Pärast Poltava tehnikumi lõpetamist küsis direktor Tanjalt: „Kuhu sa tahad minna?” Tanja vastas, et Vladivostokki või Komsomolskisse Amuuri ääres – kaugele. Direktoril olid aga teistsugused plaanid: „Ei, sina lähed Eestisse. See koht sobib sulle.” Nii sattus Tanja elama Rakverre.

Tanja Lindberg on pärit Ukrainast Poltava oblastist, Krementšuki lähedalt. Ta on lastekodulaps, kes kasvas üles oma koduküla ainsas venekeelses peres. Aasta enne kohustuslikku kooliikka jõudmist haaras Tanja telefoni, helistas kahe kilomeetri kaugusel asuva kooli direktorile ja nõudis: „Я хочу в школу” (Ma tahan kooli minna. Toim.). Ema arvas, et las läheb, tüdruk veel nii väike ja vaevalt et päriselt koolis käima hakkab. Aga Tanja läks ja jäigi koolis käima ning sai lõpuks selgeks ka ukraina keele. Nüüd on tal suus neli keelt – ukraina, vene, eesti ja soome keeled.

Esimesed kokkupuuted eesti keelega on Tanjal hästi meeles. Ta meenutab, kuidas äsja Rakverre jõudnuna läks ta ohvitseride majja tantsuõhtule, kus talle jäi silma üks osavate tantsusammudega noormees. Seda oskas Tanja hinnata, sest ta oli esimeses klassis venna õpetusel valsi tantsimise selgeks saanud. Noormees palus Tanja tantsima ja jõudis ära rääkida pika jutu, mille peale Tanja vastas: „Извините, я не понимаю” (Vabandage, ma ei saa aru. Toim.). Tantsupartner proovis teist korda, kuid vastus jäi samaks. „Ну что, ты не наша?” (No mis, kas sa ei ole meie seast? Toim.) imestas mees selle peale. See lause jäi Tanjale meelde.

Aasta hiljem, kui Tanja oma esimeselt puhkusereisilt tagasi Rakverre saabus, tuttavaid nägusid märkas ning eesti keelt kuulis, mõtles ta: „Ma olen kodus!” Pool sajandit hiljem elab ta jätkuvalt Rakveres ja nimetab end konservatiivseks inimeseks, kes oma elukohta ei muuda. „Rakvere, see on minu kodu,” teatab Tanja kindlalt oma kodulinnale truuks jäädes.

„Pidu teeme nüüd ja teeme pärast ka!”

Rakveres on Tanja algatanud kohaliku Ukraina kogukonna kokkusaamised ja aidanud luua naisansambli Barvinok. Ise ta enam küll ansamblis ei laula, kuid sõidab jätkuvalt korra kuus Tallinnasse Ukraina naisliidu kohtumisele. Tanja on ainus naisliidu liige, kes tuleb kohale saja kilomeetri kauguselt. Üheskoos lauldakse ukrainakeelseid laule, loetakse luulet, tutvustatakse piirkondi, kust keegi on pärit ja käiakse Tallinna laatadel enda kultuuri jagamas. Ja loomulikult tähistatakse üheskoos Ukraina pühasid.

Tanja saab mitmeid tähtpäevi, näiteks jõule, tähistada topelt. Kui on Eesti ja Soome jõulud, katab soomlasest abikaasa peolaua oma kommete kohaselt, õigeusu jõuludel katab laua aga Tanja. „Loomulikult, nii peabki olema,” teatab Tanja iseenesestmõistetavalt. „No see on sama, et pere elab koos – kui on minu sünnipäev, siis tähistame, aga teiste omi tähistada ei taha? Nii ei saa ju!”

Tanja meenutab 90ndaid, mil hakkasid ringlema jutud, et võtku venelased oma asjad, mingu rongile ja tagasi Venemaale. Tanja poeg, kes on praegu 47-aastane, hakkas tollal emalt küsima, miks tal tuleb eesti keelt rääkida. „Tead, kallikene, seal Narva taga, seal pole eesti keelt vaja,” ütles Tanja pojale. Poeg imestas, miks ta peaks sinna minema, kui tema kodumaa on Eesti. „Jah, ja minu kodumaa on Ukraina ja ma räägin ka ukraina keelt,” sõnas Tanja. Seesugune vestlus ei ole enam kunagi kordunud.

Oma naabrite kohta, keda on Tanjal erinevates elukohtades olnud mitmeid, jagub tal vaid häid sõnu. Kes kutsub kohvile ja koogile, kes pakub kiluleiba või annab kassi hoiule.

„Kunagi elasime Tuleviku tänaval,” meenutab Tanja. Esimest korda kohtus ta naabrinaisega siis, kui too tuli ukse taha soola küsima. „Ma olin veidi ehmunud, et võõras inimene hakkas kohe sinatama. Sellega ma pole harjunud,” räägib Tanja. Kuid soola andis ta abivajajale sellegipoolest ja keeldus hiljem laenatut tagasi võtmast. „Ei, ei, slaavi inimesed ei küsi kunagi soola ja leiba tagasi,” selgitab Tanja. Sellest sai alguse pikaaegne sõprus - naabrinaise vanem poeg on just Tanja abiga vene keele selgeks saanud.

„Aga kõige tähtsam, see on rahu”

„Väga süda valutab,” ohkab Tanja praegu Ukrainas toimuvale mõeldes. „Minu jaoks ei ole erinevaid rahvusi nagu venelased, ukrainlased, eestlased. On ainult üks rahvus – человечность – see on inimene.”

Tanja sõnul elab ta jumala seaduste järgi ja püüab käituda teistega selliselt, nagu tahab, et teda koheldaks. Ta usub, et kui kõik elaksid niimoodi, siis maailmas muresid ei olekski. Mitte mingil juhul ei suutnud Tanja uskuda, et sõda Ukraina ja Venemaa vahel kord päriselt tuleb. On ju mõeldamatu, et keegi kaasinimestega nii julmalt käituks.

Nüüd tulevad iga päev tuttavad Tanja juurde ja küsivad, kuidas läheb. „Üks kolleeg ütles mulle – Tanja, ma ei saanud eile terve öö magada. Mõtlesin, et kui sul on Ukrainas keegi, siis ma võtan enda juurde,” räägib Tanja. Ta on pakkumise eest tänulik, kuid kinnitab, tema perest ei taha keegi Ukrainast lahkuda. „Kõik jäävad koju ja loodavad, et see olukord kord lõpeb.”

„Ma ütlesin oma vennale, et olge ikka tugevad. Niikuinii see ei aita, aga iseenda jaoks peab lootust olema, et ikka läheb paremaks. Nooremad peavad muidugi kaitsma oma maad, aga vanemad inimesed ei saa palju teha. Meie siin võime ainult aidata, kuidas saame – sõnaga, asjaga. Isegi sellega, et teed kalli-kalli. Et kõik tunneksid end nagu i-ni-me-ne!” räägib Tanja viimasele sõnale erilist rõhku pannes.