Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Teleõppejõud Aune Unti huvitab olemine

Sandra Saar | Pildid: erakogu

Teleõpetaja Aune Unt on ülikoolis ajakirjandustudengeid õpetanud 37 aastat. Kuidas sai kellestki, kes ei tahtnud õpetajaks saada, justnimelt õpetaja? Millised on olulised küsimused? Miks leiab just ülikoolist omale mõttekaaslasi? Nendele küsimustele annab Unt vastuse.

Aune, sinul saab sel kevadel ülikooli lõpetamisest 40 aastat. Räägi lähemalt, kuidas sa üldse sattusid ajakirjandust õppima.

Ma lugesin 1976 juunis Juhan Peegli artiklist, et esimest korda võetakse tudengeid vastu eraldi ajakirjanduse erialale. Seni oli ajakirjandus olnud üks haru eesti filoloogiast. Kolmandal kursusel sai valida, kas eesti keel, eesti kirjandus, rahvaluule, soome-ugri keeled või ajakirjandus. Aga meie siis astusime kohe ajakirjandusse.

Miks sulle tundus ajakirjandusõpe huvitav?

Tookord olid teistsugused võimalused, kui nüüd. Kui ma praegu peaksin otsustama, mida õppida, siis see valik oleks tõenäoliselt midagi muud.

Saatus on mind aga karistanud: üks põhjusi, miks ma mõtlesin, et ajakirjandusse on kaval minna, on seetõttu, et ma ei tahtnud õpetajaks saada. See lõppes sellega, et ma tulin ülikooli õpetajaks aastal 1984 ja siia ma jäin. See ei olnud üldse nii mõeldud.

Ilmselt tolleaegne õpetus, kui sina veel õppisid ülikoolis, erines üsna palju praegusest. Mis sa ise mäletad oma õpingutest?

Meil olid väga kihvtid õppejõud. Tookord oli ülikoolis Juhan Peegli põlvkonda päris palju, Juhan rääkis suuri gurusid ära, et nad meid õpetaksid. Näiteks legendaarne Juri Lotman, kes tegi eraldi meile sissejuhatava kursuse semiootikasse. Samuti olid kirjanduse õppejõud väga huvitavad, Harald Peep luges meile kirjandusteooriat. Meil oli täiesti teistsugune õppekava: olime filoloogiateaduskonnas, mis tähendas seda, et meil oli osa õppeaineid koos eesti filoloogidega, näiteks mahukad maailmakirjanduse kursused, alates antiikkirjandusest. Vene kirjandust saime minu meelest isegi rohkem kui eesti filoloogid. Praegune kultuurisemiootika professor Peeter Torop luges meile terve semestri Dostojevskit, Valeri Bezzubov 20. sajandi vene kirjandust. See oli kingitus.

Sellest on päris palju räägitud, kuhu ajakirjandusõpe kuuluma peaks. Praegu on ta sotsiaalteaduste valdkonnas, vanasti oli humanitaarias. Mis sa arvad, kuhu ta kuuluma peaks?

Ma arvan, et ta on mõlemat. Ajakirjandus tegeleb ühiskonnaga, seega on sotsiaalteadused õige koht, aga minu arvates jääb tänastel ajakirjandustudengitel, ka noorematel kirjutajatel, ka tele- ja raadioinimestel puudu humanitaarne taust. Muidugi oleneb inimestest, kes kui palju viitsib lugeda ja kuivõrd on kursis kirjanduse, teatri või muu kunstivaldkonnaga, filosoofiaga. Kultuurilugu oleks sotsiaalteaduste valdkonnas rohkem vaja. Aga selge see, et õppekava ei ole kummist.

Kui ma küsin tudengitelt, missuguseid kultuuriväljaandeid nad loevad, siis tuleb välja, et paljud ei tea, mis on Looming. Juhan Peegel luges meile mitu loengut ajakirjastLooming, ajakirjanduse ajalugu oli üldse väga põhjalik. Ja meil oli igal aastal vaja kursusetöö teha, esimese tegin Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Lehhest. Mu juhendaja oli filoloog Valve-Liivi Kingissepp, väga armas inimene. Ja muidugi eesti keel ja Reet Kasik – kaks aastat õpetas ta meile tänapäeva eesti keelt ja kaks aastat stilistikat otsa!

