Eesti Pagulasabi tugiteenuste juhi Anu Viltropi sõnul oli neil enne Ukraina sõja puhkemist umbes 20 töötajat, kellest osad olid ametis poole kohaga. Lisaks neile käis aasta jooksul abis umbkaudu 30 vabatahtlikku. Tänaseks koosneb Eesti Pagulasabi üksnes Ukraina kriisiga tegelev tiim ligi sajast inimesest.

Alates sõja puhkemisest on Eesti Pagulasabi abistanud nõu, jõu, raha ja inimliku soojusega nii Eestisse saabuvaid põgenikke kui ka Ukraina sõjakeerisesse jäävaid inimesi. Anu Viltrop räägib, mida Eestis sõjapõgenike abistamiseks ära tehakse, mida võiks teha veel paremini ja kutsub üles eestlasi aitamistuhinas ka iseennast meeles pidamas.

Kuidas Ukraina sõda Eesti Pagulasabi jaoks algas?

Juba sõja esimese päeva õhtul hakkasid meieni jõudma kuuldused, et inimesed on jõudnud Poola piiri äärde ja ei saa sealt enam edasi, sest neil ei ole rahalisi vahendeid. Kuulsime ka inimestest, kes soovisid ise piiri äärde minna abivajajaid otsima ja neid Eestisse tooma. Kuna meil juba Ukraina suunas annetuskampaania käis, siis osade annetusvahendite eest panime käiku evakuatsioonibussid. Esimese bussi saatsime välja 25. veebruari õhtul ja praeguse seisuga käib Ukraina piiri ääres umbes üheksa bussi päevas.

Kuivõrd on abi omaalgatuslikult Ukraina piirile põgenikele järele minemisest? Juba liiguvad jutud, kuidas kahtlased isikud kutsuvad üle piiri tulnud põgenikke endaga kaasa ja räägitakse inimkaubanduse uuest lainest Euroopas.

Ma saan aru inimestest, kes tahavad tõtata appi. Ukraina on ju nii lähedal. Vähem kui ööpäeva sõidad ja ongi juba sõda. Eestis elavatel inimestel on ukrainlastega ka väga palju kontakte. Hinnanguliselt kuulub Ukraina kogukonda Eestis üle 45 000 inimese. Kujutage ette, kui suur on Ukrainaga seotud inimeste hulk.

Oleme saanud palju selliseid kõnesid, et ma sõidan ja olen juba peaaegu Riias, andke mulle auto peale kaks inimest. Selliseid olukordi on väga keeruline hallata. Isegi kui enamik inimesi on toredad ja head, siis tegelikult ei ole võimalik kontrollida, kes abistajad on ja milline on nende motivatsioon. Paraku mahub abivalmite inimeste sekka ka neid, kelle kavatsused nii head ei ole. Kui ukrainlane tahab Poola piiri äärest jõuda Eestisse, siis minu hinnangul on meie evakuatsioonibuss selleks kõige kiirem ja turvalisem variant.

Muidugi on väga okei järele minna oma lähedastele ja inimestele, keda sa tead ja tunned.

Millisel määral riik teid seoses Ukrainas toimuvaga toetab? Või toetute oma tegevuses ainult annetustele ja vabatahtlike abile?

Oleme algusest peale teinud riigiga koostööd. Jagame politsei ja sotsiaalkindlustusametiga infot, kui palju inimesi ja millisest piiripunktist Eestisse tuleb, just selleks, et riik saaks paremini koordineerida saabujate esmast registreerimist ja majutust. Riik evakuatsiooni ei rahasta ja praegu hoiame seda kõike töös annetuste toel.

Oleme otsustanud, et kuskil on ülemine piir, kust edasi me annetuste eest busse enam ei sõiduta, sest lõviosa rahast peaks minema ikka Ukrainasse. Praegu oleme ainus organisatsioon, mis suudab kohalike partnerite toel anda inimestele Ida-Ukrainas rahalist toetust. Raha on kõige väärikam viis, kuidas inimest aidata, sest kuni turg toimib, jääb inimestele vaba valik, mida osta ja soetada.

Hetkel räägime riigiga läbi, mida me veel võiksime teha. On asju, mida saab teha vabatahtlike toel, kuid paljude süsteemide käigushoidmine nõuab ikka rahalisi vahendeid. Ja on mitmeid rolle, mida vabatahtlikud võib-olla täitma ei peaks, sest see nõuab suuremat pühendumist.

Milliseid rolle ei peaks vabatahtlikud enda kanda võtma?

Näiteks vastuvõtupunktides inimliku toe ja soojuse pakkuja rolli sellel hetkel, kui põgenikud ootavad erinevate menetluste tegemist. Veel võiks olla inimesi (vabatahtlike asemel – toim.), kes viivad läbi erinevaid grupinõustamisi vajalikel teemadel.

