Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Pere­terapeut Kätlin Servet: laps võib sõja­koledusi nähes saada hingelise trauma

Kerttu Kirjanen | Fotod: Sotsiaalkindlustusamet

Kätlin Servet. Foto: Sotsiaalkindlustusamet
Kätlin Servet. Foto: Sotsiaalkindlustusamet

Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna juhtivspetsialist ning pereterapeut Kätlin Servet selgitab, miks ja kuidas rääkida lastele traagilistest sündmustest, näiteks sõjast.

Kuidas on Ukrainas toimuv sõda Eesti lapsi mõjutanud?

See mõju on kindlasti äärmiselt suur, sest meie lapsed on ju nutiajastu lapsed. Nad näevad sotsiaalmeedias palju ja on mõne asjaga rohkemgi kursis kui täiskasvanud. Küsimus on selles, kas leidub inimesi, kes räägiks nähtule juurde selgitusi ja taustainfot.

Milline see mõju täpsemalt on?

Me võime eelnevatele kriisidele tuginedes ju arvata, milline mõju on käesoleval kriisil. Kindlasti on väga palju hirmu, ärevust ja teadmatust. Lapsed muretsevad ka enda ja oma vanemate turvalisuse pärast. Meedias räägitakse, kuidas inimesed saavad surma ja ma usun, et see kõik tõstab ärevuse fooni, tekitab hirmu ja paanikat.

Kuidas tuleks sõjast tingitud ärevat olukorda lastele selgitada?

Iga vanem tunneb oma last kõige paremini ja teab ka seda, kui palju lapsele rääkida võiks. Samuti tuleb lähtuda lapse arengust. Kui laps küsib, siis ei tohiks jätta vastamata, muidu hakatakse vastuseid otsima mujalt. Kui vanema vastus on piisav, siis tuleb oodata, kuni tuleb järgmine küsimus.

Kindlasti ei tohiks oma ärevust lastele suunata. Tavaliselt toimub selline projektsioon, kus vanemate ärevus kandub edasi lastele ja lapsed hakkavad seda oma käitumisega välja peegeldama. Vanematel tuleks tegeleda oma ärevuse maandamisega, et lapsi sellest säästa. Ei ole vaja rääkida üksikasjalikult kõikidest sõjaga seonduvatest hirmudest. Pigem võiks jääda reaalsuse piiridesse ja rääkida nii palju, kui laps küsib. Väiksem laps rahuldub vähemaga ja teismelised ning suuremad lapsed tahavad rohkem teada, nendele tuleb siis ka vastata. Kui ei tea, siis tuleb ausalt vastata, et ma ei tea, aga me võime koos uurida ja vaadata, mis sind täpsemalt huvitab.

Kas lasteabisse võib pöörduda, et küsida sel teemal nõu ja abi?

Jah, kindlasti tasuks pöörduda lasteabisse. Seda võivad teha nii lapsed ja noored ise ning ka lapsevanemad või lähedased, kellel on vaja abi lapse vaimse tervise või mõne muu küsimusega seoses. Lasteabitelefonile 116 111 saab pöörduda tasuta ja ööpäevaringselt ning soovi korral võib jääda anonüümseks. Nõustamine toimub eesti, vene ja inglise keeles. Pöörduda saab ka e-kirja teel info@lasteabi.ee või vestlusakna kaudu kodulehelt www.lasteabi.ee.

Ütlesite, et iga vanem tunneb kõige paremini ise oma last ning sellest võikski lähtuda. Kui laps on ärev ja satub kergesti paanikasse, kuidas siis talle lähenema peaks? Kas sellisel juhul peaks üldse lapsele sõjast rääkima?

Ärevust maandab ikka kõige paremini rääkimine, see on üks hea nipp. Võikski rääkida, mis tegelikult toimub ja küsida lapselt, mis temas kõige rohkem ärevust tekitab. Näiteks, kas ärevust tekitab see, et kardetakse sõja tulekut Eestisse. Inimene oma peas suudab näha kõike nii mustades värvides, et rääkimine tuleb ainult kasuks. Lapsega võib ka teha erinevaid rahustavaid tegevusi - vaadake koos, kuidas te saate Ukrainat aidata. Lisaks on rutiinid ärevuse ja paanika leevendamisel väga olulised. On tähtis, et jätkatakse igapäevaseid rutiinseid tegevusi. Kriisiolukordades on see lausa ABC. Rutiinid hoiavad tegevuses ja on hea maandus depressiooni langemise vastu.

Kas igas vanuses lapsele tuleks selgitada praegust olukorda?

Ma arvan, et kui laps tuleb ise küsima, siis tuleks selgitada. Palju sõltub ka sellest, kuivõrd hea suhe sul oma lapsega on. Kui on hea ja lähedane suhe, siis ta julgeb küsida, julgeb näidata asju, mida ta nutiseadmetest vaatab ja küsida nõu. Siis on väga lihtne selgitada. Iseasi on see, kui ta on oma tuppa kinni kiilunud ja vanem ei tea, mida ta seal teeb. Sel juhul tuleks ikkagi huvi tunda, mis lehekülgedel ta käib ja mis mõtted tal peas on. Oluline on, et laps ei jääks sõjamõtetega üksinda.

