Lasen raudse turvavärava taga kella ja tutvustan end venekeelsele turvamehele. Ta tuleb, kontrollib läbi piirde mu vaktsineerimistõendit ja ID-kaarti, misjärel avab turvavärava ja granaatõunaornamendiga suure puitukse, kuldsel käepidemel Taaveti täht. See on Tallinna sünagoog, Eesti ainus. Fuajees tervitab mind hea rühi ja tumeda kuuega Eesti pearabi Efraim Shmuel Kot (44), Eesti juudi kogukonna vaimulik juht. Tema lahutamatu kaaslane on rõõmus naeratus, mida ei suuda varjata ka tihe must habe.

Beit Bella sünagoog – juudi kogukonna süda

Pearabi Shmuel Kot tutvustab esmalt sünagoogi ja räägib selle rollist. „Sünagoog tähendab heebrea ja ladina keeles kogunemiskohta. Siin on kogu juutide elutsükkel sünnist surmani, isegi pärast surma. See on juudi kogukonna kese.“

Peasaali sisenedes juhib Shmuel Kot tähelepanu väikesele esemele uksepalel. „See on mezuza, mille peal on kirjas piiblisalm. See tuletab meelde, et J. [1] kaitseb ja valvab mind. See on juutidel ka koduuksel. Isegi kui kedagi kodus pole, siis mezuza tuletab mulle meelde, et ma pole üksi. See aitab mul enda üle valitseda. Inimene, kel on enesekontroll, on väga õnnelik,“ ütleb Kot.

Shmuel Kot tutvustab sünagoogi kõige tähtsamat kohta, tooralaegast (heebreapäraselt aron kodeš). Granaatõunapuu ornamendiga kaunistatud klaasuste ja sinise kardina taga olevas kapikeses on toorarullid. Viiest Moosese raamatust koosnev toora on väga eriline, kuna sellest lähtub kogu judaismi õpetus – kõik eluks vajalikud juhised, mida on palju nagu granaatõunas seemneid. „Iga nädal võtame jumalateenistuse kõrghetkel laekast toora, asetame saali keskel asuvale suurt kõnepulti meenutavale bimale ja loeme nädalaks ettenähtud osa,“ ütleb Kot ja lisab, et tekstid on teenistuste vahel jagatud nii, et igal aastal saab toora läbi loetud.

Pearabil on hea meel, et toorarullide laekas on ka üks eriti väärtuslik, ligikaudu 250 aastat vana eksemplar. See toora elas II maailmasõja üle tänu Tartu Ülikooli professorile Paul Aristele, kes võttis selle natsivõimu eest oma koju hoiule ja viis hiljem Tartu Ülikooli arhiivi.

Laeka klaasustel on heebreakeelsed käsulauad – kaks tahvlit kümne käsuga. Kui uurin, milline neist on kõige tähtsam, vastab Kot: „Seda on väga raske öelda, aga ma arvan, et ikkagi esimene („Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“ [2]). Arvan, et see on kogu moraali ning eetika algus ja lõpp.” Kot arvab, et õiged otsused ei tule ainult oma jõust. Ta toob näiteks teist osapoolt kahjustava lepingu sõlmimise või genotsiidi, kus haritud ja kultuurne rahvas tappis inimesi vaid rahvuse pärast. Ka muutuvas maailmas, kus moraal ja eetika teatud mõttes muutuvad, aitab esimene käsk pearabi meelest hoida sihi selge.

„Teenistus on heebrea keeles, aga meil on eraldi palve Eestimaa eest, mida loeme nii heebrea kui ka eesti keeles,“ tutvustab pearabi ja loeb soravalt eesti keeles bimale asetatud kaunistatud lehelt palve presidendi, Riigikogu, valitsuse ja kogu rahva hea käekäigu eest.

