Ülikoolis õppinud mitte ajakirjandust, vaid hoopiski eesti filoloogiat. Kord sattusin suvel tööle Äripäeva keeletoimetusse. Kujunes nõnda, et ülikooli viimase aasta sõitsin Tallinna ja Tartu vahet, nädalavahetusel töötasin keeletoimetajana Äripäevas, Tartus kirjutasin lõputööd. Siis jäin veel Tartusse mõneks ajaks filosoofiat õppima, ent tööle läksin pärast ikka ajalehte. Maitse oli juba suus.

Filoloogid sai tollel ajal kõik õpetaja kutse, aga taipasin varakult, et minust õpetajat ei tule, sest mu pedagoogiline võimekus ja motivatsioon lähenevad nullile. Toimetus tundus oluliselt meeldivam paik kui kool. Töötasin ajakirjanduses pikalt ise kirjutamata, olles keeletoimetaja ja uudistetoimetaja. Ise kirjutama hakkasin ma suhteliselt hilja, kuskil kolmekümnenda eluaasta paiku.

Millised lood on sulle kõige eredamalt meelde jäänud?

Kõige paremini jäävad meelde sellised intervjuud, mille käigus on küsitletav valmis end avama mõnel teemal, mida ma ehk vaid riivamisi puudutada julgen ega usu tegelikult, et sedakaudu üldse edasi saaks minna. Aga vahel selgub äkki, et inimene on nõus rääkima, ja kõik valmis mõeldud küsimused lendavad vastu taevast. See ei tähenda iseenesest sugugi, et ettevalmistus oleks mõttetu, vastupidi – mida põhjalikum on ettevalmistus, seda suurem on tõenäosus, et suudan küsijana kaasa minna sellega, mida inimene kõneleb. Ehk siis kuulata, see on peamine, ning reageerida, kui avatuks osutub mõni aken, mille eeldasin kinni olevat. Mida suuremaid ootamatusi täis intervjuu, seda rõõmsam pärast olen. Parimal juhul tuleb avalikuks midagi sellist, mida poleks julgenud lootagi.

Kas on ette tulnud olukordi, kus sa ei oska edasi minna, kui keegi sind n-ö pahviks lööb?

Mõnikord on otsustamiseks, kuidas edasi minna, aega murdosa sekundist. Mõni vaimselt avar inimene loob igas oma vastuses mitu võimalust jutuga edasi minna. Sellisel juhul tuleb valida väga kiiresti. Kas valisin parima tee, seda muidugi ei tea, sest teised võimalused jäid ju kasutamata. Ja kui õige hetk on mööda lastud, siis on ta möödas. Intervjuu on orgaaniline tervik, mitte suvaline rida küsimusi ja vastuseid.

Vahel olen olnud ka ise oma küsimuse üle üllatunud. Kindlasti ei läinud ma Leo Kunnasega intervjuud tegema plaaniga küsida, mitu inimest on ta tapnud. Aga siis me istusime tema köögis, jutt jõudis sobivasse kohta, ja ma küsisin. Niisugustele küsimustele üldiselt ei vastata, öeldakse, et sellest ma ei räägi vms. Aga tema vastas, ja vastas ausalt. Pisarad voolasid mööda tema põski alla, kui ta kõneles. Väga raske oli näha sõjameest nutmas. Võitlesin ise pisaratega ja pingutasin kõigest väest, et mitte nutta. Sedasorti ausus ja usaldus tekitab tohutut imetlust ja lugupidamist.

Milline on olnud sinu kõige õpetlikum kogemus ajakirjanikuna?

