Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi üliõpilased ja vilistlased külastavad meediasaadikutena Eesti koole, kus arutlevad noortega sotsiaalmeedia, infosõja ja muudel meediat puudutavatel teemadel.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut veab koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga, erinevate MTÜ-de ja eraettevõtetega eest meediapädevuse kuud “Meediapädev Eesti 2022”. Meediapädevuse nädalaid on korraldatud Eestis juba 2019. aastast, ent sel korral kestab projekt terve kuu. Projekt kaasab erinevaid sihtgruppe: tegevusi on nii erineva emakeelega koolinoortele, õpetajatele, lapsevanematele, noorsootöötajatele, meediaspetsialistidele kui ka niisama huvilistele. Meediapädevuse kuu tegevustes löövad kaasa ka meediasaadikud.

Kes on meediasaadikud?

Tegemist on Tartu Ülikooli vilistlaste ja tudengitega, kes moodustavad omamoodi võrgustiku ning kes käivad erinevates Eesti koolides rääkimas meediaga seotud teemadel. Kokku on meediasaadikud külastanud alates selle aasta maikuust koole 46 korral ning vahetanud mõtteid kokku umbes 1300 noorega. Vilistlasi ja tudengeid, kes võrgustiku moodustavad, on kokku umbes 30.

Meediasaadikute koordinaator Angela Lon on “Meediapädeva Eesti 2022” projektimeeskonnas kevadest saadik. Tööd jätkub - tuleb suhelda koolidega, kes soovivad, et nende noortele meediast räägitaks, jaotada ülesanded teiste meediasaadikute vahel ning anda nõu neile saadikutele, kes ei ole varem klassi ees esinenud. Samuti käib ta ka ise koolinoortega kohtumas.

Teemasid, mida noortega koos käsitletakse, on palju: sotsiaalmeedia, eksitav info, ajakirjaniku töö ja eetika, infosõda. Koolis räägitavate teemade valik sõltub nii noorte vanusest ja teadmistest kui ka meediasaadiku enda taustast. “Me ei käi õpetamas noortele meediapädevusi, sest ühe-kahe tunniga ei õpeta inimest teadlikult meediat tarbima, see on võimatu. Aga me tekitame diskussiooni,” seletab Lon meediasaadikute tegevust. Laiem eesmärk ei ole niivõrd anda teadmisi, kui panna noored mõtlema oma meediatarbimisele ja seda analüüsima.

Tihti ei saa noored aru, mis täpselt on meedia ning mis selle alla liigitub. “Arvatakse, et meedia on ainult ajakirjandus ning sotsiaalmeedia on midagi muud, midagi isiklikku ja interneti valdkonda liigituvat. Seega ma räägin enamasti ka sellest, mis on sotsiaalmeedia ja ajakirjanduse erinevused,” ütles Lon.

Senise koolide külastamise kogemuse pealt saab Lon öelda, et noored on altid kaasa mõtlema ja oma elust näiteid tooma: neid köidavad näited päris elust ja rääkija isiklikud kogemused. Lon toob samuti noortele palju näiteid nii sotsiaalmeediast kui ka oma ajakirjaniku tööst. “Ma olen enda töös palju kirjutanud inimestest, kes tegelevad Eestis venemeelsete seisukohtade levitamisega. Ühele sellisele inimesele tegin tema TikToki videotes jagatud väidete põhjal ka faktikontrolli ning kasutan seda noortele näidete toomiseks,” selgitab Lon oma meediasaadiku tööd. “Sealjuures ei ütle ma, et kõik, mis te TikTokist näete on vale või et see inimene jagab ainult valeinfot, vaid annan neile skeemi, mille abil infot kontrollida,” See, et noored oma kogemusi jagavad, on Loni arvates ka meediasaadikutele õpetlik.

Algklassid õpivad meedia kohta läbi mängu

Kuigi meediasaadikute sihtgrupiks olid alguses gümnaasiumiõpilased, siis nüüd külastatakse kõiki kooliastmeid. Ka kõige pisematega - 1.-3. klassi lastega - on saadikud käinud meedia teemadel mõtteid vahetamas nii eksitava info, viiruste, võõrastega internetis suhtlemise kui ka küberkiusamise teemal.

Meediasaadik Inger Klesment selgitab meediaga seonduvaid teemasid algklassilastele läbi erinevate mängude. Valeinfo ja viiruste näitlikustamiseks kasutab ta DVD karpe, kuhu peale on kleebitud mõni kutsuv silt näiteks “Vajuta siia ja saad 10000€”, ent kus sees on ootamas “viirus” või “valeuudis”. Küberkiusamise teemat käsitleb Klesment positiivsete ja negatiivsete sõnumite abil: lapsed saavad valida, mis toonis vastata kaaslase murele ning hiljem arutatakse omavahel, milliseid tundeid üks või teine sõnum tekitab. “Juba 1.-3. klassi lapsed puutuvad internetis kokku igasuguse sisuga ning nad ei pruugi osata vahet teha tõel ja väljamõeldisel,” põhjendab Klesment vajadust ka lastega meediast rääkida.

Meediahariduse andmine võib jääda kooli võimaluste taha

Meediasaadikud proovivad oma tööga jõuda igasse Eestimaa nurka. Külas käiakse nii linna- kui ka maakoolides olenemata piirkonnast. Osa üldhariduskoole on Loni arvates teistega võrreldes meediahariduse poolest ebavõrdses seisus. “Minu meelest on see oluline, et külastame ka väiksemaid maakoole. Neil ei pruugi olla nii palju inimressurssi ja raha, et pakkuda ise oma õpilastele põhjalikku meediaharidust. Tahame, et meediasaadikute töö ulataks üle Eesti ja eriti sinna, kus vajadus selle järgi on suurem,” sõnab Lon.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi magistrandi Tiina Nõmme sõnul sõltub meediahariduse andmine üldhariduskoolis nii sellest, kas kool on teadvustanud meediapädevuste arendamise vajalikkust kui ka võimalustest ainet või huviringi noortele pakkuda. Nõmm, kes ka ise on meediaõpetajana töötanud, uuris oma bakalaureusetöös meediaõpetuse andmist Tartu maakonnas. Praegu kirjutab ta sarnasel teemal ka oma magistritööd, ent sel korral on fookuses terve Eesti üldhariduskoolid. “On eesrindlikumaid piirkondi nagu Põlva- ja Harjumaa, kus on koolileht või mõni muu meediapädevusi toetav formaat 59% ja 51% koolides, ent on ka selliseid maakondi, kus võiks meediapädevuste arendamisega olla paremini,” kirjeldab Nõmm meediahariduse olukorda koolides.

Viise, kuidas üldhariduskoolides meediapädevusi arendatakse, on Nõmme sõnul väga palju, näiteks tehakse kooliajalehte, osaletakse huviringi tegevustes, läbida saab multimeedia, video, fotograafia valikaineid, ent loetelu ei ole kindlasti lõplik. Tema sõnul on üle poole meediaõpetuse õpetajatest kooli enda töötajad, kellel tihti puudub ka meedia taust. “Siiski on ka väga häid näiteid koolidest, kuidas meediaringe või kooli ajalehte juhendavad endised ajakirjanikud või kommunikatsiooniinimesed,” lisas Nõmm. Ka oma bakalaureusetöös tõi ta välja, et nagu kunsti- ja kehalise kasvatuse õpetaja peab ka meediaõpetaja lisaks teooria tundmisele olema oma valdkonna praktik.