Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Põnevad väljakutsed misjoniajakirjanduse ajaloo uurimisel Kuula

Ene Teemäe | Fotod: Unsplash

Eestikeelsel ajakirjandusel on juba aukartustäratavalt pikk ja nüanssiderohke ajalugu selja taga. Saanud alguse 18. sajandil õpetuslike ja suunavate kirjutistega pärisorisest talurahvale, jäi selle väljaandmine küll esimesel poolsajandil episoodiliseks. 19. sajandi keskpaika tähistab aga juba järjepideva eestikeelse ajakirjanduse sünd meie ajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannseni poolt asutatud Perno Postimehe ilmuma hakkamisega. Lisaks tähistab seda aega veel ühe väga huvitava traditsiooni sünd, mida ajakirjanduse ajaloos on seni vähe uuritud. 1858. aastal, vaid aastajagu hiljem peale Perno Postimeest, hakkas idanema eestikeelsete misjoni(aja)lehtede traditsioon. Siis alustas Nabalast pärit kooliõpetaja Johann Diesfeld Tallinnas esimese misjonitööle spetsialiseerunud vaimuliku ajalehe Missioni-Leht väljaandmist.

Misjonilehed olid ajakirjandusväljaannete žanr, milles kajastati misjonitööd: nii siseriikliku kui ka ülemailmset, et anda lugejatele ülevaade selle edenemisest, probleemidest ja edulugudest. Lisaks kristlikule agendale oli neil ka üldhariv tähtsus, sest neis kajastati teiste maade ja rahvaste elu-olu.

Misjonilehti ilmus 19.–20. sajandil arvukalt ja seda nii eraldi väljaannete kui ka ilmalike ja vaimulike päeva- ja nädalalehtede lisalehtedena. 19. sajandil anti Eesti- ja Liivimaa kubermangudes välja kokku kuut erinevat eestikeelset misjonilehte. Peale juba mainitud Missioni-Lehe ilmusid järgemööda Jannseni kutsuvate pealkirjadega Pagganatte ö ja koit ning Missionär ehk sõnnumed pagganatest, lisaks veel teiste väljaandjate poolt asutatud Missioni Lehhed, Ristirahwa pühhapäewa lehhe lissa leht ja „Eesti Postimehe“ Missioni-Leht. Saksa keeles ilmus samal perioodil teadaolevalt üks misjoniajakiri – Mittheilungen aus der Heidenmission.

Misjonilehed kujunesid eestlastele märkimisväärseks teabeallikaks kaugete maade ja seni tundmata rahvaste kohta, sest koos religioosse sõnumiga edastati arvukalt kirjeldusi neist piirkondadest, kus kristlikud misjonärid töötasid (nt enamus sõnumeid oli Indiast ja Aafrikast, aga palju oli ka Hiinast ja Vaikse Ookeani saartest). Seejuures ei olnud Eestis asutatud ühtegi misjoniseltsi, mis tavaliselt olid selliste lehtede väljaandjad Saksamaal, Suurbritannias, Põhja-Ameerikas ja mujal. Sellest tulenevalt kerkis üles küsimus, miks siin misjonilehti välja anti ja kuidas kujunes välja eestikeelne misjoniajakirjandus?

Kindel võib olla selles, et misjonilehtede teke on seotud peamiselt Eesti luterliku kiriku ühinemisega Leipzigi misjoniseltsiga Saksamaal ja sellega alanud misjonitegevuse propageerimisega 1840. aastatel. Samuti samal kümnendil alanud usuvahetusliikumisega. Arvatust suurem näib aga olevat üksikisikute roll misjoniajakirjandusliku järjepidevuse kujunemisel. Mitme väljaande taga olid inimesed, kelle omavaheliste seoste uurimine võiks selgitada lähemalt eesti misjoniajakirjanduse kujunemise lugu. Jannseni kõrval võib lausa võtmeisikutena välja tuua veel Pärnu vaimulikud Ernst Wilhelm Woldemar Schultzi ja Caspar Franz Lorenzsonni ning seoste valguses baltisaksa ajakirjandusega lisaks Paistu pastori Woldemar Adolf Hanseni.

Teema on juba iseenesest intrigeeriv, kuid nii vanu ajalehti lugeda ja ennast mõttes sellesse ajastusse paigutada on niisamagi paeluv. Nõnda saab misjonilehti lugedes ettekujutuse sellest, milline võis olla selle aja inimese maailmapilt.

Õppetajad kirrikudes waljo healega ja missionilehhed tumma suga andwad meile selle külwamisse ja leikusse tö eddasi minnemissest järgi möda teadust. Sedda tahhab ka sesinnane missionileht holega tehha, /…/ Pagganad ei armasta kül mitte Jummalat, agga Jummal armastab neid ja kässib meid seddasamma tehha. No tehkem siis ja tehkem südamest. (Missionär ehk sõnnumed pagganatest 1. jaanuar 1864).

Saame näiteks teada, et kõiki teisi rahvaid, kes ei tunnista ristiusku, islamit ega juudiusku, peetakse paganateks ning teistsugused usundid võrdsustatakse ebajumala kummardamise ja paganlusega. Pannakse väga imeks, kuidas on paganad saanud hakkama ilma jumalasõnata ja tuntakse kaasa nende „kurvale ja trööstitule“ olukorrale. Seepärast peetakse väga au sees misjonäre ja kutsutakse lugejaidki üles nende tegevust toetama. Usutakse siiralt, et paganad ootavad kristlikku jumalasõna, isegi kui nad teadlikult ei oska seda tahtagi. Nagu kirjutab Pagganatte ö ja koit 8. jaanuaril 1864. a:

Japani suur riik teeb missioni Issanda wäggewa käe läbbi ommad kanged wärrawad mis ni kaua ristirahwa ja isseärranis missionäride eest lukkus ollid, ikka laiemale lahti ja need miljonid hüüdwad teades ja teadmatta meie pole: „Tulge ja aitage meid!“

Misjonilehtedes kirjutati Indiast ja Hiinast, Aafrikast ja Ameerikast, Siberist ja Türgist ning veel paljudest paikadest. Minu eriline tähelepanu oli sõnumeid uurima asudes aga Jaapanil. Peamine teema, mida sellega seoses käsitleti, oli muidugi misjonitöö edenemine, aga oli ka näiteks meeleolukaid kirjeldusi misjonäride seiklustest ja edulugusid jaapanlaste kristlusesse pöördumisest.

Mitmed küsimused jäid küll esialgu vastuseta ja päris avastamata on kindlasti veel paljugi huvitavat, kuid nagu näitavad juba sellegi töö tulemused – ajakirjanduse ajalugu ja religioonilugu pakuvad uurijatele jätkuvalt toredaid väljakutseid!

Uurimise põhjal valmis magistritöö, mis tuleb 2021. aasta kevadel kaitsmisele Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Autor Ene Teemäe tänab siiralt oma juhendajaid, ülikooli õppejõude Ene Selartit ja Elo Sülda, kes teda sel põneval ja avastusterohkel teekonnal suunasid!

Fotod: Unsplash