Varasemalt oleme kaitsesaajatele pakkunud digioskuste alast nõustamist ja töötubasid. Sõjapõgenikele oleme teinud ka vanemlike oskuste grupinõustamist just selles võtmes, et isegi kui sul on endal väga raske, siis kuidas selles olukorras luua turvaline kasvukeskkond lastele. Sellised teemad oleme riigile välja pakkunud. Mulle tundub, et ainult vabatahtlike abil neid tegevusi enam käimas hoida ei saa.

Milline näeb välja sõjapõgeniku teekond Ukraina piiri äärest Eestisse?

Kui valitakse meie buss, siis meil on telefoniliin, kuhu saab helistada ja ennast bussile registreerida. Inimesed suunatakse Varssavisse Expo keskusesse, kuhu on põgenikele loodud ajutine peatuspaik. Bussis on koordinaator, kes uurib, kas inimesel on majutust vaja või on teda keegi sihtriigis ees ootamas. Selgitatakse välja ka murekohad, mis nõuavad kiireloomulist tähelepanu, näiteks meditsiinilised probleemid.

Bussis on olemas joogid ja snäkid ning tehakse ära esimene samm näitamaks, et inimesed on jõudnud sooja ja turvalisse kohta. Üritame olla põgenike jaoks inimlikult olemas. Kuulame ja oleme mõistvad. Anname nii palju kui teame ka infot selle kohta, mis hakkab edasi toimuma. Aitame inimliku tähelepanuga. See võib tunduda hästi lihtne, kuid vahel on vajalik ka seda õppida, et aru saada, kuidas tegelikult kellelegi toeks olla.

Sõjapõgenikud ei ole eraldi inimkategooria. Nad on täiesti tavalised inimesed väga erakorralistes oludes.

Kes on need inimesed, kes Ukrainast Eestisse jõuavad? Mida mõtlevad ja tunnevad põgenikud, kes tulevad üle Ukraina piiri ja otsustavad istuda just teie evakuatsioonibussi?

Sõjapõgenikud ei ole eraldi inimkategooria. Nad on täiesti tavalised inimesed väga erakorralistes oludes. Peaasjalikult tulevad naised ja lapsed. On väga palju noori naisi väga väikeste lastega, kelle mehed on jäänud kodumaale sõtta. Võime püüda ette kujutada, millised tunded neid inimesi valdavad. Seda on väga raske sõnadesse panna. On väga palju tugevaid emotsioone ja on väga palju emotsioonitust. Iga inimene väljendab oma muret erinevalt.

Pigem küsitakse üsna kohe, kuidas on võimalik tööd leida ja ennast ära elatada. Uuritakse, kuidas saaks lapsed kooli ja lasteaeda. Tuntakse huvi lihtsate asjade vastu, et elu saaks kuidagi edasi elada. Või elada nii kaua, kuni saab tagasi koju.

Kuidas on eestlased siia saabunud põgenikke vastu võtnud? Millisel määral on pakutud näiteks peavarju, töökohti, lapsehoidmisteenust ja muud vajalikku?

Pakutud on kõike alates hüpnosünnitusest kuni tsirkusetrennideni. Pakkumiste hoog oli alguses suurem ja on nüüd hakanud natukene vähenema. Abipakkujad tahavad enamasti näha, et nende abist on kohe kasu ja seda saab koheselt rakendada. Tegelikult peavad põgenikel esimese asjana olema kaetud ikka baasvajadused. Siis saab hakata vaatama järgmiste asjade suunas.

Kui vabaühendusena saame kohati tegeleda riigist kiiremini, siis kuskil peaks siiski ka riik järele tulema. Abistamiseks on vaja süsteemset struktuuri ja koostööd, mis eeldab väga head kommunikatsiooni. Vaja on kommunikatsiooni, mis jõuaks Ukrainasse. Vaja on kommunikatsiooni, mis selgitaks Eesti inimestele, kuidas nad aidata saavad ja mida teha, kui ukrainlane saabub elama tema kodukohta. On palju erinevat infot ja ärevust ning selged sõnumid aitaks kindlasti erinevaid osapooli rahustada.

Jääb mulje, et selge kommunikatsiooni puudumine on praegu üheks peamiseks probleemiks.

Olemas peavad olema ka süsteemid ja lahendused, mille põhjal saaks seda selget kommunikatsiooni luua. Riigi tasandil peaks mõtlema, kuidas jagada infot sellisel viisil ja sellistes kanalites, et see päriselt ukrainlasteni jõuaks. Ei saa eeldada, et kõik käivad näiteks kriis.ee lehel või mujal, kus riigil on mugav infot edastada. Mina leian, et on meie kui vastuvõtja vastutus hoolt kanda, et vajalikud kanalid oleksid abivajajatele kättesaadavad.

Mulle tundub, et kriisi puhul on ka loogiline, et ongi segadus ja ei ole täpselt teada, kuidas ja kellelt abi otsida. Siit tekibki see üleliigne vaht ja tuleb jõuga tegutseda, et vahust saaks selge vesi.

Riigi tasandil peaks mõtlema, kuidas jagada infot sellisel viisil ja sellistes kanalites, et see päriselt ukrainlasteni jõuaks.