Õpetavad peamiselt ikka vead ja eksimused. Püüan alati olla, eriti otsesaate puhul, maksimaalselt keskendunud, kohal, enamasti see ka õnnestub, otse-eeter motiveerib selleks ülimal määral. Kord juhtus nii, et mingil tehnilisel põhjusel tegime saate Martin Heremiga siiski salve. Juttu tuli Kalle Laanetist, kes tahtis ministrina ära kaotada kaitseväe orkestrit (ja kaotaski). Kogemata nimetasin Laanetit keskerakondlaseks ja Herem sai võimaluse mind korrigeerida, et tegemist on ikkagi reformierakondlasega. Laanet on nüüdseks juba mitu korda Reformierakonna minister olnud, aga miskipärast oli mul tol hetkel paremini meeles tema pikaajaline kuulumine Keskerakonda. No mis parata, et tal on siiamaani keskerakondlase nägu peas! Viga sai tookord välja lõigatud, aga õppetund oli suur. Niisugust eksimust lihtsalt ei tohi endale lubada.

Teine täiesti lubamatu lugu juhtus, kui saates käis Anneli Ott, kes oli siis Keskerakonna minister. Juttu tuli koroona-aja vaktsineerimisest, tema oli kaitsesüstimise vastane, aga ei tahtnud otse öelda, et ta seda on, ja keeldus ka ütlemast, kas ta ise süstitud või mitte. Ja siis sõnastasin küsimuse umbes nii, et kas te oma lähedaste, näiteks vanemate ees tõesti vastutust ei tunne. Teadsin küll, et Anneli Oti vanemad hukkusid Estonia katastroofis, see oli mulle saadet ette valmistades tegelikult meelde jäänud, aga aju ei andnud seda mulle küsimust vormides õigel hetkel kätte. Pärast saadet kirjutas üks vaataja, et miks ma ometi nii tegin. Selgitasin vaatajale, palusin vabandust, loomulikult kirjutasin kohe ka ministrile ja palusin kogu südamest andeks. Kahetsesin oma viga väga, sest ilmselgelt tegi see haiget, täiesti ülekohtuselt pealegi. Minister mind vastamise vääriliseks ei pidanud.

Niisuguste asjadega ei tohi eksida. Selleks ongi tarvis olla maksimaalselt keskendunud. Pean igal hetkel valdama kogu informatsiooni, mida olen valmistudes kogunud, ka säärast, mida polnud üldse plaanis kasutada. Alati peab olema valmis selleks, et asjad lähevad teisiti, kui olen ette kujutanud. Õnneks ei ole niisuguseid piinlikke vigu ette tulnud palju. Olen õppinud otse-eetris sõnu valima nii, et kui ma absoluutselt täpselt ei mäleta kõiki asjaolusid, millele viitan, siis ei väida ma vähemasti valet.

Teed hästi palju lugusid poliitikutega. Kas sind ennast pole poliitikasse kutsutud?

Ei ole. Kuigi, ükskord vist kutsuti, aga ma olen nii pikkade juhtmetega, et sain sellest alles paar aastat hiljem aru. Oleksin halb poliitik, kaldun liiga kergesti välja ütlema, kuidas mulle asjad paistavad. Poliitikas ei ole see ilmselt kuigi viljakas ja tulemuslik viis asju ajada.

Kuidas sa tuled toime stressiga? Mida sa teed selleks, et läbi ei põleks?

Iga kord, kui kohtun kooli- või üliõpilastega, pannakse ette: räägi nüüd, kuidas sa läbi põlesid. Ka ajakirjanduses on sellest kõnelevad lood ülimalt populaarsed. Ma ei ole kordagi läbi põlenud. Olen küll sellele lähedal olnud, ohtu ära tundes aga ise korrektiivid teinud. Leian, et oma vaimse tervise eest peab eelkõige ikkagi igaüks ise hoolitsema. On tore, kui organisatsioonid selles toetavad, aga eelkõige tuleb ise endal silma peal pidada. Vahel mõtlen, et me ei peaks mitte nii palju jutustama sellest, kuidas keegi läbi põles ja siis suurest kriisist välja tuli, vaid sellest, mida inimesed teevad selleks, et kuristiku äärele üldse mitte jõuda.

