Ta on avanud tuntud eestlasi läbi persoonilugude, kihutanud sportlastega võidu ratta seljas või suuskadel, jooksnud aktuaalseid reportaaže tehes mööda linna. Ta on olnud Tartu Ülikooli õppejõud üle kolmekümne aasta. Õpetanud lugude saatel (paljuski enda poolt Eestisse toodud) uudiste kirjutamise kunsti. Mees ei vaja tutvustamist, ent kui palju on ringiliikuvates juttudes legende ja kui palju härrat ennast? Reporter Anna-Liisa Blaubrük vestles ajakirjandusõppejõud Priit Pulleritsuga ajakirjandusest, õppejõutööst ülikoolis ja ülekeevatest tunnetest.

Te olete paberlehe fänn, eks ju?

See on ikkagi jah, päris. Kui siin ilmub (patsutab käega toimetuse nõupidamisruumi laual seisvale paberlehtede kuhjale), siis on nagu märk maas.

Kui see 2.99, mis inimene veebiartikli eest maksab, läheks otsekohe osaliselt autori kontole, mis te arvate, millest siis ajakirjanikud täna kirjutaksid?

Ma arvan, et see ei ole hea variant, kui konkreetselt minu loo eest teatud summa mulle tuleb, siis pannakse mind liiga otsesesse sõltuvusse sellest, mida ma avaldan. Ehk ma pean siis täpselt tegema seda trikki, mida publik nõuab. Publik tahab tsirkust ja leiba. Klišeedega rääkides seksi ja vägivalda. Ja siis ilmselt oleks vajalik seda ka pakkuda, sest muidu jääb ju nälga. Kuni kõik see summa (veebiartiklite tasu) läheb ühte katlasse, on see võimalus, et saan kirjutada ka asjadest, mis verest ei nõreta. Midagi, mida on inimestel rohkem vaja kui verest nõretavaid lugusid.

Ometi on see klikkide otsimise aeg mõjutanud ju ka uudiste tootmist?

Kindlasti. Samas teen siinkohal pöörde ja ütlen enda puhul, et ei ole. Ma olen alati püüdnud kirjutada nii, et see oleks kohe algusest peale huvitav. Pean mõtlema kohe, kuidas esimesest lausest, juba esimese lause esimesest poolest võtad lugeja konksu otsa. See ei tähenda seda, et hakkan odavaid trikke tegema. Kui algusega huvi ei köida, siis lugeja lihtsalt ei loe su lugu. Nii et klikimajandus ei ole mind küll, ma ise arvan, muutnud.

Ja see esimene lõik, millest te räägite, see peab tekitama lugejas emotsioone, et saada klõps kätte?

Jah, sest emotsioon haarab paremini kaasa kui mingisugune külma tuima fakti esitamine. Aga emotsioon ei tähenda seda, et kirjutan emotsionaalsete sõnadega, vaid tekitan lugejale kohaloleku tunde.

Mind on palju arendanud see, kui olen vaadanud, kuidas profid teevad oma pikki lugusid. Ja kui näen, kuidas profid nii hästi seda teevad, siis tahan samamoodi teha. Parimad õpetajad ongi sinust n+1 korda paremad ajakirjanikud. Profid, kellelt õppida. Ülikoolis saad mingid teoreetilised teadmised, aga pead ise edasi töötama, tahtma saada paremaks.

Ajakirjandust tuleb õppima kirglik ja terava sotsiaalse närviga inimene. Kuidas noor inimene, kui ta ühelt poolt soovib maailma parandada ja teisalt kirjutada kirega, ei muutuks teie poolt kirjeldatud sotsiaalseks sõdalaseks?

Elukogemusega. Õiglustundega.

Kas kogenematuna ei olegi võimalik teha objektiivset lugu?

Ei ole. Ta on mõjutatav, äraräägitav, autoriteetidele alluv ja äratinistatav. Kasvõi see, et kui noor ajakirjanik saata intervjueerima väga võimukal positsioonil olevat inimest, kes liiati oskab teda meelitada. Põhimõtteliselt kogenud ajakirjanikku nii kergesti konksu otsa ei püüa, orgi otsa ei aja.

Kui rääkisime siin ajakirjandusest, siis ma saan hästi palju tagasisidet, kuna inimesed ju teavad, kes ma olen. Kui ma neile helistan, siis häirivalt sageli saan kaebusi ajakirjanike töö kohta. Ja nad räägivad rikutud kokkulepetest. Altvedamistest. Räägivad ebaõiglastest käsitlustest. Neid patte on nii palju. Nendest kuulmine tõstab vastutustunnet enda ees.

