Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Operaator Maido Madisson 75: Kord jäi lähetusel käimata, sest kodus oli vaja tapeeti seina panna

Heini Heinlaid | Pildid: ERR

Kahel korral füüsikat õppima asunud Maido Madissonil oli juba koolipoisina suur soov saada kinooperaatoriks. Alustades valgustaja ja assistendina Tallinnfilmis ning seejärel operaatorina Eesti Televisiooni Tartu osakonnas, töötas ta kaameramehena ligi pool sajandit.

Ahja kooli 11. klassis tuli kohaliku ajalehe reporter küsima, et kelleks te saada tahate ja sina ütlesid kinooperaatoriks. Kuidas sul selline soov kujunes?

Minu ema oli füüsika- ja matemaatikaõpetaja enam kui 50 aastat ja korraks oli ka minul mõte, et võiks hoopis pedagoogiks õppida. Aga see jäi esialgu sinnapaika. Kinooperaatoriks saamise pisik tuli varajases nooruses fotograafiaga tegelemisest. Esimese fotoaparaadi sain juba seitsmeaastaselt. Kogu kooliaja tegin pilte klassiõhtutel ja teistel sündmustel. Ise ilmutasin ja müüsin pilte 15 kopika eest.

Fotograafiks ei soovinud saada?

Ei, seda mõtet ei olnud. Ma mäletan kui Mati Kask ja Andres Sööt käisid Antarktikas ja tegid sellest dokumentaalfilmi „Enderby valge maa“. Kui ma seda nägin, siis hakkas mulle film meeldima ja mõtlesin, et kihvt oleks ka ise midagi sellist teha. Esimest korda jagasin enda soovi saada kinooperaatoriks siis, kui meil koolinoortel käis külas Tallinnfilmi stsenarist Ants Saar. Ma küsisin talt otse, kas ma kõlbaksin operaatoriks. Ta vastas: „Nonii, oled pikk poiss, kõlbad küll! Aga et kuidas saab – tuleb Tallinnfilmi tulla. Lõpetad kooli ära ja küsid sealt endale tööd. Kindlasti pead alustama assistendina, siis tuleb minna kinokooli ja siis saad operaatoriks!“

1964. aastal lõpetasin keskkooli ja läksingi Tallinnfilmi kontorisse ning küsisin tööd. Seal üks naine siis vaatas ja ütles, et assistendiks ei saa, alustada tuleb ikka valgustajast, aga ka valgustaja kohta ei olnud. Kõik kohad olid tol hetkel täidetud. Naine ütles, et kui ma hirmsasti tahan, siis jätku ma andmed ja kui koht vabaneb, siis anname teada.

Sügisel sa asusid seega füüsikat õppima.

Jah, ühesõnaga ema jälgedes. Pääsesin õppima Tartu ülikooli füüsika-matemaatika pedagoogilisse osakonda. Õppisin seal poolteist kuud ja siis tuli Tallinnfilmist kiri.

Pikka mõtlemist ei olnud?

Ei olnud. Võtsin ülikoolist dokumendid välja ja läksin Tallinnasse ja saingi valgustajana tööd. See oli huvitav aeg, ma olin näiteks selliste filmide juures nagu mängufilmid „Null kolm“, mis oli kiirabitöötajatest, „Mäeküla piimamees“ ja „Mis juhtus Andres Lapetusega?“.

Valgustajana tuli ka kroonikat teha. Tallinnfilm tegi ringvaadet „Nõukogude Eesti“. See sarnaneb tänapäevase „Aktuaalse kaameraga“. Tolle ringvaatega jäädvustati tähtsamaid sündmusi üle Eesti, millest on saanud meie filmifondi kuldaväärt arhiiv.

Järgneval suvel aga taheti mind armeesse. 1965. aastal päästis armeest ülikool, kus õpitav õppekava hõlmas ka sõjalist õpetust. Seega naasin taas ülikooli füüsika erialale.

Telemängufilmi "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust" võtted Raekoja platsil (1980). Foto: Mutt Anton / ERR arhiiv

Kuidas sa „Aktuaalsesse kaamerasse“ operaatorina tööle läksid?

Õppisin füüsikat aasta ja siis selgus, et Tartu „Aktuaalse kaamera“ korrespondentpunkt otsib töötajat. Läksin jutule, mind kuulati ära ja öeldi: „Hea küll, eks tee proovi!“.

Esialgu oli minu töövahendiks vaid fotoaparaat. Sel ajal oli AK-s ka fotolugusid. Tehtud pildid pandi Tallinnas nööpnõeltega musta papi peale ning need omakorda kahe puldi najale. Mõlemat pulti filmisid eraldi kaamerad. Kui üks pult oli eetris, siis teise puldi peal vahetati pilti.

