Kohtume Hanna Linda Korbiga olude sunnil veebi teel. Reede hommikule vaatamata on Hanna Linda asjalik ja rõõmus. Värske Rõhu numbritega raamaturiiul tema selja taga reedab, et peatoimetaja ja kriitikatoimetaja Hanna Linda on parasjagu toimetuse ruumides Tartus, kus noore kirjanduse ajakiri valmib. Järgmise tund aega vestleme temaga lähemalt juhtimisest, toimetamisest, noortest kaasautoritest ja kirjanduse eesmärgist.

Kuidas sa üldse kirjandusmaailma jõudsid?

Ma olen alati väga palju lugenud juba väiksest saadik. Koolis oli mul suurem huvi just humanitaarainete vastu. Ühel hommikul 11. klassis istusin oma tollase kodu köögilaua taga, jõin teed ja kuidagi lihtsalt sähvatas, et ma lähen kirjandust ja kultuuriteadusi õppima.

Raamatutes peitus minu jaoks mingi suur tõde. Ma arvasin, et kui lähen kirjandust õppima, siis saan kogu aeg oma tõetunnetusega tegeleda. See osutus loomulikult valeks eelduseks. Kirjandusteadus on natuke teine asi, kui lihtsalt raamatute lugemine. Kuigi ma pettusin oma eeldustes ja paljus muus, siis kirjandusteadus hakkas mulle meeldima, eriti kirjanduse ajalugu ja kirjandusteooria.

Enne magistriõpet olin Eesti Ekspressi Areenis suvepraktikal ja kirjutasin lühikesi raamatuarvustusi. Minu kirjanduse õppejõud Mart Velsker soovitas mind toonasele Värske Rõhu kriitikatoimetajale Tõnis Parksepale, kes kutsus pikemat arvustust kirjutama. Tuli välja, et ma tulen selle žanriga hästi toime. Paar aastat hiljem, kui Tõnis asus doktoritööd tegema, kutsuti mind siia kriitikatoimetajaks. Nüüd ma olen selles ametis viis aastat olnud. Kui 2020. aasta sügisel toimus peatoimetaja konkurss, mõtlesin, et Värske Rõhk on minu südameasi ja soovin seal tegutseda rohkem kui lihtsalt poole kohaga kriitikatoimetajana.

Kuidas kriitikatoimetaja töö käib?

Alustuseks tuleb mõelda, milliseid kirjandusteoseid võiks väljaanne kajastada. Näiteks Värske Rõhu puhul me peame silmas seda, et oleks palju debüütteoste arvustusi, sest võib juhtuda, et mujalt need tagasisidet ei saagi. Võib ka alustada küsimusest, kellele üldse anda võimalus kirjutamiseks; kuna üks mu ülesannetest on õpetada, kuidas üldse kriitikat kirjutada, on meil palju algajaid kirjutajaid. Seepärast on vaja murda palju stampe, mida on keskkooli kirjandustundides õpetatud.

See, mis raamatut arvustamiseks pakkuda, on tunnetuse küsimus. Näiteks algajale arvustajale ei ole mõtet anda luuleraamatut, sest luulet on keerulisem analüüsida kui proosat. Proosas leiad teemasid, mida saab siduda, aga luule on ju vormitundlik. Järelikult peab sul olema vastav sõnavara, et seda üldse kirjeldada. Aga see sõnavara ei tule iseenesest, seda tuleb õppida.

Teksti sisuline toimetamine on minu jaoks kõige keerulisem osa, sest seal on vaja tõestada oma agentsust. Kes olen mina, et julgen öelda, et sinu väide on vale? Sellel peab alati olema hea põhjendus, muidu ei toimu õppimist. Põhjenduste leidmine ongi kõige keerulisem osa.

Kui sa mõtled nüüd enda toimetamiskogemusele ja ka teiste toimetajate peale, siis milline on hea toimetaja?

