Hiljuti möödus viimasest massvaktsineerimisest Eestis 60 aastat. Toona tehti seda lastehalvatuse vastu ja suur osa Eesti elanikkonnast sai vaktsineeritud vähem kui kahe aastaga. Olime maailma üks esimesi riike, kus nii laiaulatuslik vaktsineerimine tehti. Nõukogude ajal aga ei teatud kasutatavast vaktsiinist veel kõike: oli palju segadust, kuid inimesed läksid protsessiga altilt kaasa ja vaktsiine manustati näiteks tilkade kaupa küpsistel ja leivaviiludel. Vaktsiine hangiti ka mustalt turult, sest peamine soov oli saada vaktsineeritud. Praegu see nii enam ei ole.

Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abneri sõnul tuleneb see sellest, et vaktsiinid on oma edu ohvrid. Enam ei teki neid raskeid haigusi, mida on saadud vaktsineerimisega kontrolli all hoida.

„Kui piiluda korraks 100 või 50 aasta tagusesse aega, siis esines probleeme näiteks läkaköha ja lastehalvatusega. Kolmekümnendatel olid viimased probleemid rõugetega,” ütles Abner. Praegu ei ole need haigused enam aktuaalsed, mistõttu võib tekkida küsimus, miks on vaja endiselt vaktsineerida. Teisalt, kui need haigused olid levinud ning inimestel oli isiklik kokkupuude, siis suhtuti nendesse palju tõsisemalt.

Ka Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets rääkis, et see on kindlasti üks oluline põhjus, miks vaktsiinidest lugu ei peeta. Ta toob „Tõe ja õiguse” näite, kus Vargamäel surid lapsed ridamisi. Ehk, et kui inimesel on olnud isiklik kogemus, siis suhtumine nii vaktsiini kui ka vaktsineerimisse muutub. Maimets tõi välja, et suhtumist mõjutab ka inimpsühholoogia. Ta selgitas, et kui inimene kohtab midagi võõrast, siis esmane reaktsioon võib-olla see, et paneme jooksu. Sama kehtib ka koroona puhul – lihtsam on eitada ja öelda, et seda pole olemas.

Esimene vaktsiin pärineb juba 18. sajandist

Abneri sõnul seisnes esimese vaktsiini põhimõte selles, et koguti juba haigestunud inimeselt viirusosakesi (näiteks põletikukoldest), millest väga väike osake manustati tervele inimesele. Nimelt töötas rõugete vaktsiin sääraselt, et võeti haige inimese rõuge punnist mädavedelikku, mida omakorda hõõruti terve inimese käele. Selleks, et vedelik ka organismi jõuaks, tuli vedeliku määrimise kohta eelnevalt kriimustada. Taoline meetod oli väga ohtlik, sest selle protseduuri tagajärjel esines palju surmasid. Seda seetõttu, et haigus ei olnud täielikult kontrollitav, kui inimesele anti põhilist haigustekitajat.

„Vot selles seisnebki tänapäeva vaktsiini võidukäik. Oleme õppinud kasutama ohutumaid meetodeid. Enam ei anta täissurmavat viirust, vaid selle asemel manustatakse mingi alternatiiv või antakse sama haigustekitajat väga nõrgestatud kujul,” selgitas Abner.

Maimets kinnitas samuti, et vaktsiinide ohutus on ääretult tähtis. Kui esimeste rõugete vaktsineerimise tagajärjel suri umbes iga viies inimene, siis tänapäeval me midagi taolist enam ette ei kujutaks.

Abner rõhutas, et sellest tulenevalt on väga oluline vaktsineerimise meetodeid edasi arendada, et saavutada suurem ohutuse ja tõhususe tase. Kui võrrelda 200 aasta vanust vaktsiini tänapäevastega, siis Abneri sõnul on need tehniliste aspektide poolest nagu öö ja päev, kuid nad on lõpptulemuselt sarnased.

„Me saame iga kord väikese lisaboonuse, kui midagi uut olemasolevale meetodile juurde mõtleme,” ütles Abner. Tema hinnangul on ajalooline pool huvitav just seetõttu, et kui rõugete puhul võeti selle mädanikku ja anti tervele inimesele, siis nüüdsel ajal oleme jõudnud informatsiooni RNA ehk mRNA vaktsiinide juurde nagu seda on Moderna ja Pfizer.