Ma ei tohi millegagi eksida. Tekitada lisakannatusi või -pettumusi nendele inimestele, kellele ajakirjandus on juba niikuinii kannatusi tekitanud. Näiteks võin tuua loo noorest ajakirjanikust, kes läheb intervjueerima võrdlemisi kuulsat Eesti arsti ja tal on juba ette teada, kuhu tahab oma looga välja jõuda ja mis on see, mida ta peab selle arsti käest kätte saama. Ta ainult selle nimel töötabki ja ei kuula neid vastuseid, mis ei sobi tema eelnevasse konstruktsiooni.

Ajakirjanikele ju õpetatakse, et lugu tegema minnes peab olema mingi eesmärk ja kuidas siis saaks vaid kuulata?

Kui on vaja minna tegema lugu, kuhu kohta ikkagi raha läks, siis tuleb minna ja uurida, kuhu see raha läks. Paraku on tüüpiline, et ajakirjanikul on suur soov poliitikule iga kell, igast asendist, ükskõik mis vahenditega ära teha. Ja selle nimel nähakse siis oma küsimustega vaeva, selle nimel pongestatakse ja enne järele ei jäeta, kui poliitikule saab nui neljaks ära tehtud.

Ajakirjandus ei ole siis enam maailmaparandaja, vaid poliitiline relv, millel tagatipuks puudub aga igasugune poliitiline mandaat. Ja kõige hullem on see, et ajakirjandus sekkub sedasi poliitikasse, kattes ennast kinni neljanda võimu, valvekoera ja demokraatia kaitsja viigilehega. Kuid ta ei ole seda.

See ei ole objektiivne käsitlus. Ajakirjandus ei ole siis enam maailmaparandaja, vaid poliitiline relv, millel tagatipuks puudub aga igasugune poliitiline mandaat. Ja kõige hullem on see, et ajakirjandus sekkub sedasi poliitikasse, kattes ennast kinni neljanda võimu, valvekoera ja demokraatia kaitsja viigilehega. Kuid ta ei ole seda. Ta on põhimõtteliselt nagu mingi omaette erakond. Selliseid asju ei tohi olla. See algab sellest, et noorele ajakirjanikule on antud toimetuses eelhoiaku ja eelarvamusega ülesanne.

Kindlasti on ka teil olnud selliseid hetki, kus te olete tahtnud teha head lugu vaatamata sellele, mis hinnaga see võib tulla. Kas vahendeid valimata või valides?

Oleneb, mis need vahendid on. Kui see on inimese nii-öelda ristküsitlemine ja see on uuriv lugu, siis on need ju kõik täiesti tipp-topp vahendid. Aga pead arvestama, kes sul vastas istub. Sa ei tohi talle piltlikult öeldes rusikatega kallale minna, kui tema soovib sinuga malet mängida. Ajakirjanduses on väga keeruline öelda, et tee täpselt nii. Ajakirjandus ei ole matemaatika. Seal on tegelikult mustmiljon võimalust. Ja lõppude lõpuks on kõik ajakirjaniku enda valik ja juba nendest valikutest kujuneb lugeja peas omakorda konstruktsioon, kuidas ta lugu nägema hakkab. Aga kõige olulisem on südamega tunnetamine. Tööd tehes peab sul olema süda õiges kohas.

Peab olema hea süda, kas see on kõige olulisem?

Sul peab olema empaatiavõime. Aga see ei ole üleüldine. See ei tähenda, et empaatiavõimet peaks olema kurjategijate vastu – ei, nende vastu ei pea olema. Ja selle puudumine nende vastu pole kuidagi taunitav. Aga kõigil muudel juhtudel peaks kuulama südant ja kui sul süda on õige paiga peal, siis tuleb õiglane lugu. Ja siis valid õiged vahendid ka. Hea lugu on siis, kui sa ei tee inimesele liiga ega ülekohut. Kui näiteks nädal pärast loo ilmumist saad inimesega kokku ja sa ei pea üle tee minema, silmi peitma või tema eest ära jooksma selle pärast, et sul on oma loo pärast piinlik.

Kas Evelin Ilves ütleb tere?

Ma olen ise selle asja ära lepitanud. Olen veendunud ja tean, et käitusin õigesti. Ja tagatipuks sain selle loo eest Eesti Ajalehtede Liidu olemusloo aastapreemia. Žürii ei oleks mitte mingil juhul andnud mulle selle eest preemiat, kui ma oleks seal teinud midagi taunimisväärset.