Kui veel rääkida sinu enda õpingutest, siis mis aineid teile veel õpetati.

Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm panid ikka täie rauaga. Nad lugesid meile massikommunikatsiooni arengulugu, teooriaid, uurimismeetodeid. Ingliskeelset erialakirjandust raamatukogus ju polnud, aga nemad hankisid ise uut kirjandust ja kasutasid seda kohe ka oma loengutes.

Marju Lauristin luges massikommunikatsiooni üldist arengulugu, andis ülevaate olulistest ajakirjanduslikest väljaannetest ja sotsiaalsetest süsteemidest maailmas, rääkis hoiakutest, nende muutumisest, kommunikatsioonist ja mõjustamisest, analüüsimeetoditest. Peeter Vihalemm luges sotsiaalpsühholoogiat, sotsiaalsete uurimuste meetodeid, nende eripära. Ja nad sidusid selle kõik üldise mõttelooga, filosoofiaga. Nad olid julged õppejõud, rääkisid teemadest, millest nõukogude ühiskonnas ja ka ülikoolis väga ei räägitud.

Näiteks millest?

Näiteks oli Peeter Vihalemmal kursus teaduslik-tehnilise revolutsiooni sotsiaalsed tagajärjed, mis käsitles inimkonna tuleviku probleeme ja perspektiive, tsivilisatsiooni jätkusuutlikkust ja inimese vastutust, linnastumist, saastamist. Ta rääkis meile Rooma Klubist ja raamatust „Kasvu piirid“. Paljud meist ei teadnudki, et niisuguseid uurimusi ja analüüse maailmas tehakse ja mida nendes aruannetes välja tuuakse, missugused prognoosid tulevikuks on.

Kui ülikooliaega meenutatakse, siis tihtipeale on oluline roll ka kursusekaaslastel. Kellega sina koos õppisid?

Minu kursusekaaslased on väga värvikad tüübid. Paraku pean tunnistama, et meie kambast neid, kes on ajakirjanikud olnud kõik see aeg ehk siis 40 aastat, on üsna vähe. Aime Jõgi, Silvia Paluoja, Mati Määrits ajalehtedes ja Erki Berends raadios, teised on aja jooksul ajakirjandusest mujale rännanud. Mõni korraldab suhteid, Krista Aru ja Katrin Saks juhivad asutusi, Neeme Brus töötab kaitseliidus, Kärt Hellerma on kirjanik, Jaan Rekkorist sai hoopiski näitleja. Kõik väga erineva elukäigu ja töökogemusega, mõned neist on eluaegsed sõbrad. Aeg ja koht kokkusaamiseks on meil 19. mail, Juhan Peegli sünnipäeval. Ikka tema juures.

Nii et sinu puhul peab siis ka paika see, et sa leidsid ülikoolist endale sõbrad kogu eluks?

Jah. See on paljudega nii, sest ülikooli ajal oled sa selleks väga avatud. Pane ennast tähele: kui sa vanemaks saad, siis see viis, kuidas sa inimestega suhtled, kokku saad ja lähedaseks saad, mis sind ühendab inimestega, kellega sa kokku puutud – see muutub. Ülikooli tulles kõigil kõrvad laperdavad kahele poole, et sõpru ja kallimaid leida ja suhteid arendada. Sõbrad on ju sel ajal kõige tähtsamad. Ja mõttekaaslased. Ülikoolist tulevad ka tõsisemad mõttekaaslased, sest ülikoolis saavad kokku inimesed, kel on sarnased huvid ja väärtused.

