Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Ära unusta hingedekuul enda hinge toita!

Hanna Luisa Grosberg | Pildi autor: Lucien Dobrata

Illustreeriv pilt. Autor: Lucien Dobrata
Illustreeriv pilt. Autor: Lucien Dobrata

Sügis on Eesti rahvakalendri järgi hingedeaeg ning novembrit kutsutakse selle järgi hingedekuuks. See markeerib aega, mil piir elavate ja surnute ilma vahel on õhem ja vanarahva kombekohaselt oldi valmis esivanemate vaime kutsuma oma koju sooja. Selleks hingede pühendatud ajaks kaeti ööseks laud hea ja paremaga ning pakuti hingedele kodusoojust.

Tänapäeval on vähe kodusid, kus neid vanu traditsioone veel elus hoitakse. Küll aga on november tuntud kui aasta kõige masendavam aeg – lehtedest värvilist oktoobri asendavad raagus puud, pidev pimedus ja lakkamatu koerailm. Hooajaline depressioon on ülemaailmselt küllaltki levinud häire, mis avaldub just sügisesel ja talvisel perioodil ning millel on sarnased sümptomid depressioonile: kurbus, lootusetusetunne, väsimus, energiataseme langus ja isu muutus on vaid mõned pikemast loetelust.

Aga miks mitte toita sel ajal lisaks meie seast lahkunute hingedele ka endi omi? Isiklikule kogemusele tuginedes väidan, et sügispimedusega ja suureneva töökoormusega jääb unarusse just hingetoit. Tehtud saavad elus püsimiseks vajalikud asjad, aga kõrvale jääb kultuur, mis annab vajalikku inspiratsiooni, särtsu ja emotsioone. Seda teadvustades otsisin novembrikuus aktiivselt väljundeid just selleks, et tunda midagi rohkemat ja otsida lohutust kunstivormidest. Jagan valikut enda kogemustest ja soovitustest, loodan et mõni lugeja leiab inspiratsiooni ka oma hinge toitmiseks.

Kureeritud ajaviide

Pidevalt edasi-tagasi Tartu ja Tallinna vahet sõites tundsin mingil hetkel, et olen jäänud rutiini ohvriks. Vaksal-Lossi tänava õppehoone-Kesklinn-vaksal teekond, kus oli kuldses oktoobrikuus Toomemäest üles ja alla kõndides ilusat vaatamist küllaga, muutus järk-järgult nukramaks. Kuigi Raadi jääb isegi pisikese Tartu kohta päris kaugele, on paar korda aastas ERMi jõudmine seda siiski alati väärt. Seekord meelitas mind sinna Peeter Mudist, aga ERM üllatab alati enda terviklikkusega.

Tallinnas toon esile just Fotografiska, mis viimse detailini läbi mõeldud näitusesaalidega aitab külastaja viia kasvõi lühikeseks ajaks mingisse teise maailma kui seda on hall argipäev. Kusjuures rongiga Tartust Tallinnasse jõudes on see vist ka kõige lähem kunstimuuseum. Fotografiska tõmbas mind end külastama Andy Warholiga, aga sealt lahkudes oli mõttes vaid Frank Ockerfels, kelle portreed ja oskuslik meediumite segamine näitasid fotograafia kui kunstivormi mõjukust oma parimas vormis.

Kuna november on alles poole peal, siis kindlasti tuleks jõuda veel ka Kumusse, kus saab näha ühe maailma tuntuima digitaalset kunsti loova rühmituse teamLabi näitust . Seega huvitavat leiab muuseumitest nii klassikalise maalikunsti, fotograafia kui ka kaasaegsema digitaalse kunsti austaja. Ja mitte ei leia lihtsalt niisama, vaid tipptasemel.

