Anastasiia Turusinova kolis Eestisse neli aastat tagasi, et õppida Tartu ülikoolis politoloogiat. Ta on pärit Arhangelskist, linnast Põhja-Venemaalt Valge mere kaldalt. Anastasiial ei ole vähimatki plaani kodumaale naasta. Tal on häbi olla venelane.

Anastasiia elab ja töötab Tartus ning õpib eesti keelt.

Kas sa ei lähe tagasi Venemaale? „Ei, mitte mingil juhul,” vastab ta.

Anastasiiat on juba pikalt painanud sisemine konflikt – olla venelane, aga mitte toetada Vene valitsuse väärtusi. Lisaks ei ole ta samal arvamusel paljude kaaskodanikega ehk venelastega, kes nõustuvad Putini juhitud valitsuse tegevusega. Ta ütleb, et Vene enamuse meelsus on tema jaoks suur pettumus ning tunnistab, et oli venelaste suhtes asjatult optimistlik.

Juba noore tüdrukuna, naastes perepuhkustelt Euroopast, mõtles ta, miks me küll Venemaal elame. Tema vanemad rääkisid talle asjadest, mis olid Euroopas paremas seisus kui kodumaal: infrastruktuur, tervisekindlustus, toidukvaliteet, aga ka riigikord ehk demokraatia.

Anastasiia õppis esialgu neli aastat politoloogiat Venemaal, seejärel jätkas õpinguid Eestis. Tänu erialale nägi ta väga hästi, mis Venemaal ei tööta ja mida tuleks muuta. „Ma näen Venemaal nii palju probleeme, mis takistavad mul seal elada,“ ütleb ta. „Ja see on väga kurb.”

Ei uskunud sõda

„See on jube,“ sõnab Anastasiia sõja kohta Ukrainas. „Ma tõesti ei uskunud kunagi, et sõda päriselt hakkab.” Ta tunnistab, et oli alati sõpruskonnas see optimist, kes uskus, et Putin võib küll hirmutada, kuid päriselt sõda ei alusta. Ta pidas võimalikuks Donbassi vallutamist, kuid mitte rünnakut Kiievile.

Kui sõda algas, oli ta lihtsalt šokis. Ta peab häbiväärseks ja valeks seda, kuidas Venemaa sõda eitab.

24. veebruaril, ärgates sõjauudiste peale, hakkas Anastasiia kohe organiseerima Tartus meeleavaldust ukrainlaste toetuseks. Ta tahtis näidata oma vastumeelsust sõjale. Ta uskus, et see lõpeb kiiresti, lihtsalt peab lõppema. Kuid nüüd on näha, et nii pole läinud. Anastasiiat valdab aina enam jõuetuse tunne.

„See on jube,“ sõnab Anastasiia sõja kohta Ukrainas. „Ma tõesti ei uskunud kunagi, et sõda päriselt hakkab.”

Paljud tema sõbrad Venemaal käivad sõja vastu protestimas. Kaks tema sõpra arreteeriti ja nad veetsid öö vanglas, nüüd peavad nad maksma trahvi. Venemaal võidakse vangi saata ka sotsiaalmeedia postituse eest, mis ei ühti Kremli seisukohtadega. Seetõttu on ka Anastasiia sõbrad sotsiaalmeedias vait jäänud. Kui varem näitasid nad üles oma vastumeelsust võimudele, siis nüüd nad seda enam ei tee. Nad on hirmul.

Häbi olla venelane

„Jah, absoluutselt, 100 protsenti,” vastab Anastasiia küsimusele, kas ta tunneb häbi. Ta tunneb häbi, olgugi et tema ise taunib Putini tegevust.

Ta räägib, et paljud püüavad Venemaalt põgeneda, eelkõige liberaalsed noored. Ka paar tema sõpra üritavad paari kuu jooksul kodumaalt lahkuda. Vanem põlvkond aga põgenemist pigem ei kaalu.

