Shangri-La ja Fairmont on viie tärniga luksushotellid, mis paiknevad üle maailma erinevates riikides, sealhulgas ka Hiinas ja Araabia Ühendemiraatides. Mõlemas hotelliketis on edukat karjääri teinud kaks noort eestlast – Sten-Erik Mägus ja Terje Abrams. Mõlema lugu kulgeb omasoodu, erinevates riikides, teineteist tundmata, paariaastase vahega. Mõlemad jõudsid aga juhtivatele kohtadele juba enne 25. eluaastat.

Selleks, et jõuda tippu, tuleb alustada redeli madalaimalt astmelt

Sten on olnud hotellindusega seotud terve oma elu. Tema isa on Nordic Hotel Forumi juht ja nii möödus ka Steni esimene töösuvi pereäris. Juba 13-aastasena alustas ta toateenija abina. Tema ülesanneteks oli suurema prügi, mustade linade ja rätikute kokkukorjamine. Järgmise suve veetis ta köögis kurke ja kartuleid hakkides, aasta hiljem sai Stenist hommikusöögilaua teenindaja ning gümnaasiumi lõpuks oli ta Nordic Hotel Forumi vastuvõtutöötaja.

Ülikooliõpingud viisid Steni Hollandisse majandust õppima. 2015. aastal veetis ta vahetussemestri Hong Kongis, kus hakkas idanema mõte karjäärist Aasias. Aasta pärast töötas ta juba Shanghais prantsuse ettevõttes, mis viis kokku hiina kinnisvarainvestoreid ja välisriikide kinnisvaraarendajaid. Tema kanda oli Austraalia ja Uus-Meremaa kinnisvaraturg, mis on hiinlaste seas väga populaarne. Ehkki Hiinas on eestlasi vähe, töötas just Shangri-La hotelliketis eestlanna, kes otsis endale asendajat.

„See tundus huvitava variandi ja hea kogemusena. Mõtlesin toona, et kui tulen ühel päeval Eestisse tagasi ja hakkan näiteks oma isa juures tööle, on mul selles valdkonnas olemas rahvusvaheline kogemus. Nii ma selle pakkumise vastu võtsingi,” meenutab Sten.

Aeg oli elu Shanghais kokku pakkida ning kolida Pekingisse, kus Sten alustas kõigest 23-aastasena tööd Shangri-La viie tärniga luksushotelli rahvusvahelise müügijuhina. Aasta hiljem vastutas ta juba nelja Shangri-La hotelli eest.

,,See oli hoopis teistsugune kogemus. Shanghai on väga rahvusvaheline linn ja ma töötasin seal ka prantslaste juures. Minu kolleegid olid kõik kas välismaalased või välismaal õppinud hiinlased. Samas oli tegemist väikese organisatsiooniga – meid oli seal mõnikümmend,” ütleb Sten.

,,Shangri-La on aga üks maailma juhtivaid luksushotellikette, kuhu kuulub enam kui sada hotelli erinevates maailma nurkades. Enamik neist on ka turuliidrid. Peking ei ole rahvusvaheline ärikeskus nagu Shanghai, vaid väga traditsiooniline Hiina linn. Peaaegu kõik minu kolleegid olid hiinlased ja väga vähesed neist rääkisid inglise keelt või olid välismaale reisinud. Oli vaja saada hakkama väga teistsuguses keskkonnas,” selgitab Sten kahe Hiina suurlinna erinevust.

Olde Hansast uude Araabiasse

Terje töötas juba gümnaasiumi õpingute kõrvalt Olde Hansa restoranis ettekandjana. Aasta pärast kooli lõpetamist läks ta maailma avastama ning jõudis ühel hetkel Abu Dhabisse, kus kandideeris stjuardessiks lennufirmasse Etihad Airways. Soovitud töökohta ta ei saanud, ent sellegipoolest tühistas Terje tagasilennupiletid ning otsustas õnne proovida hotellisektoris. Tema esimeseks töökohaks sai mainekas Kempinski hotell, kus ta alustas ettekandjana ning hiljem edutati teda juba muudele toitlustussektori ametikohtadele.

Üsna pea liikus Terje edasi viie tärniga luksushotelli Fairmont, kus ta alustas samuti ettekandjana. Peagi sai tema ülesandeks teha klientidele restoranidesse reserveeringuid (restorane oli hotellil kaksteist) ja broneerida suuremaid pidulikke õhtusööke. Ta nendib, et palju oli venekeelset klientuuri ning Olde Hansa kogemus aitas tal Fairmontis kohaneda. Ühel hommikul kutsus ülemus ta oma kabinetti ning Terje pelgas, et küllap ta vallandatakse ja sellega on tema Fairmonti peatükk läbi. Ootamatult andis ülemus aga teada, et turunduse ja kommunikatsiooniga tegelev inimene läheb ära ning Terje võiks selle töö üle võtta.