Mida peaks silmas pidama, et info senisest efektiivsemalt ukrainlasteni jõuaks?

Kui inimene kohale jõuab, siis on oluline tähele panna, milline on tema emotsionaalne seisund. Kui palju ta suudab infot vastu võtta? Kui ta saab nõustamiskeskuses korraga väga palju infot ja veel hulga pabereid ja infolehti, siis tegelikult ei jää talle paljud asjad meelde. Peaks olema võimalus küsida oluliste asjade kohta üle rahulikumas õhkkonnas. Seda võimalust on hetkel natukene liiga vähe.

Sõja alguses tuli Eestisse ka inimesi, kes ei jõudnud isegi vastuvõtupunktidesse, kuna neid veel ei olnud. On oluline, et vajalik info jõuaks ka nendeni ja et nad teaks, kuidas saada ajutist kaitset, leida töö ja lapsed kooli saada. Info on keeruline, see on killustunud ja seda on palju, kuid see on probleem, mida MTÜ-d üksi lahendada ei saa.

Põgenike ja pagulaste teema on Eesti ühiskonnas ja poliitikas alati tekitanud omajagu poleemikat. Kas ja millisel määral suhtutakse täna Eestis Ukraina põgenikesse teisiti kui varasemalt näiteks põgenikesse Süüriast, Afganistanist või muudest Lähis-Ida konfliktipiirkondadest?

Mina puutun põhiliselt kokku inimestega, kes tahavad väga aidata ja abi pakkuda ja kes tegelevad igapäevaselt selle nimel, et tugisüsteemid paremini töötaksid. Seal näen ma väga palju soojust ja mõistmist. Inimesed põgenevad ja tulevad sõja eest ära. Meie kohustus on nad vastu võtta ja pakkuda seda, mis meil on.

Ma saan aru, et ühiskonnas eksisteerivad ka teistsugused hoovused. Muretsetakse, kuidas kõik need erinevad kogukonnad kokku klapivad. Mina oma tänase töötempo juures ei näe erinevate kogukondade vahelisi murepunkte. Ma lihtsalt ei jõua neid näha.

Kõikide Eestis kaitse saanud inimeste taotlused on vastu võtnud ja menetlenud politsei- ja piirivalveamet. Nad on selgeks teinud, kas põgenikud vastavad ÜRO pagulasseisundi konventsioonile, mis ütleb selgelt, mille alusel üldse kaitset saab anda. Hinnatakse ka seda, kas inimene kujutab ohtu julgeolekule. Põgenikud ei ole siin mugavuse pärast. Kõik, kes on saanud Eesti riigilt kaitse, on selle saanud selgelt põhjusega. Pagulane on inimene, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma. Tal ei ole olnud valikut. Selleks, et elada, on ta olnud sunnitud kogu oma senise elu maha jätma. Nüüd on lihtsalt põgenike hulk suurem ja nad on rohkem nähtaval.

Põgenikud ei ole siin mugavuse pärast. Kõik, kes on saanud Eesti riigilt kaitse, on selle saanud selgelt põhjusega.

Mis on peamine asi, mida eestlased saavad teha, kui nad soovivad kõige efektiivsemalt aidata Ukraina põgenikke ja toetada Eesti Pagulasabi tegevust?

Kõige rohkem on kasu rahalistest annetustest. See aitab meil käigus hoida evakuatsioonibusse ja nii saame kõige otsesemalt aidata inimesi Ukrainas, kes kas ei saa või ei taha sõja eest ära tulla. Hetkel oleme Ukrainasse üle kandnud 1,5 miljonit eurot. Meie kohalikud partnerid kaardistavad Ida-Ukrainas inimeste vajadusi ja annavad kohalikele rahapõhist toetust. Kuna seal turg veel toimib, siis selle rahaga saavad ukrainlased endale osta igapäevaeluks vajalikke asju. Praeguse seisuga oleme toetanud üle 2200 leibkonna.

Ma saan väga hästi aru soovist ka ise praktiliselt aidata. Lihtsalt tasub läbi mõelda, kuidas ja mil viisil seda teha. Uuri, millised algatused on juba käimas. Äkki on millegi uue loomise asemel võimalik liituda juba mõne olemasoleva rakukesega.

Minu kõige suurem mure on see, et abistajad jooksevad ennast hetkel võhmatuks. Suure südamega ja õhinal minnakse aitama, kuid see teema on õhus veel pikka aega. See on väga hea, et inimesed tahavad aidata, nii see peabki olema, aga me võiksime aidata selliselt, et jääksime ise terveks ja ära ei väsiks. Olen näinud, kuidas inimesed aitavad viisil, mis neid traumeerib. Nii suure hulga sõjapõgenikega kokkupuutumine ja suhtlemine on väga emotsionaalne ja sellega võib olla väga raske toime tulla.

Võta aega puhkamiseks ja oma mõtete mõtlemiseks. Mul on suur palve: kui see, mida sa näed, mõjub sulle rängalt, siis leia võimalus sellest kellegagi rääkida. Ära jäta seda enda sisse.