Hindan oma aega väga kõrgelt ja planeerin oma tegevusi võimalikult hästi. Ühest tegevusest puhata saab midagi muud tehes. Hirmus oluline on ennast liigutada. Mulle meeldib pikki vahemaid kõndida, tantsida, joogat teha, taliujuda – kõik see hoiab vaimselt joone peal. Inimese keha ei ole loodud laua taga istuma, keha liigutamine hoiab ülemised korrused tolmuvabad ja terved. Kui ollakse väsinud, siis tuleb magada. Pipi ütles endale alati ise, et nüüd aeg magama minna. Tema oli enda vastu karm, kui kolmest korrast ütlemisest ei piisanud, siis teatas ta endale, et nüüd on karta keretäit. Keretäit ma endale kunagi anda ei luba, ent kui olen väga väsinud, lähen kell üheksa magama. Ärakukkumist on parem ennetada kui end pärast Münchauseni kombel ise juukseid pidi soost välja tirida.

Tohutult oluline on see, et oleks muid huvisid ja hobisid peale põhitöö, et miski muu peale ajakirjanduse pakuks veel rõõmu ja rahuldust. Et oleks palju sõpru, ka väljaspool töökaaslaskonda.

Millised nõuanded annaksid sellele Viljale, kes just hakkab astuma ajakirjanikuteed?

Nõuandmine ei kuulu üleüldse mu tugevate külgede hulka. Ka ei ole ma kuigi osav mineviku mõtestamisel või isegi selle meenutamisel, ma ei mõtle selle peale kuigi palju. Usun, et inimene muutub elu jooksul palju, eriti kui ta ise seda tahab, ja et kõik otsused, mis kunagi tehtud, olid tolles ajas õiged, isegi kui hiljem võib tunduda, et need olid valed. Kõigile pole antud käia sirgeid teid, tuleb minna ringiga või käänulist rada. Mõte ei pruugigi selguda praegu, nagu ütles Artur Alliksaar.

Pigem mõtlen selle peale, mis parasjagu käsil, kellega tahaksin intervjuud teha ja missuguseid lugusid veel kirjutada. Kui lugu on ilmunud, kustutan faili ära ega mõtle selle peale rohkem. Vahel küsib keegi, kes sul eelmises saates käib, enamasti mul ei tule meelde, sest mõte on juba uute asjade juures.

Mida sa soovitad ajakirjanduse tudengitele?

Ajakirjandustudengid teavad täpselt, et ainult ajakirjandusest ei piisa ja tegelikult on nende õppekavagi palju laiem kui pelgalt ajakirjanduslike oskuste omandamine. Olen noorte ajakirjanike kohtudes kogenud, et neil on lai silmaring, nad loevad palju ja tunnetavad hästi vajadust teadmiste piire üha avardada. Noored inimesed on targad, tundlikud ja tunnetavad teravalt oma vastutust tuleviku kujundamise ees. Minu põlvkonna heade ajakirjanike seas on palju ajaloolase haridusega inimesi. Praegu saadakse Tartu ülikoolist lisaks ajakirjandusele kaasa ka hea põhi poliitikateadustes, sotsioloogias, filosoofias ja teistelgi erialadel, mis osutuvad ajakirjanikutöös kasulikuks.

Kui üldse midagi soovitada, siis ahmida ülikooli ajal sisse võimalikult palju. Lugeda, lugeda. Vahel ei olegi silmaring midagi säärast, mis tingimata teadliku kujundamise käigus kujuneb, isiklik huvi mingi valdkonna vastu laiendab seda justkui möödaminnes. Mitte ükski huvi, mis vaimset horisonti arendab, ei osutu ajakirjanikutöös ülearuseks, just vastupidi.

Millist nõu annad alustavale ajakirjanikule, kes näiteks tuleb täna siia samasse Delfisse tööle?

Võib-olla võiks katsuda seada oma tööülesandeid niimoodi, et nad vastaksid kõige rohkem sinu enda huvidele. On tohutult oluline, et see, mida sa iga päev teed, sulle meeldib. See on kõige tähtsam asi üleüldse, sest töö moodustab nii suure osa inimese elust. Ehk peaks enda peale võtma selliseidki ülesandeid, mis tunduvad liiga rasked või käivad lausa üle jõu. Raskuste ületamine ongi ju see, mis inimese päriselt õnnelikuks teeb. See ei kehti mitte ainult töö, vaid kogu elu kohta.