Hanuka – valguse püha, mis õpetab raskustest üle saama

Praegu (28. novembrist 6. detsembrini) tähistavad juudid üle maailma Hanuka pühi. Jõule nad ei pea. Juudi kalendris algab pühadeaeg 25. kislevikuu päeval. Kuna tegu pole toorast tuleneva pühaga, siis tööpäevadel käiakse jätkuvalt tööl.

Kaheksa päeva kestev hanuka langeb aastaajale, kus öö on pikk ja päev üürike. Miks hanukad tähistatakse? „Sest sündis üks kõige fantastilisemaid imesid juudi ajaloos,“ ütleb pearabi.

Shmuel Kot võtab lühidalt kokku hanuka ajaloolise tausta ja räägib, et 165 aastat enne meie ajaarvamist, kui Jeruusalemmas oli veel tempel, tahtsid kreeklased hävitada juudi traditsioonid [3] nagu koššer [4], sabati pidamine, pulmatraditsioon ja muu. Aga üks pere hakkas suurele kreeklaste sõjaväele vastu ja alguses võimatuna tunduv vastupanu viis võiduni. Vahepealsete sündmuste ja templi rüvetamise tõttu oli vaja tempel uuesti pühitseda. Mindi templisse, et süüdata tuli. Selleks oli tarvis pühitsetud koššerõli.

Koššerõli leidmine polnud kerge. Lõpuks see leiti, aga vaid üksainus väike pudel, millest tavaliselt piisas üheks päevaks. Vaja oli rohkem, aga selleks, et õli pühitseda, kulub kaheksa päeva. Sündis ime ja väikesest pudelist piisas, kuni valmis pühitsetud õli. „Aga see pole ainult ime, mis juhtus juudi rahvaga, vaid selles peitub sõnum,“ rõhutab pearabi ja selgitab, et kui sul on probleem, siis nii nagu leiti pisut õli, suudad sinagi leida eneses vajaliku jõu probleemi lahendamiseks, kui seda väga soovid.

„Pisike valgus suudab eemale peletada tohutu pimeduse! Kuidas hakata pimedusele vastu? Tuleb süüdata järjest rohkem valgust. Too üks väike positiivne seik oma ellu,“ õpetab pearabi hanuka laiemat tähendust. „Alguses on väga raske leida natukenegi positiivset, olgu siis tööl, pereelus, rahaasjus, covidiga seonduvalt, poliitiliste või rahvusvaheliste suhete asjus, kus pimedus on paremal, vasakul, ülal ja all. Aga leia alustuseks üks väike hea asi, tee seda, püüa seda nautida,“ julgustab Kot. Järgmisel päeval on juba kergem leida kaks positiivset asja, edasi juba kolm ja siis neli. „Nii saad isegi sellisest pimedusest jagu, kus pole mingit päikest, valgust ega tuju. Me ei tohi karta pimedust!“ innustab Kot igaüht oma elus pimedusest võitu saama.

Hanuka lahutamatu osa on kaheksa küünla süütamine. Selleks on kasutusel spetsiaalsed üheksaharulised küünlajalad ehk hanukkiad. Üheksas küünal asub pisut kõrgemal ja on kui teener või abiline, millega läidetakse teised küünlad.

Küünlaid ei süüdata korraga, vaid pühade esimesel õhtul läidetakse üks küünal, teisel õhtul kaks, kuni põlevad kõik kaheksa küünalt. Sellel on oma tähendus. „Kui täna räägin 2000 sõna eesti keeles, siis ma olen tubli, aga homme pole see enam piisav, tuleb rohkem pingutada. Kaheksa on nagu lõpmatuse märk ja tähistab piiramatust,“ avab Kot hanuka küünalde süütamise põhimõtet.

