Eemalt vaadates näib meie elu vahel teistsugune kui igapäevaselt selles olles. Kirjanik Lauri Räpp, kes seikleb neil päevil seljakotiga Lõuna-Ameerikas, on ammutamas uut inspiratsiooni. Ta kõneleb unistustest, armastusest ja õnnest.

Koroonakriisi alguses sinuga rabas jalutades oli olevik kaoses ja tuleviku pärast näisid sa mures. Järsku aga olid nagu karussellil ja tänaseks üks edukamaid luuletajaid Eestis. Kriis võib kanda edasi?

Alustan sellest, et ma ei ole kindlasti luuletaja ega ole selleks end ka kunagi pidanud. Mulle lihtsalt väga meeldib eesti keel, kirjutamine ja selle erinevate vormidega katsetamine. See, et mu viimane raamat on osutunud üheks läbi aegade suurimate müüginumbritega luulekoguks, on mu enda jaoks ka väga ehmatav.

Kirjutan asjadest lihtsalt ja täna on meil selline segane aeg, kus inimestel ongi vaja neid kõige lihtsamaid asju.

Kui nüüd mõelda, mis selle taga on, siis ehk kõikide juhuste kokkulangemine. Üks põhjus on see, et kirjutan asjadest lihtsalt ja täna on meil selline segane aeg, kus inimestel ongi vaja neid kõige lihtsamaid asju.

Aga turundusalased teadmised ja oskused, mis sinul kui turundajal (Lauril on magistrikraad turunduses – autor) on hiilgavad?

Turundusel on kindlasti oluline roll, mida ei tohi alahinnata. Kindlasti on müügiedule kaasa aidanud mu Instagrami konto ja selle jälgijad. Kuigi ma pole oma kontot kunagi klassikalises mõttes turundanud. Ei ühtki makstud reklaami ega tarbijamängu. Samuti pole ma postitanud tekste ega pilte selle eesmärgiga, et võimalikult laiale jälgijaskonnale meeldida. Olen teinud seda, mis endale korda läheb.

Kust sa inspiratsiooni ammutad?

Elu ja inimesed selle sees. Seljakotiga mööda ilma rändamine. Eesti aastaajad. Eriti sügis ja kevad.

Oled hetkelgi maailma peal seiklemas, täpsemalt Amazonasel. Kuidas maailm sind kohelnud on?

Amazonase vihmametsade sügavuses seiklemine oli unustamatu kogemus. Olla keset eimiskit, mille kõrval ei ole ühtki asja, mis kodus nii iseenesestmõistetavad.

Pole sõiduteid. Lähim ühistranspordipeatus on tundide kaugusel, kuhu pääseb ainult isikliku paadiga. Elektrit sai jaokaupa päikesepaneelidest või generaatori abil. Mobiililevist ja internetiühendusest keegi isegi ei unista. Paadi kõrval triiviv puunott võis osutuda anakondaks või boaks ja pea kohal kiikuv puuoks mürgimaoks. Üks selline tabati mu puujalgadel onni vahetus läheduses. Minu Curassow’ koduonni aknaavad polnud klaasitud, vaid kaetud võrguga, mille küljes tervitas sind mõnel hommikul keskmise kämbla suurune tarantel. Lisaks osalesin šamaani poolt läbiviidud rituaalis, mis pani maailma asju hoopis teisiti vaatama.

Nendele küsimustele vastates oleme juba Peruu lõunaosas, 3300 meetri kõrgusel asuvas Cusco linnas.

Mis sind seljakotirännaku juures – maailmaserval pealegi – köidab?

Seljakott annab vabaduse mugavamalt rännata. See kõlab kummaliselt, aga nii on. Lisaks tuletab seljakotiga rändamine meelde, kui vähe on meil tegelikult asju vaja ja kui palju olulisem on näha seda, mis on silme ees, mitte tunda seda, mis on koormana kaasas. See on vabadus.

Teel olles on elu alati seiklus ja iga päev toob uusi unustamatuid vahejuhtumeid. Sellestki raamat?

Otsest plaani küll pole, aga mine sa tea. Mõni artikkel, novell või lühem vorm kindlasti tuleb.

Mis on elukunst sinu jaoks?

See on oskus elada hetkes. Olla kohal just siin ja just praegu. Ühekorraga nii lihtne ja nii keeruline. Leppida paratamatustega ja tunda rõõmu väikestest, lihtsatest asjadest. Olla empaatiline ja mõista teistsuguseid elusid ja kultuure.

Homsed kuuluvad unistajatele.

Aga unistused, millest sa unistad?

Kaugetest maadest, kui olen kodus, ja oma lähedastega koos olemisest, kui olen neist kaugel. Lisaks on palju salajasi unistusi, mida ei tohi kõva häälega välja öelda. Olen üldse suur unistaja, sest unistamine on imede sündimise üheks eelduseks. Homsed kuuluvad unistajatele.

Sajad su naisfännid soovivad teada, kas sinu süda on vaba?

Oma eraelust ma pole kunagi soovinud avalikult rääkida. Võin öelda, et mu süda hetkel vaba ei ole.

Oled sa õnnelik inimene?

Õnnelikuks olemist tajub igaüks omal moel. Olen palju pidanud üle elama ja ränki katsumusi läbi tegema, eriti viimasel aastal, aga olen ikkagi väga õnnelik inimene. Mul pole palju asju, aga mul on tervis korras, mul on oma paik, kuhu saan muu maailma eest peituda, kui on vaja või tahtmist. Mul on mu oma kallid inimesed, kellest ma hoolin ja kes minust hoolivad. Ma olen saanud omajagu näha, kuidas elavad teised inimesed, lähemal ja kaugemal ja teiselpool maakera.

Ma armastan kirjutamist, minu tekste avaldatakse ja need kõnetavad inimesi. Muidugi on neid, kes ei pea neist midagi, aga see on okei ja nii peabki olema.

Jah, ma olen õnnelik inimene.