21. detsember 1991. Viienda kursuse viimane loeng, mis millegipärast ei tahtnud ega tahtnud lõppeda... Seisavad vasakult alustades Ingrid Veidenberg, Roosmarii Kurvits, Vallo Nuust, Pille Paalandi (nüüd Vaher), Aivi Parijõgi, Urmas Loit, Tiina Kuuler (nüüd Alaküla-Kuuler). Esireas vasakult Aune Unt, Sulev Uus, Peeter Vihalemm ja Marju Lauristin. Foto: erakogu

Keda sina pead enda mõttekaaslasteks?

Ühiseid huvisid on meil Kristaga ja kindlasti ka mõttekaaslust, ja Katriniga, vahel käime koos teatris ja lobiseme muidugi ka. Ja Erki muidugi, ma unustasin poisid täitsa ära, läks sõbrannade otsimiseks. Aga seda ma võin küll öelda, et paljud mu sõbrad on meesterahvad. Tegelikult pole üldse tähtis, mis soost inimesed on. Pigem ikka see, kas nende inimestega läheb aruteluks, kas on midagi ühendavat. Kui ei ole inimesega ikka üldse mingisuguseid ühiseid väärtusi, kui ta ei märka, kuidas kultuuris millegi sinu jaoks olulise üle arutletakse – kaua sa siis ikka suhtled. Mingil hetkel see suhtlus vajub ära.

Igatahes oli meil kursusel lahe seltskond ja järgmistel kursustel muidugi ka, me hoidsime osakonnana tookord väga kokku. Osakonna vaim oli väga tugev! Paraku tähendas see ka seda, et juhtus asju, tehti pahandusi.

Mis pahandusi te siis tegite?

Ühikas ikka peeti pidusid, võeti napsu ja asju läks katki, joonistati ühika ette asfaldile kriidiga igasuguseid võimudele mitte meelepäraseid karikatuure ja üleskutseid.

Mis tagajärjed teid ootasid?

Juhan Peegel ikka päästis poisse suurematest jamadest, aga julgeolek hoidis meil silma peal. See oli meile teada, aga noored inimesed ikka kompavad piire. Meiegi piiride kompamine oli väga paljude jaoks tegelikult omaette hasart.

Räägime natuke lähemalt ka sinu tööelust. Kui sa ülikooli lõpetasid, mis siis edasi sai?

Tookord oli suunamine kolmeks aastaks ja Hagi Šein, meie televisiooni õppejõud, hankis meile Eesti Televisiooni mõned töökohad. Telesse läksime viiekesi: Aarne Rannamäe, Katrin Saks, Koit Raud, Priit Jõgi ja mina.

Ma eeldan, et telehuvi oli sul juba ülikooli ajal olemas. Sellisel juhul sul ju vedas, et said just Eesti Televisiooni tööle.

Ma ei tahtnud üldse televisiooni minna, vaid Tallinnfilmi, kus ma käisin praktikal, aga sel aastal polnud kroonikaosakonnas vaba toimetaja kohta. Aasta hiljem nad kutsusid mind, aga siis oli mul juba kaks töökohta. Lisaks televisioonile töötasin ka ajakirjas Teater. Muusika. Kino, mis asutati 1982 ehk aasta pärast minu lõpetamist. Nagu ka pealkirjast nähtub, on toimetuses kolm valdkonda: teater, muusika ja film. Filmiosakonna toimetaja oli Jaan Ruus, kellel oli abilist vaja. Nii ma sinna läksin. Hommikupoole töötasin Eesti Televisioonis, õhtul Teater. Muusika. Kino toimetuses. Koju jõudsin ajal, mil bussid enam ei sõitnud, tuli taksoga minna.

Kui sulle aasta pärast ETVsse tööle minekut tehti Tallinnfilmist pakkumine, miks sa seda vastu ei võtnud?

Ma olin ennast sidunud Eesti Televisiooniga ja lubanud seal töötada. Sa ei lähe nii, et lööd ukse kinni ja jalutad minema. Minu jaoks see vähemasti ei olnud niimoodi. Ja ajakirjas oli hea olla, huvitav, nii töö kui inimesed! Ma õppisin nendelt palju.

Ühel hetkel sa sattusid ülikooli tööle. Kuidas see juhtus?