Film kui põgenemistee

Kino ja teater – vahet pole kas üks, teine või mõlemad, sest heal elamusel on sama efekt. See pakub kõige lihtsamat viisi panna enda elu pausile ning teha rännak kuhugi mujale. Minu süda kaldub filmikunsti poole, aga millal viimati päriselt filmi suurelt ekraanilt vaatasin, ei osanudki öelda. Soovides seda muuta, vedasin end kahel korral kinosaali. Nüüd saan öelda, et taasavastasin enda jaoks selle vana armastuse. Ilma konkreetsete filmisoovitusteta jagan kaht kinokülastusviisi, mis minu hinnangul just hingedekuul abi pakkuda saavad.

Esimene nendest on “Vii iseennast välja”. Kuigi kinoelamust on tore jagada kellegagi koos, on üksi kinos käimine omaette elamus, mille käigus saad keskenduda ainult endale. Kõrvale jäävad kõik isetud mõtted – kas su kõrval istuvale inimesele meeldib see film või tahaks ta olla kusagil mujal; kas te peate pärast filmi lõppu jääma mingi stseeni üle pikemalt arutlema; kas te mõistate režissööri nägemust samamoodi. Üksi filmi nautides on oluline vaid sinu enda arvamus ja tunne, millega kinosaalist lahkud.

Teine külastusviis on “Lase end üllatada”. Anna endale võimalus kogeda midagi uut, näiteks tavapärasest erinevat žanri või midagi muud. Mina käisin vaatamas kinos Sõprus üht Eesti dokumentaalfilmi, mille osas mul polnud mingit aimdust, mis mind võib ees oodata. Andes filmile võimaluse end üllatada, sain sissevaate maailma, millest ma varem midagi ei teadnud. Just seetõttu soovitan ma võtta viimast PÖFFist, mis pakub pimeda novembrikuu vältel eelkõige just vaheldust ja midagi uut.

Hingetoit võib ka keha toita

Kunstist rääkides ei taha ma jätta kõrvale ka kokakunsti. Söömine on ju siiski ainus töö, mis toidab. Üks tuttav psühholoog vastas mu tööstressist tingitud nurisemisele “Vaata, et sa vahel ennast ka premeerid”. Miskipärast ei läinud mu mõtted tol hetkel mitte näiteks massažile või muudele hooldustele, vaid just söögile. Pingerikkal ja nukral ajal söövad paljud vaid energia saamiseks . Ometi võiks olla vastupidi – kokakunsti nautimine on suurepärane viis võtta aeg maha ja lasta end hellitada.

Kellele meeldib ise kokata, on see võimalus tegeleda kunstiga lausa kodust väljumata. Kellel kokkamine aga stressi veel rohkem lakke lööb, see võiks õhtuks unustada kõik kulleriäpid ja kinkida endale kogemuse. Mina otsustasin seekord teha endale hoopis erilisema lõunapausi. Kui muidu on lihtsam, kiirem ja odavam midagi lõunaks kaasa haarata, siis seekord lasin end teenindada. Kusjuures kiire lõunapakkumine ei pea kindlasti tähendama, et kokk vähem kunsti teeks. KoHo restoranis toodi mulle alustuseks värsket iseküpsetatud saia koos võrratu hummusega. Juba seda nautides tundsin, et käik oli end välja teeninud. Lõunapausilt umbes 45 minutit hiljem tagasi kontorisse jõudes tundsin end olenemata korralikust kõhutäiest päris palju kergemana.

Hingetoitu igale maitsele

Need olid minu subjektiivsed kogemused ja nopped, mille jagamise eesmärk pole niivõrd anda hinnanguid ja mõjutada lugejat käima endaga sama rada, kui lihtsalt jagada seda, kuidas olen enda hinge toitmisest sel kuul leevendust saanud. Kes leidis inspiratsiooni – suurepärane. Kelle kogemused ja soovitused on teistsugused – veelgi parem! Jagame ideid ja inspireerime üksteist. Raamatu- ja muudeks soovitusteks loe kindlasti ka Merilin Mandli mõtteid käesolevast Peegli numbrist.