Nii Sten kui ka Terje nendivad, et nende uued ametipositsioonid eeldasid kontakte ja tutvusi. Eesti on väike riik, kus keegi teab alati kedagi, kes teab kedagi. Kui oled aga noore eestlasena keset Pekingit või Araabia Ühendemiraate, pead alustama nullist. Nii otsis Terje Fairmonti hotelli uue kommunikatsioonijuhina uusimatest ajakirjadest kohalike ajakirjanike kontaktid, et luua endale oma andmebaas.

Sten oli niisamuti visatud tundmatus kohas vette, kus tal tuli äkitselt ujuma hakata. Mõlemad ütlevad kui ühest suust, et äärmiselt oluline on luua kontakte, käia koosviibimistel ja julgeda teha nii öelda külmasid kõnesid, kus teisel pool telefonitoru on inimene, kes pole sinust kunagi midagi kuulnud.

,,Sa pead uskuma sellesse, mida sa teed. Sa pead olema valmis minema ükskõik kuhu, ükskõik kellega kätt suruma, ükskõik keda kohtumisele kutsuma. Sa ei saa mõelda, et ei viitsi mõnele üritusele minna, kuna kunagi ei tea, kelle visiitkaardi sa saada võid. Lisaks, inimesed peavad sinusse uskuma ja andma sulle vabad käed,” ütleb Terje oma edu valemit kokku võttes.

Nii Terje kui ka Sten rõhutavad, et Eestis ei oleks neil olnud võimalik nii noores eas nii kaugele jõuda, ent võimalustega kaasneb ka vastutus ja palju tööd.

Koroonapandeemia ja hotellindus

Koroonapandeemia pani hotellisektori keerulisse olukorda igal pool maailmas. Nii Araabia Ühendemiraatide kui ka Hiina hotellindusel on aidanud püsima jääda aktiivne siseturism. Sellegipoolest läheb eeldatavasti aastaid, enne kui pandeemiast tingitud raskustest välja tullakse.

Nii Sten kui ka Terje juhivad tähelepanu sellele, et Eestis kiputakse hotelle veidi pelgama. Arvatakse, et need on kallid kohad, kuhu hotellis ööbimata tulla ei või. Mõlemad julgustavad inimesi külastama hotellide restorane, kohtuma hotelli fuajees ja külastama spaad.

Võõrsil on tavapärane pidada hotellides ka pulmi või muid pidusid. Emiraatides on hotellid igapäevaselt peamised peopaigad. Terje nendib, et see muudab hotellitöötaja töö keeruliseks – kaadrivoolavus on tihe ning töötempo on seetõttu meeletult kiire. Sten nimetab vastuvõtutöötaja positsiooni üheks kõige olulisemaks ametikohaks hotellis: ,,Ta on isik, kes on kui hotelli visiitkaart, kes vastutab kliendi heaolu eest nii päeval kui öösel. Vastuvõtutöötaja roll on palju suurem kui ainult kliendi check in ja check out.”

2020. aasta sügisel lahkus Terje hotellindusest. Hetkel töötab ta Araabia Ühendemiraatide valitsuse heaks ning mõlgutab mõtteid pärast üheksat aastat Eestisse tagasi tulla. Kui küsin, miks ta seda siis ei tee, saan vastuseks naerusuise kinnituse, et talle lihtsalt nii väga meeldib ta praegune töö. „Olemas on võimalused karjääri teha, soe kliima ja teadmine, et elad äärmiselt turvalises riigis. Kohvikusse telefoni unustades saad selle alati kätte, kuna kõikjal on kaamerad ja vargusest saavad esimesena teada varga tööandjad,” selgitab Terje ja lisab, et vargusega vahelejäämine võib lisaks töö kaotamisele kaasa tuua ka riigist väljasaatmise, tihti koos keeluga mitte kunagi uuesti ühendemiraatidesse naasta.

Sten tuli koos elukaaslasega Eestisse 2020. aasta veebruaris, kui Kambodžas puhkusel olles sai selgeks, et Hiinasse tagasiminek pole seal leviva koroonaviiruse tõttu mõistlik. Eestisse saabuti vaid käsipagasiga, mida täitsid suvised puhkuseriided. Hiinasse nad tagasi läinud ei olegi, kuna koroonaviiruse tõttu on riiki sisenemine välismaalastele piiratud.

Täna töötab Sten IT-valdkonnas, kuid kuna tema pereettevõte tegeleb hotellinduse ja restoraniäriga, käib ta Nordic Hotel Forumit nõustamas ja on jätkuvalt hotellindusega seotud.