Mingi aeg leidus kuskil Saksa TV vana kinokaamera Pentaflex, mis salvestas 16-millimeetrisele filmile. See tehti minu jaoks töökorda ning siis sain hakata ka filmima.

Mingi hetk olin telega juba nii palju seotud, et ega mul enam aega ülikoolis käia polnudki. Olin kolmandal kursusel ning see jäigi lõpetamata ja tulin 1968. aastal koosseisulisena televisiooni tööle. Selle kõrvalt lõpetasin ka Moskvas kinoinstituudi, et ikka rohkem palka saada.

Operaatorina teenisid hästi?

Tol ajal oli operaatoritöö prestiižne ja hästi tasustatud. Olin esimese ehk kõrgema kategooria operaator. Lisaks põhipalgale sai filmioperaator ka lavastustasu ning võib öelda, et teine palk tuli sellega ikka juurde. Nõutud operaator teenis kaks keskmist kuupalka.

Mis sind operaatoritöö puhul võlus?

Esiteks on see töö üks väga hariv ja silmaringi avardav. Sa puutud kokku selliste inimestega, keda tavaelus kindlasti ei kohtaks. Kui sa käid mõnes instituudis lugu tegemas, või keegi teadlane on mingi avastuse teinud, siis natuke saad ikka targemaks. Tartus pole ilmselt ühtki hoonet, kus ma käinud ei oleks.

Operaatorina filmisin ka väga paljudes kohtades väljaspool Eestit. Tiina Pargi reisisaadetega sai palju ringi reisitud. Selline töö võimaldas näha ja avastada paikasid, kuhu tavalise turistina ei pruugi saada. Näiteks Egiptuses käisime ühes vaaraode hauakambris, kuhu turiste ei lubatud. Filmida seal ei tohtinud, aga ma panin kaamera ikka käima.

Tagantjärele mõeldes kahetsen, et tol ajal ei võtnud nii mõndagi tööotsa vastu, sest ei viitsinud või ei tahtnud. Katsu nüüd Baikali äärde või Sahhalinile (Venemaale kuuluv saar Vaikses ookeanis) saada. Pead pool elu teenima, et seda kinni maksta. Toona oleks see kõik aga ilma rahata olnud. Baikali-Amuuri magistraalraudteel jäi seepärast käimata, et kodus oli vaja remonti teha – sel päeval kui oleks olnud minek oli vaja tapeeti seina kleepida.

Maido Madisson. Foto: Raivo Tiikmaa / ERR arhiiv

Tol ajal teleuudiseid filmida oli väljakutsuvam?

Meil oli „Aktuaalses kaameras“ reegel – üks kahele. Kui sul on kolm minutit lugu, siis sa võid kaamerat käivitada ainult 6 minutit, rohkem ei tohi. Kui loo jaoks oli eetris ette nähtud minut, tohtis filmida kaks minutit materjali.

Tollal oli korrespondendi või toimetaja ettevalmistus loo osas kindlasti põhjalikum kui tänapäeval. Uuemal ajal on ikka olnud selliseid juhtumeid, kus reporter ütles „Nonii, rääkige, mis teil siin toimub“ ja kaamera siis käis 10–15 minutit. Tol ajal sellist võimalust ei olnud.

Selle paari minuti sees pidi olema lisaks katteplaanidele ka intervjuud?

Kuni 1970-ndateni olid kõik tummpildid, millele diktor luges toimetaja teksti peale. Siis kui tulid intervjuud, rääkis toimetaja inimesega teema läbi. Seejärel lepiti kokku, et ta ütleks seda, mida oli tarvis öelda. Ongi öeldud, et „esinejale pandi sõnad suhu“, et ta ei ütleks midagi valesti. Ja teine aspekt oli ka see, et katsu kahe lausega ära öelda see, mida tänapäeval võib-olla lubatakse kaamera ees rääkida 5 minutit, et saada sealt see kaks lauset kätte. Meil seadis filmilint piirid, film maksis ja seda polnud.

Materjali eetrisse saatmine oli ka sootuks teine, mis tänapäeval.

Jah. Juhul kui kell oli palju, hakkas operaator peale võtet juba autos filmi kaamerast võtma, see läks siis musta koti sisse, mis ei lasknud valgust läbi ja vormistasime juurde tellimislehe, kus oli võtte kohta kõik kirjas.