Ma ei taha kunagi tülitseda. Kuigi olen paljudega tülis olnud. Olen Mati Alaveriga tülis olnud, Jaak Maega olen olnud. Kristina Šmigun-Vähiga ka ilmselt. Ma ei taha kunagi inimestega tülis olla, kui tekivad sellised pingeolukorrad. Olen oma arust saanud kõigiga need olukorrad ära siluda.

Rääkides veel sellistest teeklaasis tormi teinud artiklitest. Mis teile veel meenub, mis meie ühiskonnas on midagi muutnud?

Ma arvan näiteks see lugu, mille kirjutasin ühest naisest, kes sai vaktsiinikahjustusi [1], sellel oli Postimehe veebis üle 114 000 lugeja. Enne seda oli ju Kaja Kallas rääkinud, et mingit vaktsiinihüvitiste fondi ei tule. Ma ei taha öelda, et minu lugu pani ta ümber mõtlema, aga võib-olla oli see lugu seal ka osa nendest teguritest, mis pani Kaja Kallase teistmoodi mõtlema. Ma ei tähtsusta oma lugu siin üle, aga see oli minu teada vist ikkagi üks esimestest, kui mitte kõige esimene kord, mil niiviisi suurelt kirjutati vaktsiinide kahjust.

Viimastest töödest pean oluliseks kahte intervjuud, üks oli professor Andres Meritsaga, kes rääkis sellest, kuidas koroonaviirus toimib ja teine oli professor Peep Talvinguga sellest, kuidas koroona haiglate tööd mõjutab. Need on mõlemad väga olulised, sest koroonaviirus ja vaktsiinid on hästi kuumaksköetud teemad. Oluline on näidata pädevate, lugupeetud ning tarkade inimeste kaudu asjade teaduslikku sisu nendele, kes vaktsiinide mõjus ja koroonaviiruse olemasolus kahtlevad.

Õppejõud Priit Pulleritsu kohta levib tudengite pärimuses palju jutte. See enesekindlus ja sirgjoonelisus teatud arvamuste juures on ju tegelikult kirglikkuse märk. Kas see kirglikkus on teile ka probleeme kaasa toonud?

Ei. Ma olen nõudlik. Paljudele paistab teistmoodi, sest mul on väga selged seisukohad ja ma ei karda neid väljendada ja kaitsta. Üks asi on see, mis minust väljapoole paistab. Jah, mulle näiteks ei meeldi lõdva käepigistusega mehed, kes annavad nagu süldi sulle kätte, kelle kehahoid ja füüsis on sellised… Mehel peab olema tugev rüht, selgroog on see, mis inimest hoiab ja kui ma näen, et inimene on füüsiliselt selgrootu, siis ilmselt on ta selgrootu ka isikuomadustelt ja sellised mulle ei meeldi ja selle ma ütlen ka välja. Ja kuna neid on väga palju ja neist väga paljudel on ruupor ja ligipääs avalikule tribüünile, siis nad röögivad, et Pullerits on jõhkard, ja kõik need muud asjad.

Selgroog on see, mis inimest hoiab ja kui ma näen, et inimene on füüsiliselt selgrootu, siis ilmselt on ta selgrootu ka isikuomadustelt ja sellised mulle ei meeldi ja selle ma ütlen ka välja.

Ei, ma ei karda neid, ma ei karda oma vastaseid. Ma tean, et olen tugevam. Olen füüsiliselt tugevam. Ma olen vaimselt tugevam ja ma olen võistluslikum. „Bring them on!“ ütles üks Ameerika president. Ja ma ütlen sama. Ma ei hakka kellegi ees nõksutama põlve, ma ei hakka kellegi ees… Okei, kui ma nüüd ütlen, et ma ei hakka kellegi ees vabandama, siis kohe öeldakse, et ta on EKRE-ga ühes paadis. Vaat ei hakka siin vabandama. Vabandage enne teie minu ees, kes te olete mind valesti käsitlenud, minust valesti aru saanud ja mulle külge kleepinud omadused, mis ei ole minu omad.

Ja nüüd tagasi tulles küsimuse juurde, siis jääbki inimestel selline põhimõtteliselt vale arvamus, et olen mingisugune kohutav tüüp. See kõlab nüüd veidi halvasti ja justkui enesekiitusena, aga paljud lähedased teavad, et mul on väga hea süda. Aga ma ei salli heale südamele vaatamata nõmedaid ilminguid ja isikuomadusi. Ma ei ole mingi jäägitu tolerantne tolerast.