Hea toimetaja on ennekõike empaatiline. Ta peab aru saama teksti sisemisest dünaamikast ja vastavalt sellele toimetama. Toimetaja peab mõistma, mida autor päriselt öelda tahab ja mitte eeldama seda, mida autor ei ole tegelikult võimeline väljendama. Teisisõnu, aru saama sellest, mis on teksti potentsiaal ja mis ei ole teksti potentsiaal. See nõuab ennekõike tekstitunnetust, aga see oskus tuleb ainult lugedes. Seda on raske õpetada.

Hea toimetaja on ennekõike empaatiline. Ta peab aru saama teksti sisemisest dünaamikast ja vastavalt sellele toimetama. Toimetaja peab mõistma, mida autor päriselt öelda tahab.

Sa oled olnud peatoimetaja rollis umbes aasta jagu. Kuidas sul läinud on?

Päris keeruline on olnud, sest esimene aasta on toimetuses olnud suurte liikumiste aeg. Ja üldse mitte sellepärast, et mina tulin ja ajasin kõik vanad olijad minema, vaid pigem lihtsalt oli asjade käik selline.

Ma olen aru saanud, et üldjoontes mulle meeldib see vastutus ja võimalus mõjutada päris paljude inimeste elu sellega, milline Värske Rõhk on. Samas mõistan sellega kaasnevat vastutust ja kui miski on läbimõtlemata või kontseptuaalselt hägune, siis loomulikult tahaksin, et teeksin oma tööd paremini. Ma õpin ikka veel seda, kuidas igapäevaselt tegeleda mikrojuhtimisega, samal ajal suurt pilti silme ees hoides. Kuidas kogu aeg mõelda selle laiema idee peale, mis Värske Rõhk on, kellele suunatud ja kas kõik tegevused on selle huvides.

Milliseid kaastöid teile kõige rohkem pakutakse?

Luulet saadetakse kõige rohkem ja seejuures tuleb kaks kolmandikku sellest tagasi lükata. Inimesed saadavad tihtilugu oma esimesi katsetusi, mis on küll armas, aga võib-olla tasub enne saatmist korra ka kellegi teise arvamust küsida.

Luulest leiab mitu äärmust. Üks on see, et kirjutatakse kulunud teemadest nagu armastusest, sinust ja minust, eneseleidmisest. Nendest teemadest on raske kirjutada huvitavalt, kui autoril just ei ole omapärast väljenduslaadi. Kuna me anname igale kaastööle tagasisidet, ükskõik, kas tekst avaldatakse või ei, siis see teeb luuletoimetaja töö päris keeruliseks.

Aga proosa- ja kriitikatekstid, mida seal liiga palju või liiga vähe on?

Meile on ette heidetud, et just vormilist eksperimenteerimist on vähe. See on naljakas, sest me ju avaldame neid tekste, mida meile saadetakse. Kust ma pean teadma, miks neid vähevõitu on? Ega see ju meie süü ei ole.

Teadvuse voolu edasiandmist, stiiliregistrite vahetamist, keelemänge ja selliseid asju on vähevõitu. Näiteks nullindate keskel oli Eesti Kirjanduse Seltsil ajakiri nimega Vihik, kus oli hästi palju eksperimentaalkirjandust, lisaks Kiwa ;paranoia kirjastuse raamatute sari. Võib-olla on see aeg läbi saanud, võib-olla tuleb mingil teisel moel tagasi. Võib-olla ei teata, et saab ka niimoodi kirjutada.

Noor inimene kirjutab pigem luulet kui proosat. Kui kirjutab proosat, siis pigem on tegu klassikalise narratiiviga. Samas lähevad teemad, millest kirjutatakse, tegelikult aina huvitavamaks. Praegu räägitakse sellest, et Eestis on lühiproosa buum tänu „Eesti Novelli“ sarjale. See suundumus on jõudnud natuke ka Värskesse Rõhku.