Materjali Tallinnasse saatmiseks oli kaks võimalust, kas bussiga või marsruuttaksoga. Kell 14.35 väljus Tartu-Tallinna kiirbuss, sellega jõudis materjal kenasti. Transpordiministeeriumil ja „Aktuaalse kaamera“ vahel oli kokkulepe, et liinibussijuhid olid kohustatud võtma AK pakikese Tartust kaasa ning andma Tallinna bussijaamas dispetšeri kätte, kes siis helistas omakorda AK-sse. Toimetusest tuli valveauto, kes filmi telemajja laborisse viis. Viimane võimalus materjali saatmiseks oli kell 17, mil väljus marsruuttakso, see jõudis Tallinnasse seitsme ajal. Selle juhile tuli maksta, et ta telemaja juurde sõidaks ning pakikese valvelauda viiks.

Hiljem kui tulid filmikaamerate asemel videolindiga videokaamerad, hakkasime Tartus ise lugusid valmis monteerima ning Tartu telemasti kaudu Tallinnasse saatma.

Milliseid lugusid sulle endale meeldis filmida?

Millal sa, Heini, viimati nägid lugu tavalisest inimesest kes teeb tööd? Tol ajal sai kolm korda nädalas Tartust välja sõidetud kusagile rajooni, kas siis põllu peale või karjalauta. Näiteks mõnes kolhoosis saadi rekordiline väljalüps. Tol ajal oli tööinimene ekraanil palju rohkem kui poliitik. Tänapäeval peale poliitiku ei olegi kedagi ekraanil, ilmateade ja sport veel.

Sporti oli huvitav filmida, EPA võimlas toimusid korvpallivõistlused, ka Sotšis sai Spordiprismasse filmitud velotuuri, eestlased olid ka tol ajal jalgrattaspordis väga tugevad.

(EPA ehk Eesti Põllumajanduse Akadeemia võimla asus Tartus Maarja kirikus - toim.)

Tartu korrespondent Priit Rajalo ja operaator Maido Madisson (2012). Foto: Ahti Tubin / ERR arhiiv

Sinu endine kolleeg, varasem AK Tartu toimetuse korrespondent Priit Rajalo on öelnud, et sulle ei meeldinud lood, kus on pahandus, õnnetus või kui keegi kannatab, aga seda tuli ju töös ikka ette.

Tuli küll, jah. Sajandivahetus oli periood, kui AK läks ka väga kollaseks ära. Tartus oli üks juhtum Emajõe tänaval, kus korteris tapeti mees. Ma sain pahandada ühe verejanulise Tallinna toimetaja käest, et miks ma ei filminud ega küsinud surnud mehe naiselt, et mis tunne tal oli. No kuule! Sul mees on põrandal vereloigus ja siis küsid naise käest, mis tunne sul on. No ei ole niisugust sekeldust vaja.

Ja üldse on positiivset tänapäeva uudistes vähe. Kõik on halvasti. Siis on jama kui keegi jääb purjus peaga vahele, urgitsetakse ka kümne aasta taguseid asju ülesse. Võib-olla on inimene teinud palju head, ent ühe pisikese asjaga on libastunud. Sellest, mis ta on head teinud, räägitakse vähe või ei jõua see üldse vaataja teadvusse, aga kui on midagi halvasti, siis seda tambitakse hommikust õhtusse.

Operaator Maido Madisson ja AK korrespondendid Siiri Sinijärv ja Rein Joamets 1996. aastal. Foto: ERR Tartu stuudio arhiiv

Aga naljakat on ju ka olnud?

Nõukogude ajal anti igasuguseid ordeneid, Vastse-Kuustes oli ühes kolhoosis punalipu ordeni üleandmine. Sinna tuli kohale ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbin. Talle tutvustati seal karjalauta, meie olime filmimiseks valmis. Selleks tuli panna ka 6–7 valgustit üles. Lehmad olid seal niimoodi nagu tol ajal olid – toru küljes oli kett, kett ümber kaela. Kuidagi me saime oma valgustuse üles, kuid tuli välja, et midagi oli valgustajal lühisesse läinud. Kui Käbin kaaskonnaga lauda otsast uksest sisse astus, näitasin valgustajale, et nüüd põlema, keeras põlema ja siis lehmad tegid „Muu!!“, hüppasid kõik üles ja tagant tuli ka vedelat välja – nad jäid voolu alla. Kas nad just 220 volti said, aga midagi nad said ja siis Käbin ütles selle peale: „Oi kuidas teil kõik siin dresseeritud, tulevad kohe annavad au!“

Lennart Meriga sai mitmel korral nalja. Ta oli üldse krutskivend. Ükskord oli ülikooli raamatukogu saalis Skytte preemia üleandmine. Mina ja Postimehe fotograaf Ain Protsin olime saali ukse juures valmis filmima, kuidas Meri tuleb ja rektor Aaviksood tervitab. Ja siis ta tuligi, aga läbi kaamerasilma tundus, et tuleb kohe täitsa minu poole ja siis ma mõtlesin, et ma saan nüüd jälle pahandada, et takistan tema liikumist. Ent hoopis ta rabas mu käe pihku ja ütles „Tere-tere!“, ja siis Protsinile samamoodi ning alles kolmas tere oli Aaviksoole.