„Minu vanemad ei taha ka lahkuda. Nad usuvad, et on turvalisem jääda sinna, kus nad on, kuigi me ei tea, mis lähitulevikus saama hakkab,” ütleb Anastasiia. Ta lisab, et ilmselt lahkuks rohkem inimesi, kui lennukid lendaksid. Lahkumise võimalused on nüüd aga piiratud. Omajagu probleeme lahkumiseks tekitab endiselt koroonaviirus. Ja põgenemise muudab keeruliseks ka see, et pangakaardid ei tööta.

Anastasiial on sõpru ja sugulasi ka Ukrainas. Tema tädi ja vend elavad Harkivis pommivarjendis. Neil pole süüa, poed on kinni.

Anastasiia räägib, kuidas tema sõprade ringis oli viimastel aastatel aimdus, kuhu Putini võim välja viib. Ta on Venemaa poliitilisest olukorrast pidanud lõputuid vestlusi oma sõprade ja vanematega, aga nad tunnevad, et ei saa reaalselt midagi muutuse nimel ära teha. Venemaal pole ju opositsioonigi. Kui mõni aeg tagasi veel oli – kui neid poldud kinni pandud või maha lastud – oli häda selles, et nad ei olnud ühtsed. Anastasiia sõnul oli nii keeruline Putinile vastu astuda.

Anastasiia vanemad ei taha Venemaalt lahkuda. Nad usuvad, et on turvalisem jääda sinna, kus nad on, kuigi me ei tea, mis lähitulevikus saama hakkab.

Et aga opositsiooniliseks poliitikuks saada, oli vaja läbida korralik kadalipp. Anastasiia räägib, kuidas kohalikel valimistel kandideerimiseks pidi koguma tänaval inimeste allkirju. Tema sõbrad aitasid üht kohalikku üritajat. Vajalikud allkirjad saadi kokku, kuid sellest ei piisanud valimistel kandideerimiseks. Need pidi üle vaatama ka spetsiaalne komitee, mille hinnangul olid pooled kogutud allkirjadest võltsitud ja seal opositsioonilise poliitiku kandideerimistee lõppeski.

Samas, allkirjade kogumisel pidid inimesed andma ka oma passinumbri. Mitte igaüks ei annaks kandidaadi toetamiseks oma nime, allkirja ja passinumbrit, kui nad temas kahtleks, arvab Anastasiia.

Ja see juhtus ainuüksi ühes väikeses kohas. Mõelda vaid, kui keeruline on saada kandidaadiks riiklikul tasemel. Niisiis pole imestada, miks Venemaal ei ole opositsiooni. Viimase 10–15 aastaga on olukord poliitilisele püünele pääsemiseks Anastasiia sõnul läinud aina karmimaks.

Vene sugulased ei usu, mis Ukrainas toimub

Teadupärast on paljudel ukrainlastel Venemaal sugulasi ja sõpru. Ikkagi ju vennasrahvas, nagu öeldakse. Ometi on kuulda lugusid, kus sõjatandril elavad ukrainlased saadavad Vene sugulastele pilte ja videoid ning kirjeldavad seda, kuidas Venemaa neid ründab. Sugulased nähtut aga ei usu, vaid õigustavad Putini tegevust.

Anastasiia ütleb, et see on peamiselt vanema ja keskealise põlvkonna, üle 40-aastaste, probleem – nende, kes vaatavad telekat. „Propaganda on karm,” lausub ta ja lisab, et telekast ei ole näha muid vaatevinkleid kui ainult Kremli omi. Nüüd on ka vabad meediakanalid Venemaal kinni keeratud ja lääne väljaanded riigist lahkunud. Nimelt kehtestati Venemaal seadus, mis lubab karistada 15-aastase vangistusega neid, kes nimetavad Venemaa agressiooni Ukraina vastu „sõjaks”.

Arutelu sugulastega on suur murekoht. Ka Anastasiia on sellega oma peres kokku puutunud, näiteks vanaemaga. Anastasiia rääkis temaga hiljuti telefonitsi. Ta on küll Anastasiiale äärmiselt armas, tark ja haritud, aga toetab Putinit. „Ta on täiesti propaganda lõksus,” ütleb Anastasiia. „On uskumatu, mida Venemaa propaganda suudab inimese ajuga teha.”