Kriitikas võiks olla vähem teose ümberjutustamist. Tahetakse mingisuguseid žanri nõudmisi täita. Mulle tundub, et kirjutades unustatakse ära see, mis raamatu juures päriselt korda läks. Ei pea kirjutama kõikidest tunnetest, aga ilukirjanduse lugemine on afektiivne tegevus. See, kuidas tekst mõjub, on tähenduslik ja sealt saab väga hästi jõuda nii-öelda objektiivse analüüsini.

Kas need vead tulevad sellest, et noored tegelikult ei loegi väga palju?

Mida rohkem sa loed, seda paremini sa kirjutad – see on kindel. See on ainus soovitus, mida üldse algajale autorile anda. Seda kiiremini saad aru, mis on stamp, mis ei toimi ja milline on sinu enda hääl.

Mida rohkem sa loed, seda paremini sa kirjutad – see on kindel.

Mida noor autor Värskelt Rõhult saab?

Kui mind esimest korda Värskes Rõhus avaldati, oli see minu jaoks kõige uhkem tunne üldse. Võimalus jõuda mingite institutsionaalselt tunnustatud kaante vahele, et sinu tekst on trükitud – see on juba suur asi noorele autorile.

Teiseks rõhutan kaastööde tagasisidestamist. Võib-olla ei ole mitte keegi enne meid autorile sisulist tagasisidet andnud. Ehk mõistab ta tänu sellele, kuidas ta kirjutab, millest ta kirjutab ja eelkõige, miks ta kirjutab. Ta näeb, kuidas tema tekst võib lugejale mõjuda, alustades toimetajast lõpetades lugejaga – see on erakordne kogemus.

Avaldamisele eelneb palju erinevaid etappe. Nendes erinevates etappides kaasalöömine on noorele autorile kindlasti huvitav ja ilmselt ka enneolematu. Minu jaoks on see siiani erakordne kogemus, kuigi ma olen korduvalt kirjutanud mitmetesse väljaannetesse. See on maagiline, kuidas mingisugusest mõtteuiust saab lõpuks päriselt trükitud tekst.

Kas Värske Rõhk on noore autori jaoks uks eesti kirjandusmaastikule?

Kindlasti on. Muidugi leidub autoreid, kes on kohe julgelt saatnud tekste Vikerkaarde või Loomingusse ja neid on ka avaldatud, aga üldjuhul on see ikkagi kõrgem lävend. Värske Rõhk on tõesti uks eesti kirjandusse. Isegi kui autor pärast ei kirjuta enam mitte midagi, on ta jäädvustatud meie kultuurilukku.

Värske Rõhk on tõesti uks eesti kirjandusse. Isegi kui autor pärast ei kirjuta enam mitte midagi, on ta jäädvustatud meie kultuurilukku.

Aga Värskest Rõhust on tulnud ka mitmeid nüüdseks juba tuntud ja etableerunud autoreid nagu Triin Paja, Eda Ahi, Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak. Kui vaadata nende esimesi tekste, siis võib-olla ei oleks neid mõnes teises ajakirjas avaldatud, aga meie andsime võimaluse ja nad said julgust edasi kirjutada. See on suur asi.

Muidugi ei saa ainult päris verinoori või algajaid avaldada, sest ajakiri ei saa olla nagu koolialmanahh, kus avaldatakse kõike, mida saadetakse. Peame uute autorite loomingut tasakaalustama ka natuke kogenumate autoritega. Tasakaalu leidmine on keeruline, aga tehtav.

Millise noore autori loominguga soovitaksid Peegli lugejal tutvuda?

Soovitan lugeda Gregor Kulla tekste. Näiteks tema proosapala „Hea luuletus“, mis ilmus aprillinumbris, ning tema päevikut, mis ilmus juunis. Tema tekstid mõjuvad kuidagi ajule väga huvitavalt.