Mis vanuses laste puhul on oht, et nad oma mõtetega üksi jäävad?

Ma ütleks, et teismelistel on see oht suurem. Samas on see vanusepiir, kus lapsed kogevad depressiooni, nihkunud allapoole. Seda võib olla juba 9-10-aastaselt. Kui laps on jäänud üksinda toanurka või teki alla ja välja ei lähe, siis on see selge märk, et tasub uurida. Küsida, millele ta mõtleb. Tegelikult ei pea ootama, et laps tuleb ise rääkima, sa võid ise küsida.

Kuidas lasteaiaealisele selgitada, mis praegu toimub?

Lasteaialastega võib sellest rääkida näiteks hommikustel vestlusringidel. Mitte nii, et iga päev alustame hommikut sõjast rääkides. Ja ei pea rääkima sõjast, võib rääkida ka rahust, et mis see on ja kuidas inimesed on õnnelikud, joonistada pilte.

Mida teha siis, kui selgitad lapsele praegust olukorda, kuid ta tahab seda ise aina uuesti teemaks võtta ja on näha, et see teeb teda ärevaks?

See sõltub lapse vanusest. Spetsialistina ma mõtlen, et uuesti küsimine võib olla tavapärasest erinev käitumine ja see on märk, et midagi võib olla pahasti. Ehk võikski selles situatsioonis küsida lapselt, kas rääkimine rahustab teda. Tuleks aru saada, mis ärevust tekitab. Ärevuse taustal võib olla käivitunud mõni vana trauma.

Vaieldakse, kas lapse rahustamiseks on õige öelda, et sõda ei jõua Eestisse.

Ma arvan, et tuleks olla aus. Tegelikult me ju ei tea. Ma arvan, et ei ole õige hakata last koormama sellega, et rääkida, kas on suur või väike tõenäosus, et see juhtub. Praegu Eestis sõda ei ole ja meie inimesed teevad kõik selleks, et sõda ei tuleks ka. Seda võib rahuliku südamega öelda.

On okei öelda, et ei tea?

Jaa, absoluutselt. Öeldagi, et ei tea, aga me teeme kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks. Ei tasu külvata ärevust ja paanikat ning hirmutada.

Noored näevad Ukraina sõda suuresti läbi nutitelefonide. Kas või kuidas seda piirama peaks?

Vanem peaks teadma, millistel lehekülgedel laps käib ning mida ta seal teeb ja näeb. Siis saab vestlust algatada, uurida ja küsida. Lapsed on väga nupukad ja kindlasti käivad kordades rohkemates kohtades, kui vanemad jälgida jõuavad. Kui vanematele tundub, et nähtu tekitab ärevust, siis tulevad mängu vanema kehtestatud piirid - võib öelda, et saad vähem n-ö nutiaega, sest see häirib sind ja ma olen väga mures, et nähtu hakkab sind juba emotsionaalselt kurnama. Ma saan aru, et on hea olla uudistega kursis, aga tapmise teemalisi videoid vaadata… Ma ei usu, et need ka täiskasvanule head teevad, saati siis lapsele.

Olen ka ise sotsiaalmeedias näinud videoid ja pilte surnud inimestest. Kui vanem märkab, et laps selliseid asju näeb, kas siis oleks õige keelata antud äpi kasutamine?

Ma usun küll, et vanemal on selline jõud või võim, et muuta need lapse jaoks kättesaamatuks. Sõltub muidugi, kas laps ka tegelikult loobub. Vanema roll on selgitada lapsele, miks see on oluline ja vajalik, et kõik nähtu pole lapse silmadele mõeldud. Miks muidu on ka filmidele seatud piirangud.

Kuidas vägivalla nägemine last mõjutab?

See on väga individuaalne. Keeruline on öelda, kuidas täpselt vägivalla nägemine kellelegi mõjub. Teismelise aju areng on tormiline ja me ei tea, mis seal kuskil n-ö pesa võib teha. Inimene võib saada trauma ka nii, et ta ei ela seda ise vahetult läbi, aga ta näeb midagi hirmutavat ja see jääb teda kummitama.

Kodus võiks vanem hoida rahulikku joont ja jälgida lapse juuresolekul enda emotsioone?

Absoluutselt õige. See ei tähenda, et ma ei või lapse nähes nutta ja tunda kurbust. Emotsioonid on normaalsed. Neid võib tunda ja laps peab ka nägema, et vanem on kurb või vihane. See annab ka lapsele õiguse tundeid tunda. Lapsele saab selgitada, et hetkel ongi olukord raske ja keeruline ning see tekitab nii kurbust kui viha. Kõik tunded on lubatud ja normaalsed.