Hanuka kingitus ja toidulaud

Sellest, kuidas pearabi oma 11-lapselises peres hanukad tähistab, räägib ta sära silmis: „Oi, see on väga ilus! Me laseme sellest natuke osa saada ka teistel. Juba mitu aastat teeme Facebookis otseülekande, kus saab vaadata meie pidu. Oleme perega, süütame küünlad, räägime ajaloost, mängime dreidelit (traditsiooniline mäng pisikese neljakandilise vurriga – K. K.). Anname lastele kingituseks hanuka taskuraha, iga päev võrdväärselt süüdatud küünalde arvuga. Esimesel päeval üks euro, teisel päeval kaks ja nii edasi, kuni kaheksandal päeval on igal lapsel kokku 36 eurot.“ Ta selgitab, et seda ei ole palju ja asi polegi ainult kingitud rahas. Hanuka on ka aeg laste õpetamiseks. Koos oma naise Hana Kotiga suunavad nad lapsi mõtlema, kuidas raha parimal viisil kasutada. Alati on nii raha kui ka võimete puhul piirid. „Võid tahta olla nagu Eri Klas või Tartu Ülikooli professor, aga kui ei ole, siis tuleb parim anda sellega, mis sul on. Sama on rahaga,“ selgitab Kot. Raha eest saavad lapsed endale ise midagi e-poest valida, see on stressivabam. Vanematena pööravad nad laste tähelepanu ka puudustkannatavatele inimestele. „Lapsed saavad otsustada, kui palju kulutavad e-poes ja kui palju taskurahast annetavad sotsiaalkeskusele, lastemajale või mujale,“ ütleb Kot.

Perega ühist ajaveetmist peab pearabi ääretult oluliseks. Ta soovitab iganädalaselt (kui ei saa, siis mitu korda aastas) võtta aeg ja olla perega koos, ilma telefonita, heas tujus ja soovida üksteisele head. „See on heade alguste allikas,“ ütleb ta.

Kui rääkida Hanuka toitudest, siis pühadelaual on üheks traditsiooniliseks maiustuseks pontšikud. Sellele on lihtne selgitus: neid küpsetatakse õlis ja õli viitab templi pühitsemisele. Üldse süüakse sel ajal palju õlis küpsetatud toitu, näiteks kartulipannkooke ja falafel’eid. Naljaga pooleks ütleb Kot: „Pärast hanukad võib toitumisspetsialist nii mõnelegi soovitada natuke kaalus alla võtta.“

Juudid Eestis on nagu üks pere

Hanuka on pearabile ka verstapost Eesti kogukonna teenimisel. Shmuel Kot alustas siin pearabina 2000. aastal ja õnnistati tööle just hanuka pühade ajal. Peatselt täitub tal pearabina 21 aastat.

Kuidas Kot just Eestisse sattus? Shmuel Kot oli just rabikooli lõpetanud, abiellunud ja külastanud väikeseid juudi kogukondi Lõuna-Ameerikas, kui otsustas koos abikaasa Hanaga, et hakkab rabiks. „Kui J. [5] on andnud rahalise rikkuse … „kui ma oleks rikas …“ (laulab rea juudi elu kajastavast muusikalist „Viiuldaja katusel“), tuleb toetada abivajajaid. Aga kui on teadmised, siis peaks jagama teadmisi,“ selgitab ta esmalt, miks just rabina soovis teenida. Perestroika ajal hakkas Eesti juudi kogukond end taastama, kuid ilma rabita pole see kogukonna jaoks piisav. Shmuel ja Hana Kot said kutse aidata taastada siinne väike juudi kogukond ja traditsioonid. Kuna Eesti neile meeldis, siinne kogukond on väike nagu needki, kus ta oli varem viibinud, oli siin sobiv koht, kus oma teadmistega abiks olla. Nii otsustasidki nad Hanaga Eestisse tulla. „Olin väga noor ja rohkem rabisid siin siis polnudki,“ meenutab Shmuel Kot ja on otsusega rahul.