Samuti soovitan lugeda Susanna Metti ja Sanna Kartau luuletusi. Silmaringi avardamiseks võib uurida meie teisi päevikuid ja ka välgatusi (esseid). Näiteks detsembrinumbris ilmunud Maria Muugi välgatus ei räägigi kirjandusest, vaid disainieetikast. Ta kirjutab väga enesekindlalt ja efektselt teemast, millest paljud tegelikult ei tea midagi.

Kuidas Värske Rõhk aja jooksul muutunud on ja milline see tulevikus võiks olla?

Värske Rõhk on aina professionaalsemaks muutunud nii sisu kui välimuse poolest. Kui see aastal 2005 ilmuma hakkas, siis oli seal rohkem nooremate autorite tekste, keskmine vanus oli lausa üheksateist või kaheksateist, aga selle võrra oli ilukirjanduslik väärtus objektiivselt võttes madalam. Kui Carolina Pihelgas peatoimetajana alustas, siis muutus Värske Rõhk nagu päris ajakirjaks, mis oli kontseptuaalselt rohkem läbimõeldud.

Olgu öeldud, et mina ei suuna oma sisutoimetajate tööd. Nad on kõik väga pädevad toimetajad ja ma usaldan nende maitset. Aga ma olen proovinud minna sinna suunda, et Värske Rõhk ei näeks samas ka liiga professionaalne välja, et inimene, kes muidu kirjandusega ei tegele, tunneks ennast selles ära. Olen üritanud ajakirja juurde tuua mängulisust, isetegemise meeleolu.

Inimesed armastavad praegu sisekaemusi lugeda. Meil võiks olla isegi natuke rohkem vahevorme nagu päevik. Mina tõin sisse ka esseerubriigi. Tahaksin jõuda ka noorema lugejaskonnani. Tegime eelmisel aastal lugejaküsitluse ja saime teada, et suur osa meie lugejaid on 30–40-aastased magistrikraadiga inimesed. See on väga tore, et nad loevad ja lugegu pealegi, aga meil on vaja, et 16–20-aastased oleksid ka lugejaskonnas esindatud.

Käisin ühe teise loo tarbeks raamatupoes ning nägin, kuidas üks vanem härrasmees ostis ka Värsket Rõhku. Seda oli tore näha, et ikka ostetakse trükiajakirjandust.

Minu jaoks on huvitav see, mida vanemad inimesed siis loevad sealt või mis neile nendest tekstidest korda läheb, sest ajakirjas ilmub ikka väga julgeid tekste. Mõtlen, kuidas nad seda siis kodus loevad? Õnneks on meil suur font. (Naerab.)

Trükiajakirjandusega on alati mure, et tellijate arv muudkui kahaneb ja kogu aeg peab sellega võimlema. Mida me saame mõjutada, on näiteks see, et meie kaas võiks olla alati lahe ja efektne – see tõmbab.

See on müüt, et inimesed loevad aina vähem. Tegelikult nad loevad lihtsalt teistlaadi tekste teistes kohtades. Järelikult me peame ka jõudma nendesse kohtadesse.

Ma arvan, et see on müüt, et inimesed loevad aina vähem. Tegelikult nad loevad lihtsalt teistlaadi tekste teistes kohtades. Järelikult me peame ka jõudma nendesse kohtadesse. Küllap siis tekib huvi ka selle paberväljaande vastu.

Värske Rõhu kaaned on tõesti äratuntavad, isegi legendaarsed. Kuidas kaane valimine käib?

Me teeme koostööd noorte illustraatorite ja fotograafidega. Nad võtavad ise meiega ühendust või leiab kujundaja nad Instagramist või sotsiaalmeedia gruppidest. Tegelikult on väga palju noori illustraatoreid. Valik on tohutu. Näiteks viimases numbris tegime koostööd kahe kunstiakadeemia tudengiga ja mõlemal on väga lahe äratuntav stiil. Nemad leidsime niimoodi, et kirjutasin kunstiakadeemiasse ja umbes viie minutiga tuligi kuuskümmend pakkumist. Värske Rõhu kaanepilt on noorele kunstnikule päris hea visiitkaart.