Üleöö valminud vaktsiinid

Kuigi meedias on palju räägitud sellest, et koroonavaktsiinid töötati välja rekordkiirusel, siis Maimetsa sõnul sellega päris nõustuda ei saa. Nimelt esimesed kliinilised uuringud mRNA vaktsiinidega tehti juba 1989. aastal.

„See ei ole nüüd üle jala ja mõne nädalaga küll tehtud. Lihtsalt asi oli selles, et sel ajal ei olnud nii suurt nõudlust taolist tüüpi vaktsiinide järele ja selle tõttu ei olnud ka raha, mis nüüd puhangu alguses uurimuste jaoks eraldati,” sõnas Maimets. Rahasüst andis vajaliku lükke leida viimased puuduolevad pusletükid, mida viimase 20 aasta jooksul püüti kokku panna.

Ka Abner nõustub siinkohal Maimetsaga nentides, et need samad firmad (BioNTech ja Moderna), kes toodavad just mRNA põhiseid vaktsiine, on töötanud vähemalt kümme või lausa kümneid aastaid selle tehnoloogiaga.

„Lähiajal on tõenäoliselt tulemas üks vaktsiin ka Saksamaa firmalt nimega CureVac, mis alustas tööd 2000. aastal ja mille eesmärk on olnud mRNA põhiste ravimeetodite tootmine,” lausus Abner.

Ehk siis tegelikult on teadmiste ja kogemuste pagas olnud meil olemas juba varasemast ajast, kuid nüüd tekkis ka raha, et uus tehnoloogia kasutusele võtta.

Kui minna tagasi ajaloo juurde, siis esimene SARSi ehk SARS-CoV-1 ülemaailmne puhang leidis aset 2003. aastal, millesse haigestunutest suri umbes 10 protsenti. Õnneks saadi selle viirusega kõik kontrolli alla – karantiin töötas hästi. Lisaks oli viirusel ka sesoonne tundlikkus ehk suvel see enam nii hästi ei levinud ja viirus põhimõtteliselt kadus pildilt. Kuid alles jäi mälestus sellest, et äsja kogeti viirust, mis oli võimeline võtma elu kümnelt protsendil nakatunutest. Sealt alates hakkas koonduma teaduse huvi koroonaviiruse uurimisse, mille kohta ilmus tuhandeid teadusartikleid. Siin seisneb ka põhjus, kuidas aastaga sai vaktsiin valmis: see põhineb viimase 20 aasta uuringutel.

„Ogavalgu struktuuri, mille vastu me praegu vaktsiine toodame, ei oleks saanud võtta uue SARSi pealt nii kiiresti. Me võtsime selle vana SARSi pealt. Kuna nad on geneetiliselt väga sarnased viirused, siis me lihtsalt kohandasime oma teadmised vana SARSi pealt uuele viirusele,” rääkis Abner.

Koroonaviiruse pandeemia on alles alguses

Kahjuks seda ei saa väita, et kui saame praegusest koroonaviirusest jagu, siis see ka jääb viimaseks. Seda tõestavad kümned tuhanded aastad, mille vältel on tekkinud pidevalt uusi viiruseid. Selge on ka see, kust kohast nad pärinevad. Levima võivad hakata kord juba kadunuks peetud inimeste viirused või ka uued loomadelt ja lindudelt pärinevad viirused, mis on inimestele ohtlikud. Taoline tootmine käib looduses pidevalt.

„Inimesed on üha rohkem koos, mis avab akna pandeemia puhanguks. Lisaks on inimesed viirustele vastuvõtlikud ja ka jäävad sellisteks,” tõdes Maimets.

Ainuke lahendus on Maimetsa sõnul see, et viirusteks tuleb valmis olla. Kuid selleks on vaja läbi viia süvauuringuid. „Kui kaks aastat tagasi rääkis teadlane fundamentaalsete mehhanismide uurimisest, näiteks kuidas ogavalk suudab ära tunda ACE2 retseptori ning rakule kinnituda, siis küsiti ikka ja jälle, kuidas on sellest kasu Eesti majandusele või miks on sellega üldse vaja tegeleda. Nüüd paar aastat hiljem on iga detail nendest teadmistest kulla hinnaga,” ütles Maimets.

Artikkel valmis koostöös Kust sa tead? algatusega.