Minu südametunnistus on puhas. Jah, ma olen jõuline. Aga ma ei ole kunagi see ajakirjanik, kes seab endale eesmärgi, nui neljaks, inimeselt vaip alt ära tõmmata. Ma ei ole selline ajakirjanik, kes oma seatud eesmärgi nimel, lähtudes oma eelarvamustest ja lünklikest või kallutatud eelteadmistest tahab kellelegi ära panna. Ma pean väga oluliseks inimeste probleemide õiglast käsitlust ja see, mis mind ärritab nende nii-öelda minu vastaste puhul, ongi see, et nad oma silmas palki ei näe. Tegelikult on vastasrinnas väga palju ideoloogilisi sõdalasi, sotsiaalseid sõdalasi. Selle kohta võtsin esimest korda sõna eelmise aasta kevadel Vikerraadios Romi Hasa ja Sten Teppani tehtud intervjuus, mis tekitas kõva vastukaja. Väga paljud said pihta. Aga õigusega said pihta.

Teie ümber on sotsiaalsed sõdalased?

Üle poolesaja tudengi teeb igal aastal ülesande, kus nad peavad analüüsima Eesti ajakirjandust, võttes aluseks objektiivsuse parameetrid, eetikakoodeksi, kollasuse tunnused. Ja ma näen nende töödest aastast aastasse, kelle kirjutistes nad leiavad nende kolme – objektiivsuse, eetika ja kollasuse – aspektist kolossaalseid eksimusi. Need artiklid on valdavalt nende ajakirjanike sulest, kes armastavad mind nurga tagant kuskil sotsiaalmeediaplatvormides või mujal sellistes poolkinnistes kogukondades rünnata.

Ükskord küsis üks tudeng minu käest ajakirjanike sõltumatuse kohta, teema oli siis sellest, kas ajakirjanik peaks panema Eestiga solidaarsuse väljendamiseks sinimustvalge lipukese rinda. Kuigi ma sisimas olen ülisuur Eesti patrioot, Eesti on mulle kõige olulisem peale minu lähedaste inimeste, ei osanud ma toona talle vastata. Sest hoolimata sellest, et kuigi mu süda ütles, et peab olema valmis võitlema, vajadusel relv käes, ei saa ma seda tudengile öelda.

Kas see ei või olla ka vastupidine, et te toote oma loengus seda teist poolt nii palju sisse, et need, kes on teisel kaalukausil, tunnevad sama?

Ülikool ei tohi saada mingite doktriinide paljundajaks ja võimendajaks. Kui vaatame, mis toimub Ameerika ülikoolides, siis see ei ole üksnes kohutav, vaid see on lausa jäle. Parempoolse mõttelaadiga inimesi karjutakse maha, ei lubata esinema, tühistatakse ja kõik need muud võtted. See on kõik vägivald, mida sallivuse eestvõitlejad kasutavad sallivuse eest võideldes, nii et kivi ei jääks kivi peale. Kui kiivas ülikool siis oleks, kui saavutaksitegi oma liberaalse totalitarismi ja minusugused sealt välja tõrjute? Ma olen tudengitelt kuulnud, mida teatud loengutes räägitakse, mis hoiakuid nendesse istutatakse, kuidas tegelikult kujunemata isiksusi mõjutatakse, mida mina pean lubamatuks. Mida ma pean noorte inimeste kallal vaimseks vägivallaks. Ma ka mõnikord väljendan oma seisukohta, aga siis alati rõhutan, et see on minu seisukoht ja te ei pea sellega nõustuma.

Ma olen tudengitelt kuulnud, mida teatud loengutes räägitakse, mis hoiakuid nendesse istutatakse, kuidas tegelikult kujunemata isiksusi mõjutatakse, mida mina pean lubamatuks. Mida ma pean noorte inimeste kallal vaimseks vägivallaks.

Aga kui üks Pullerits väljendab semestri jooksul kaks korda millegi kohta oma seisukohta ja seda peetakse probleemiks, siis hüva, võtame lahti kõigi teiste loengud ja seminarid ja vaatame, mitu korda nemad väljendavad oma seisukohti.

Marii Karell kirjutas 2005. aastal teie kohta prof Lauristini tsitaadi [2], et tõite Eesti meediamaastikule sellise uue puhta uudise, aga ta soovib teile enesekriitilisuse arengut. Kuidas kuusteist aastat hiljem see hinnang tundub?