Kasulik on suhelda töökaaslastega, ka vanemate kolleegidega – las nad jagavad sinuga seda, mida neil on jagada. Kuid ühegi ajakirjaniku teekond ei ole teise omaga sarnane. Nopi välja see, mis sulle sobib, mis teeb sinust sellise ajakirjaniku, nagu sa soovid olla. Päris südamepõhjas kuula eelkõige iseennast, oma sisetunnet, seda häält, mis ütleb, mis on õige ja mis vale just sinu jaoks. Eks saadakse ju ikka selleks, kes juba ollakse, kuigi seda alguses võib-olla ei teata.

Kuidas sa kirjeldaksid Eesti ajakirjanduse hetkeseisu?

Mul on vahel natuke kahju sellest, mis juhtus Postimehega. Eesti ajakirjandusturg on nii pisike, et võib-olla ei peaks omaniku maailmavaatelised eelistused kujundama nii otsustavalt personalivalikut, nagu seda tehakse Postimehes. Margus Linnamäe on lõpuks leidnud üles enda jaoks õiged inimesed. Kas see on parim Eesti ajakirjandusele tervikuna, selles ma vahel kahtlen. Ameerika-suurusele turule mahub loomulikult igasuguseid ajalehti ja mõne maailmavaade võib olla määratletud ka väga kitsalt, aga Eestis on kõigil suurtel väljaannetel siiski teatav kohustus teenida kõiki lugejaid.

Teiseks, märkan, et suurte veebiportaalide esilehed on tohutult koormatud – kõik me tahame ju oma lugude, saadete ja teiste jakirjanduslike toodetega pääseda Delfi esiküljele. Sageli kaovad head tekstid kergekaalulise materjali hulka ära. Vahel on kahju, et näiteks Holger Roonemaa ja tema meeskonna loodud lood, millel pole ülimalt kaalukas ajakirjanduslik väärtus mitte ainult praeguses hetkes, vaid ka aastate pärast, peavad ilmuma kõrvuti tühja-tähjaga. Uurivaid lugusid valmistatakse sageli ette kuude kaupa, see on see päris ajakirjandus, kõige parem ajakirjandus, mis Eestis tehakse, maailmatasemel. Enamasti tuleb neid otsida nende nupukeste seast, mis annavad teada, kes kellega käib, mida keegi sotsiaalmeedias ütles, kuidas Mallukal ja Brigittel täna läheb ja mis tuju neil parajasti on. Selge see, et kergekaalulised lood koguvad hulga rohkem lugejaid kui päris ajakirjandus. Saan muidugi aru, et klikke on tarvis, selge see, ent vahel unistan ajast, mil tõelist ajakirjandust ei pea esikülgedelt otsima nagu nõela heinakuhjast. Las Brigitted ja need teised möllavad kuskil teises kohas – kas nad peavad tingimata esikülgedel laiutama?

Milline on hea intervjuu saladus?

Häid intervjuusid tehakse väga mitmel viisil. Kindlasti ei oska ma kõiki võimalusi kasutada. Minu meelest on hea intervjuu selline, milles saab nähtavaks midagi sellist, mis enne ei olnud nähtav. See ei pea tingimata olema uudis, kuigi uudise sünd intervjuu käigus loob vaieldamatult lisaväärtust. Ent nähtavaks võib saada ka mingisugune inimlik nüanss või kvaliteet, mida me selles inimeses seni ei tundnud.

Hea intervjuu võiks lõppeda nii küsijale kui ka küsitletavale sellise tundega, et meie kohtumisel oli mõtet. Et see, mis me tegime, oli päris, ehe, ja isegi kui meil mõlemal ei olnud igal hetkel mugav või oli koguni päris ebamugav, siis saime ikkagi kõnelda nendest asjadest, mis on olulised. Et meie kokkutulemisel oli mõtet ja me suutsime teha nähtavaks midagi, mis enne ilmne ei olnud. Ka lugejal ja vaatajal võiks jääda see tunne, et ta ei ole saadet vaadates või lugu lugedes niisama aega raisanud.