Eesti juutidel polnud oma rabi alates II maailmasõjast. Praegu moodustavad Eesti juudi kogukonna ligikaudu 2000 inimest. Päris täpset arvu on raske öelda. Pearabi sõnul on suurem osa, ligikaudu 80 protsenti Eesti juudi kogukonnast Tallinnas, kuid osa ka Tartus, Pärnus ja Ida-Virumaal.

Kot räägib, et Eesti on postsovetlik riik, kus on jäänud sügav jälg juutide ellu. Juutide puhul ei ole mingit piiri religiooni, traditsiooni ja kultuuri vahel, need on täiesti sulandunud. Märksa enam kui näiteks eestlaste puhul, kus oled eestlane, aga kirikus ei käi. Juutide puhul näiteks hanuka on religioon, traditsioon ja kultuur korraga. Nõukogude režiim oli juutide jaoks äärmiselt raske, juudi traditsioonilist elulaadi oli peaaegu võimatu praktiseerida. „Ei olnud rabi, sünagoogi ega koššertoitu, isegi oma keelt ei saanud õppida. Oma rahvuse tõttu visati juudid ülikoolist välja ja saadeti töölt minema,“ räägib Shmuel Kot tõsinedes.

„Õnneks juudi hinge ei saa keegi puudutada. Kui muud ei saa, laulad kasvõi traditsioonilisi juudi laule „Hava nagila“ või „Shalom aleichem“, muutub Kot taas rõõmsamaks ja kinnitab, et päris kõik ikkagi kadunud polnud. „Ehitasime sünagoogi, taastasime sünagoogiteenistused. Oleme nagu üks pere, väikesed, aga aktiivsed ja edukad,“ tunneb pearabi head meelt juutide väga kokkuhoidvast mentaliteedist.

Väljakutsetest kõneldes peatub Shmuel Kot taas identiteedi hoidmisel ja ütleb, et globaliseerumine soodustab juutide ja mittejuutide vahel segaabielusid, mis samuti ohustavad juutide traditsioone.

Eestlaste rahulik meel ja leidlikkus

Eestis elamisest rääkides toob pearabi Kot välja, et talle meeldib eestlaste juures kõige rohkem rahulik meel. „Mulle meeldib, et te enne mõtlete ja alles siis ütlete, see on hea komme. Siin on väga rahulik.“ Samuti meeldib talle, et nii Eesti kui ka Iisraeli rahvas on innovaatiline ja leidlik. „Mõlemad on IT-riigid, start-up-rahvad, oleme mõlemad leidlikud ja mõtleme raamidest väljapoole,“ ütleb Shmuel Kot. Ühtlasi toob ta välja, et nii Iisrael kui ka Eesti on mõlemad väikesed riigid, kus rahvas väga armastab oma maad, ja kel on suur naaber.

Lõpetuseks küsin pearabilt, millega on Eestis raske harjuda. Muidu elavaloomuline Shmuel Kot mõtleb seekord pikalt ja vastab, et Eesti keele grammatika ja hääldus on rasked. „Ma mäletan, kui raske mul oli Ü-tähega sõnu öelda. Tahtsin soovida häid hanuka pühi, aga pühi kõlas natuke nagu põhi. Või kui õppisin esimest numbrit – üks. Aga ma ütlesin uks. Minu õpetaja parandas, et ei, uks on hoopis teine asi!“ meenutab pearabi. Kui ta tuli Eestisse, ei osanud ta eesti ega vene keelt, aga eesti keele õppimisega on tal läinud kauem. Lisaks keele raskusele on oma rolli mänginud ka see, et oma vastutulelikkuses pakuvad eestlased algajale keeleõppijale kergesti võimaluse vestelda mõnes muus keeles.

Intervjuu lõppedes kiirustab pearabi järgmiseid võetud kohustusi täitma. Tuletan endale meelde pearabi räägitud nalja sellest, et juudid vastavad küsimustele küsimusega. Otseselt see nii polnud, aga mõistes, et peaaegu kõik, mida pearabi teeb, on tähendusega, tekitab küsimusi aina juurde.