Kust sa ise ammutad energiat ja inspiratsiooni?

Mul on stabiilne pereelu, peaaegu nelja-aastane tütar. Kui ma elaksin üksiku inimese elu, siis upuksin ilmselt tööde ja tegemiste vahele ära. Kui lähen koju, siis mind ootavad hoopis teised küsimused ja probleemid. Sellest muidugi ei piisa. Minagi pean elu üle järele mõtlema. Ma käin palju jalutamas, saan sõpradega kokku. Ma räägin inimestega hästi palju juttu.

Peaksin rohkem kirjutama oma asju ja rohkem raamatuid lugema. Kui ma olen terve päeva veetnud mingite tekstide keskel, siis lõpuks ei jaksa enam lugeda. Mul on nii raske lugeda neutraalse pilguga ja lihtsalt iseenda jaoks. Minu jaoks peitus kirjanduses tõde, nüüd on raske seda üles otsida, sest ma olen teksti suhtes liiga kriitiline, tekkinud on professionaalne kretinism. Loodan, et ma leian selle pilgu uuesti üles.

Millest sa kirjutad ja mida loed, kui see aeg tekib?

Ma kirjutan ikka ainult iseendast, teistest inimestest ei oskagi kirjutada.

Eelmisel aastal käisin mitu korda Berit Kaschani kirjutamiskursustel. Avastasin, et mu minevik ja lapsepõlv on need teemad, mille juurde ma kogu aeg tagasi lähen. Tahan neid iseenda jaoks lahti kirjutada. Teiseks ma lihtsalt ventileerin ennast kirjutamise kaudu. Selliseid tekste ei loe ma pärast isegi üle, see on lihtsalt mingisugune suvaline sodi mu peast, mis on paberile jõudnud.

Hiljuti hakkasin David Vseviovi uut raamatut lugema sellepärast, et see on hea võimalus, kuidas jälle kirjanduse juurde tagasi jõuda. Nii lobe, nii lihtne, nii kiiresti kohale jõudev. Armastan väga vene klassikuid. Minu lemmik eesti luuletaja on minu endine kolleeg Tõnis Vilu.

Mind huvitab väga žanr, mida viljeleb Mudlum, eriti viimases raamatus „Mitte ainult minu tädi Ellen“. Autofiktsioon, see kuidas inimene fabuleerib oma omaenda elu, on minu jaoks vist kõige huvitavam nähtus kirjanduses. Kirjutasin sellest isegi oma bakalaureusetöö.

Inimeste elud on kõige huvitavamad asjad, kuid veelgi huvitavam on see, kui nad suudavad oma elust niimoodi kirjutada, et sellel on esteetiline väärtus.

Arvasin, et pärast töö kirjutamist ei suuda ma sellega enam mitte kunagi tegeleda, aga tundub, et see on üks viis, kuidas iseennast vaatan, kuidas endast räägin või kirjutan. Inimeste elud on kõige huvitavamad asjad, kuid veelgi huvitavam on see, kui nad suudavad oma elust niimoodi kirjutada, et sellel on esteetiline väärtus.

See on teraapiline mõnes mõttes, justkui pakendad kogetu ümber ja see mõjub siis endalegi teistmoodi.

Ma arvan, et see on ka üks selgitus, mis võiks olla kirjanduse eesmärk. See, kui miski kõnetab mind nii palju, et see muudab mu elu. Ja elu ju muutub, kui suudan millestki kasvõi natukene aega teistmoodi mõelda. See ju ongi kunsti tippsaavutus. Kõike võib lugeda, aga kui loetu ei mõjuta sind seestpoolt, siis see on lihtsalt ajaviide. Kõige hullem ja ägedam on selline kirjandus, sõnumid ja elamused, mis raputavad suisa füüsiliselt.