Ma abiellusin tartlasega, kes ütles, et Tallinn on kõige nõmedam koht, mida ta teab ja tema sinna küll elama ei tule. Mõtlesin, et milles küsimus, paljud inimesed elavad niimoodi, et üks ühes, teine teises linnas, mis sellest siis nii väga katki on. Aga Marju Lauristin ütles, et tule Tartusse, meil on teleõppejõudu vaja, sest Hagi tahab filmi teha. Aga kui inimene teeb filmi, siis temast õpetajat teises linnas väga ei ole, film nõuab täit pühendumist. Nii ma siis tulingi.

Esialgu oli ikka väga keeruline. Ma olen mõnikord öelnud, et televisioon on väga tehniline spordiala ja ka õpetus on tehniline. See tähendab, et sa pead õpetust kavandama vastavalt sellele, millised on tehnilised võimalused. Kas ja kui palju on sul kaameraid tudengitele anda, kas on mikrofone ja stuudiovahendeid. Need asjad ei olnud kõige paremas korras. Meil oli üks kaamera, mida sai õue viia nii pikalt kui kaabel ulatus. Kui tudengid tahtsid õues intervjuusid teha, siis saime olla peahoone nurga juures ülikooli kohviku kõrval.

Žurnalistika I kursus 1976. aasta sügisel Rõngu õunaaias. Soliidne härrasmees baretiga on kursusejuhendaja Juhan Peegel. Foto: erakogu

Sinu puhul on ilmselt teada, et sa oled suur filmihuviline. On vist haruharv juhus, kui näiteks Pimedate Ööde festivalil sind ei ole saalis filmi vaatamas. Kuidas sa leidsid endas filmihuvi?

Oi, see on mul vana huvi kooliajast. Ma olin koolilaps, vast kuuendas klassis, kui kadunud Liina Kirt, ta oli niisugune filmifänn, vedas Tallinnas koolilaste filmiklubi. Mulle see meeldis. Ma olen Pirita laps, mis tähendab seda, et ma kasvasin Soome televisiooni mõjualas. Ma vaatasin Soome kanalitelt kuni heliplokkide levimiseni filme tummana. Minu arust on need omavahel seotud – kui sa heli ei kuule, näed ainult pilti, siis sa püüad visuaalist lähtudes loost aru saada. Võimalik, et see oli päris hea kool.

Mis sind köidab filmi vaatamise juures?

On autoreid-režissööre, kes esitavad küsimusi, mis on minu jaoks olulised. See on samamoodi raamatute lugemise ja teatrivaatamisega. Kultuur tegeleb ju ikkagi maailma mõtestamisega.

Mis on need küsimused, mis sind kõnetavad?

Ikka inimeseks olemine üldisemalt. Mida me teeme siin, mida me oleme teinud siin viimased 2000 või 200 aastat, mis suunas läheme, missugused oleme. Täna oleme ikkagi võrdlemisi kehvas seisus, just ses osas, mis me planeediga teinud oleme. Viisid, kuidas nende teemade üle filmides arutletakse on ju väga erinevad. Üks on dokumentalistika pool, aga kõiki probleeme ja olukordi ei saa dokumentaalfilmis käsitleda. Selleks ongi fiktsioon. Teemade jaoks, mis on väga valusad – nii isiksuse kui ka ühiskonna tasandil – ongi fiktsioon.

Siia intervjuu lõppu anna mõni soovitus, mis filmi või teost võiks tarbida.

Praegu võiks vaadata seriaali „Tšõrnobõli“, kus esitatakse suuri küsimusi ühe süsteemi ja selle toimimise kohta. Ja arutletakse hinnast, mida niisugune süsteem kokkuvõttes kaasa toob. See hind on nii üksikisiku kui ka terve inimkonna tasandil väga ränk. Ma soovitan vaadata „Nomaadimaad“, mis on väga võimas. Võimas on just see, kuidas inimesest räägitakse ja kuidas teda kujutatakse ning mis temaga juhtub elamise jooksul. Ma arvan, et see on oluline.