Ühel mälestusüritusel päästis Meri mind lõkkesse kukkumisest. Ma küll vaatasin teekonna valmis, kuidas tagurpidi liikuda, kuid ta muutis oma trajektoori. Mul oli veel 2–3 sammu lõkkeni, kuid siis Meri rabas mul käest.

Tartu-Helsingi lennuliini avamine juulis 2000. Maido Madisson kaameraga, Tartu korrsepondend Rein Joamets tema taga vasakul. Foto: ERR Tartu stuudio arhiiv

Jagasid oma kogemusi üheksakümnendate lõpupoole ka Tartu ülikooli ajakirjandustudengitele. Kuidas sa sinna õpetama said?

Seda peab Aune Undi käest küsima, tema rääkis mulle augu pähe. Oli vaja, et kirjutavad ajakirjanikud oskaksid kaameraga ringi käia, nii nagu see tänapäevalgi on. Aga täna on aparaatide pilt kümneid kordi parem, siis olid ju VHS või Super VHS kaamera. Tehnika on nii palju arenenud, et töö on lihtsam ja aparatuur kergem.

Mina jagasin algteadmisi kaameraga töötamisest. See oli kaheaastane kursus, nimega kaameraõpetus. Ma püüdsin rääkida lihtsustatud varianti sellest, mida ma instituudis olin õppinud – valgust, värviteooriat, kompositsiooni, erinevate plaanide suuruseid, kuidas kaamera ja mikrofoniga ringi käia, miks ei ole soovitatav automaatbalanss ega automaatfookus. Teisel kursusel oli juba praktiline töö. Ülikoolil oli Super VHS kaamera, isegi kaks, ka montaaživahendid olid ülikoolis uuemad kui meil televisioonis. Tudengid käisid kahe- või kolmekaupa võttel, keegi oli operaator ja teine siis toimetaja.

Mõnele tudengile väga meeldis, teist aga ei köitnud see üldse. Aga ära pidi tegema, sest muidu poleks arvestust saanud. Aine esimesel kursusel käis tudengeid ka teistest teaduskondadest, näiteks Riho Västrik, aga ka Kaarel Tarand. Tegevajakirjanikest käisid minu kaameraõpetuses teiste seas Priit Rajalo, Epp Ehand, Aet Süvari, Urmet Kook ja Mart Raudsaar.

Operaator Maido Madisson ja toimetaja Aivi Parijõgi. 15.05.1993, Rõngu kiriku juures, saate „Tartu tund“ uudisteploki jaoks kirjanik Ivar Ivaski ümbermatmise tseremoonial. Foto: ERR Tartu stuudio arhiiv

Sina olid see operaator, kes 2005. aastal tudengipäevade ajal läks „Karsummi“ lennumasinaid trampliinile filmima ning sealt vette kukkus (vaata toimunut loo lõpus olevast videost). Mis sind sinna trampliinile ärgitas, hea kaader?

No loomulikult! Ma olin seal ka varasematel aastatel käinud. Tookord rääkisime ja vaatasime nende poistega, et see masin peaks minema üle minu pea kenasti. Aga siis läks neil see hoovõtt veidi nihu – ühesõnaga kaldus tiib tagumise külje peale ja tabas mind õrna kohta. Võib-olla ma poleks kukkunudki, aga ma kaotasin tasakaalu. Ma siis lükkasin kaamera eemale ja see tähendas, et ma ise lendasin teisele poole ja see teine pool oli jõgi.

Kui veepinnale tulid, oli näha, et sul on naeratus näol.

Aga mis seal siis nutta. Ujumine on mul selge ja vett ma ei kartnud. Peale selle olen ma ühe filmi jaoks teinud palju veealuseid võtteid ning ka akvalangisti kursused läbinud. Ega operaatorid ongi üldse hullud inimesed – kui on vaja head kaadrit saada, siis nad oma tervisega esimese asjana ei arvesta.

Sa töötasid operaatorina „Aktuaalses kaameras“ 2013. aasta sügiseni, kokku üle 45 aasta. Mis mõtted sul tulevad, vahest sooviks....

...ei! Uudisteoperaatoriks mitte mingil juhul. Just siis kui tuli see failipõhine tootmine, kus oli nii, et sa olid nagu tuletõrjuja praktiliselt. Ja kusjuures ma olin Tartus ainuke uudisteoperaator. Tuletõrjujad käivad ka vahetustega ja siis ta on vaba, ma ei olnud kunagi vaba.

Tartu tudengipäevade telelugu isetehtud lennumasinatest. Videos on näha ka operaator Maido Madissoni õhulendu. (01.05.2005)