Tartu Ülikooli senat otsustas, et järgmisel õppeaastal ei saa bakalaureuse- ega magistriõppesse kandideerida Venemaa ja Valgevene kodanikud, kel puudub Euroopa Liidus elamisluba või pikaaegne viisa. Selline samm pälvis kriitikat tudengitelt ja vilistlastelt. President Alar Karis nimetas otsust vastuoluliseks. 13. märtsil kirjutasid 124 õppejõudu ja töötajat neljast Eesti ülikoolist (Eesti Kunstiakadeemiast, Tallinna Ülikoolist, Tartu Ülikoolist ja Tallinna Tehnikaülikoolist) alla avalikule kirjale, milles ei toeta üliõpilaskandidaatide kõrvale jätmist nende kodakondsuse alusel. Mis võiks olla haridusliku boikoti mõte ning millist eesmärki teenib see Ukraina sõja kontekstis, küsisime emeriitprofessor Marju Lauristinilt.

Lauristin nimetas Tartu Ülikooli otsust kahetsusväärseks. „Meie auväärse ülikooli agarus selles küsimuses oli lausa piinlik. Siia õppima tulijad näitavad ju oma sammuga soovimatust alluda poliitilisele ajupesule Putini Venemaa ülikoolides, valides selle asemel haridustee demokraatlikus Euroopas. Peaksime seda soovi tervitama ja sellele kaasa aitama, mitte neid noori inimesi eemale tõukama,” ütles Lauristin.

„Meie auväärse ülikooli agarus selles küsimuses oli lausa piinlik,” ütles Lauristin.

Õppeprorektor Aune Valk on öelnud, et Tartu Ülikooli otsuse taga on eeskätt kaks põhjust. Esiteks vastandab ülikool end sellega Venemaa valitsuse poliitikale. Teiseks tõi Valk välja võimaliku julgeolekuohu. Ehkki enamik Venemaalt ja Valgevenest õppima tulijaid on läänemeelsed, ei saa ülikool olla veendunud, et nende riikide võimud ei kasuta ära võimalust saata Eestisse õppima inimesi, kelle eesmärk on kasutada siin viibimist millekski muuks kui vaba akadeemilise hariduse omandamiseks.

Lauristini ei veena rektoraadi selgitus, nagu võiks Venemaalt ja Valgevenest tulevate üliõpilaste seas leiduda n-ö „Putini agente“, keda ülikoolil on võimatu välja sõeluda. Praegu õpib Tartu Ülikoolis 257 Vene ja 25 Valgevene kodakondsusega üliõpilast. Küsimus pole seega massides, vaid mõnekümnes kuni sajas inimeses, kelle vastuvõtuks tuleks ehk moodustada eraldi komisjon. See ei peaks Lauristini hinnangul ülikoolile üle jõu käima. „Mugavam on muidugi probleemiga mitte tegeleda,” ütles Lauristin.

Riiklikul tasandil on sammud juba astutud

Akadeemiline maailm on Ukraina sõjale resoluutselt reageerinud. Kui Venemaa Rektorite Nõukogu avaldas umbes 200 rektori allkirjaga toetust Putinile ja Ukrainas toimuvale sõjategevusele, arvas Euroopa Ülikoolide Assotsiatsioon avaldusele alla kirjutanud ülikoolid oma liikmeskonnast välja. Samuti peatas teaduskoostöö Venemaa ülikoolide ja teadusasutustega Euroopa Liit.

„Meie oma ajalugu on tõestanud, kui oluline roll võitluses totalitaarse süsteemiga on rahva vaimsel vastupanul,” ütles Lauristin.

Sarnased otsused on tulnud ka kultuurivaldkonnast. Eesti lõpetas järgmiseks kolmeks aastaks riikliku kultuurikoostöö Vene Föderatsiooniga ning mitmed kontserdiorganisatsioonid, festivalid ja muusikakollektiivid tühistasid juba enne riigi otsust hooaja lõpuni vene ja valgevene artistide esinemised.

Määravaks saab rahva vaimne vastupanu

Lauristini hinnangul on väga oluline teha vahet Vene riigi ja vene kultuuri vahel. Institutsiooniväliste kunstnike puhul pooldab ta isiklikku lähenemist. „On loomulik, et me ei saa teha praegu koostööprojekte Venemaa riiklike institutsioonidega, sealhulgas kultuuriministeeriumiga. Mis kindlasti ei tähenda vene kultuuriväärtuste eitamist ega vaimsete suhete ja loomingulise koostöö katkemist nende vene muusikute, kunstnike, näitlejate, režissööride või kirjanikega, kes on Venemaa ametliku poliitika suhtes opositsioonis ning kelle looming aitab kaasa tõe ja demokraatlike väärtuste levitamisele,“ ütles Lauristin. Nendele inimestele peaksid uksed lahti olema nii Eestis kui Läänes tervikuna. See puudutab ka meediamaastikku. Lauristin toob näiteks ettepaneku, mille kohaselt võiksid Moskva võimude poolt suletud meediakanalid oma tegevust jätkata Eestis.

Haridus- ja kultuuriintelligentsi võimet Venemaal toimuvat mõjutada ei tasuks tema sõnul alahinnata. „Meie oma ajalugu on tõestanud, kui oluline roll võitluses totalitaarse süsteemiga on rahva vaimsel vastupanul,” ütles Lauristin. Muidugi ei saa kunstiinimesed ja haritlased peatada sõda, kuid nad saavad oma loominguga takistada totaalset ajupesu, millel rajaneb Putini režiim. „Ega asjata pole Venemaal kriitiliselt mõtlevad kunstiinimesed ja ajakirjanikud sattunud kõige jäigema tsensuurisurve ning ka otseste repressioonide alla ning paljud neist on sunnitud kodumaalt lahkuma,“ ütles Lauristin.