Enesekriitilisust on kõigil vähe. Arvan, et tegelikult teen ikkagi võrdlemisi enesekriitiliselt neid asju, mida ma teen. Aga enesekriitika ei saa minna ka sinnani, et hakkad ennast ebakindlana tundma.

Kui loo ära lõpetan, siis mul on hea meel. Selline väike võidurõõm, et jess, tegin ära, ja seda peab tundma. Sa ei saa kogu aeg ennast enesekriitikaga õõnestada, sest siis kaotad pinna jalge alt. Sul peab ikkagi olema teatav annus enesekindlust ja ka julgust tunda rõõmu sellest, mida sa teed, ja sa pead olema selle üle uhke. Kui sul enesekindlust ei ole, siis on väga raske hakkama saada, lisaks tekivad vaimsed probleemid.

Kui loo ära lõpetan, siis mul on hea meel. Selline väike võidurõõm, et jess, tegin ära, ja seda peab tundma. Sa ei saa kogu aeg ennast enesekriitikaga õõnestada, sest siis kaotad pinna jalge alt.

Neid kahtlemise hetki on ajakirjanikutöös nagunii väga palju. Ma olen tudengitele rääkinud, et ajakirjaniku töö käib üles-alla. Kord on hästi, siis on halvasti. Aga madalseisu ei tohi kinni jääda.

Ma ei tea, mida Lauristin enesekriitilisuse all mõtles. Võib-olla ei meeldi talle midagi muud minu juures.

Kas te olete parem õppejõud sellepärast, et te olete ajakirjanik või olete parem ajakirjanik sellepärast, et te olete õppejõud?

Mõlemat pidi, see on täiesti kahepoolne.

On selline üsna klišeelik väljend nagu „vihased keskealised valged mehed“. Kas tunnete ennast ära?

Sellise rühma inimesi on tekitanud valitsev ideoloogiline keskkond, mis on väga lämmatav. Jah ma olen jõuline. Olengi jõuline. Ma ei hakka lambana määgima. Ma ei hakka kellelgi ees koogutama.

Igale jõule tekib vastujõud. Mina olen vastasjõud. Aga see kõik, mida ma räägin, on tegelikult minu sisimas kogunenud protest kõige selle vastu, mida ma juba pikka aega tunnen. Et mind ja teisi kümneid tuhandeid minusuguseid lämmatatakse, ahistatakse, surutakse maha. See on protest. Ma ei ole selles protestis kaugeltki üksi. Võin tuua terved kompaniid, pataljonid, rügemendid, lausa diviisid üles rivistada sellistest meestest.

Kas tarku naisi ikka kardate? Te olete kunagi öelnud.

Ma olen kindel, et ma peale vägivaldsete Eestisse tungijate ei karda mitte kedagi.

Tarku naisi ma ei karda. Ei karda ka feministe kohe kindlasti, aga et feministid kardavad mind, see on pigem tõenäoline.

Kas jalgupidi kehvadel üliõpilastöödel trampimine on päriselus juhtunud ja kas seda juhtub veel?

Ma arvan, et ei ole kunagi juhtunud. Need on linnalegendid. Ma olen kogunud tagasisidet tudengitelt, ma võin seda näidata ja selle iga hetk letti lüüa. See on olnud tunnustav tagasiside.

Miks spordiblogi, mitte õppejõublogi?

Sellepärast, et see, mida ma tudengitega räägin, jääb auditooriumisse. Jalgrattasõit või suusatamine on avalik tegevus. Tudengitega peab olema õppetöö selles mõttes turvaline, et ma ei taha, et tudengid viiksid välja selle, mida neile loengus räägin. Lepime selles iga semestri alguses kokku, et ma saaks neile ausalt rääkida, kuidas eesti ajakirjanduses mõnikord asjad käivad.

Kui te ei oleks õppejõud, kas siis ajakirjanikuna tuleks mingid teistsugused lood?

Ma arvan, et ei, sest mu sisemine kompass on välja kujunenud. Ma vaatan kriitiliselt ise kõrvalt. Näiteks loo alustamise variandi kohta küsisin eile hommikul kodus nõu. Sain tagasisidet, et see ei ole hea variant. Toona ma sellega leppida ei tahtnud, täna olen 100% nõus.

Kodus nõu? Teie naine või lapsed?

Noh, ütleme, et pereliikmed.