Anastasiia räägib, et propagandat uskuvad inimesed muutuvad sekunditega agressiivseks, sest leiavad, et need, kes ei usu Kremli jutupunkte, on ise vaenulikud ja russofoobsed.

Paljud Anastasiia sõbrad seisavad silmitsi samasuguse murega. Perekonnad on omavahel tülis. Ta ütleb, et vanematel on kurb näha, kuidas nende lapsed on Venemaa poliitika vastu – see on nende jaoks väga isiklik ja nad püüavad lapsi ümber veenda. Teisalt on laste jaoks kohutav, kuidas nende vanemad õigustavad sõda.

Küll aga on paljudel hakanud tekkima kahtlused, avaldab Anastasiia. Käib sõja teine nädal (intervjuu leidis aset 8. märtsil. Toim.) ja see „erioperatsioon” on võtnud liiga kaua aega. Majanduslik olukord Venemaal on karm ja inimesed tajuvad seda.

„On uskumatu, mida Venemaa propaganda suudab inimese ajuga teha.”

Anastasiia sõbra isa, kes alguses õigustas sõda, on oma arvamust muutnud. Anastasiia ütleb, et venelased ei saa sulgeda silmi kõigi nende fotode ja videote ees, mis Ukrainas tehtud. Kui nad mõtlesid esmalt, et sõjategevus on õige ja olid veendunud, et tsiviilelanikkonnal on kõik korras, siis nüüd on näha niivõrd palju vastupidiseid tõendeid ja inimesed hakkavad kahtlema. „Ma loodan, et rohkem inimesi avab oma silmad ja näeb, mis päriselt toimub,” ütleb Anastasiia.

Miski ei muutu, kuni Putin on pukis

Venemaal on siiski ka neid, kes protestivad sõja vastu. Tuhanded inimesed on tulnud tänavatele, nad hüüavad „Ei sõjale!”, väidetavalt on tuhandeid ka juba arreteeritud, isegi vanureid ja lapsi. Kuid see ei ole siiski enamus Vene rahvast. Kas Anastasiia arvab, et ühel hetkel astub suurem osa Vene rahvast sõja vastu?

„Võib-olla olen liiga optimistlik, aga ma arvan, et see juhtub,” avaldab ta lootust. Ta arvab, et kui majanduslik olukord halveneb, läheb ka rohkem inimesi protestima. Ta lisab, et inimesed ei pruugi avaldada meelt sõja vastu, küll aga kehva majandusliku seisukorra vastu. „Loodetavasti see toob Venemaal muutuse. Millal see juhtub, on keeruline öelda,” tõdeb Anastasiia. „Jääb vaid loota, et varsti.”

Anastasiia nõustub läänes levinud mõttega, et seni, kuni Venemaad valitseb Putin, ei toimu ühtki muutust. Anastasiia ütleb, et Putin tegutses viimased 20 aastat teadlikult nii, et välistada kõik võimalused, et keegi saaks temalt võimu ära võtta.

Anastasiia märgib, et tegelikult ei ole siiani teada, kes päriselt võtab Venemaal vastu otsuseid – on see Putin või eliit? Kas Putin on lihtsalt oligarhide mängunukk – me ei tea. „Olen kindel, et praegune olukord raputab süsteemi,” jääb ta optimistlikuks.

Aga mis saab pärast Putinit?

Seda on raske öelda, tunnistab Anastasiia. Ta on kuulnud arvamusi, et Venemaa ei jää samadesse geograafilistesse piiridesse, see tähendab, et mõned Venemaa piirkonnad ütlevad Venemaast lahti ja proovivad iseseisvuda. Olukord on praegu siiski äärmiselt ennustamatu.

Anastasiia toob välja, et demokraatia nõuab ka kodanikuühiskonna aktiivset osalemist poliitikas, praegu ei ole seda aga näha, sest inimesed on hirmul ja seega vait, nad ei ole huvitatud poliitikast osa võtmisest. „Ja see oligi Putini eesmärk.” Kuid Anastasiia usub, et protestid võivad inimestes ja kogukonnas tekitada suuremat poliitilist aktiivsust.