Selle tabava mõtte on sõnastanud kirjanik ja luuletaja Lauri Räpp. Juba 20 päeva pistavad ukrainlased rinda ebainimliku vägivalla ja brutaalsusega. Putini agressioon jätkab oma võigast teekonda ja suurem osa maailmast soovib selle ülekohtu lõppemist. Vahel tahaks pea jaanalinnu kombel liiva alla pista ja teeselda, et maailmas on kõik hästi. Aga me ei tohi lasta sõjal muutuda normaalsuseks.

Ka Peegli 32. number hoiab sõjaga seonduvat fookuses. Teeme seda läbi muusika ja toidu, läbi imeliste inimeste lugude ja kogemuste, läbi oluliste küsimuste esitamise ning läbi soovituste, kuidas lastele sõjaolukorras tähelepanu pöörata ja mida meist igaüks saab teha, et infotulvas headust võimendada.

Lavastaja Marta Aliide Jakovski jagab kogemust, kuidas tudengid algatasid heategevusliku kontserdi, et kunsti ja muusikaga seista oma väärtuste eest. Ukrainapärase trahteri perenaine Svetlana peegeldab armastust söögi ja inimeste vastu ning annab väikese sissevaate Ukraina lihtsale, kuid külluslikule toidukultuurile. Ukrainast pärit Tanja Lindberg on veendunud, maailmas ei oleks muresid, kui kõik käituksid teistega selliselt, nagu nad tahavad, et neid koheldaks.

Pereterapeut Kätlin Servet juhib tähelepanu sellele, et lapsed ei tohiks sõjamõtetega üksi jääda ja tõdeb, et surma nägemine meedias ei tee head ka täiskasvanule. Tartus elav venelanna Anastasiia Turusinova räägib julgelt oma pettumusest Putini toetajate suhtes ja loodab, et järjest rohkem inimesi avab oma silmad ja näeb, mis päriselt toimub. „On uskumatu, mida Venemaa propaganda suudab inimese ajuga teha,“ ütleb Anastasiia.

Valeinfo levik, mõjutamine ja vaenu õhutamine on murekoht ka Eestis. Olgu see siis põhjustatud teadmatusest, mittemõistmisest või Venemaa trollikontode rünnakutest. Meediauurija Maia Klaassen rõhutab, et me peaksime teadlikult (sotsiaal)meedias positiivset ja usaldusväärset sisu võimendama ja jagab soovitusi, kuidas seda igaüks teha saab.

Sõjakoleduste taustal on inimesed ühendanud jõud, et ukrainlasi igati aidata. Hoolivus ja üksmeel on sünnitanud vajalikke projekte ja algatusi, annetajate ja vabatahtlike panus on imetlusväärne. Ka Venemaale kehtestatud riiklike ja institutsionaalsete sanktsioonide üks eesmärk on Ukrainat toetada. Tartu Ülikooli senati otsus mitte võtta sel aastal vastu uusi Venemaa ja Valgevene üliõpilasi on pälvinud nii tunnustust kui karmi kriitikat. Emeriitprofessor Marju Lauristin ütleb Peeglis välja oma seisukoha.

Sanktsioonide hammasrataste vahele jäävad sageli tavalised inimesed, olenemata rahvusest või riiklikust kuuluvusest, kes on Putini režiimi vastu ja soovivad oma elu tavapärasel viisil edasi elada. Kuid maailm ei ole endine. Ja maailm ei ole vaid must-valge. Püüame mõista ja hoolida. Vaidlused meie ühiskonnas lisavad Kremli propagandamasinale ainult hoogu juurde.

„Kõige selle taustal on ometi usk. Usk lootusesse ja armastusse. Headusesse ja õiglusesse. Seda ei saa meilt võtta keegi. Ja see päästab maailma.” – Lauri Räpp