Eestis on levinud, et kaks kolmandikku üliõpilastest käivad õpingute kõrvalt tööl, ent bakalaureuseõppe tudengite kogemused nii töö ja õpingute ühildamisel kui ka tööturule sisenemisel varieeruvad seinast-seina.

„See oli täiega lahe ja täiega väärt aeg. Ma ei muudaks sellest ajast mitte midagi! Ma sain nii palju tutvusi, ma sain noorelt nii palju teadmisi! Ma sain sellesse töösse nii varakult sisse. Selle kõige juurde veel ka rahaline vabadus,” räägib oma kõrghariduse ja töö ühildamise kogemusest Tallinna Ülikooli reklaami ja suhtekorralduse ning samal ajal Majanduskooli turundusspetsialisti õppe lõpetanud Johanna Tuisk (25).

Esimesel aastal ei saanud ta soovitud erialale sisse. Teisel katsel õnnestudes teadis ta juba enne õppeaasta algust, et on vaja ka erialane töö leida. „Ma tahtsin sinna maailma jala ukse vahele saada. Mulle meeldis reklaami ja turunduse maailm. Tahtsin sellest osa saada!”

See-eest hakkas TalTechi informaatika bakalaureuse viimase kursuse üliõpilane Indrek Pihl (23) alles ülikooli viimasel semestril aktiivselt erialast tööd otsima. „Mul on kursusekaaslasi, kes käivad praegu täiskohaga tööl. Aga neil ei ole nii hästi, nad ei lõpeta kolme aastaga. Neil venivad õpingud kohe kindlasti pikemaks,” räägib ta. Ta nendib, et enamus läksid tööle teisel õppeaastal ja siis hakati ka õppeainetelt läbi kukkuma. Tema seda teha ei tahtnud ning on aktiivselt tööd otsima hakanud alles ülikooli finišisirgel.

Üliõpilase teekonda alustanud Eliise Joost (22) jagab, et ülikooli ja töö ühildamine oli tema jaoks ainuvõimalik. „Ma võtsin endale Viljandis korteri üürile, selle eest pidi maksma. Õppelaenu ma võtta ei tahtnud ja ma pole ka multimiljonäride perekonnast, nad ei saanud ka mind sellisel moel toetada,” mõtiskleb Joost. Ta on tänulik, et tänu varasemalt kõrvale pandud säästudele oli tal võimalik ülikooliga alustada. Tänaseks Joost enam ülikooliteed ei käi, kuna eriala ei paistnud õige olevat.

Tuisu hinnangul oli erialase töö tegemine ülikooli kõrvalt vastutusrikas ülesanne, mis tõi kaasa rohkem pühendumist ja täiskasvanulikumad otsused. „Võrreldes nendega, kes ei töötanud, vahet pole kas erialasel tööl või mitte, tundsin ma end rohkem täiskasvanulikumana. Ma tundsin, et mul on juba elukogemust,” meenutab Tuisk.

Sotsiaalsed suhted on ülikoolis varieeruvad

Töökoht ja iseseisev sissetulek võimaldab elada tudengielu. „Mul oli klienditeenindajana väga hea palk, sain sealt kõrvale panna ja ka sotsiaalset elu elada, sest ikka tahad tudengina väljas käia,” tõdeb Joost. Tema meelest on kodust välja kolimine just see aeg, kus noor hakkab maailma avastama ning oma finantsiline tugi aitab sellele kaasa. Ta lisab, et ülikooli esimene aasta on stressirohke: „Lähed uude kooli, tõenäoliselt kolid, leiad uue töökoha. Kõik see kokku on nii uus. Pluss veel ka uued inimesed!”

Tuisk ei näe, et ta oleks töö ja kahe kooli kõrvalt millestki ilma jäänud. „Ma leidsin ülikoolist endale elukaaslase. See kooli minek, sealt tulek ja seal olek – me olime temaga koguaeg koos. Lisaks ka sõbrad, kes ülikooliga mu ellu tulid,” meenutab Tuisk. Ta ei tunne ka, et oleks tudengielust ilma jäänud: „Sellist ülikoolielu nagu on Tartus mul tõesti ei olnud. Aga ma ei tundnud ka sellest puudust, sest tahtsin elada tööelu ja valdkonnas sees olla.” Tuisu hinnangul ei olnud neil ka kursusel sellist koolis hängimist, millest ta oleks töö tõttu kõrvale jäänud, "ühiseid kursuseistumisi ikka oli, kus ka alati osalesin, aga Tartule omast sotsiaalelu meie koolis ei olnud."

Erialase töö leidmine ei ole alati kerge

Pihl otsib praegu erialast tööd kas arendajana või juunior arendajana, ent oleks rahul ka praktika pakkumisega. „Olen kandideerinud enam kui kahekümnesse erinevasse kohta, igalt poolt on tulnud CV peale üks vastus: „Oli tore, et kandideerisite, kahjuks lähme teistega edasi.” Kõik. Tema hinnangul on keeruline püsida lootusrikkana ning teisel kursusel ülikooli pooleli jätmine ja erialasele tööle suundumine tundub selles olukorras isegi rohkemate võimalustega.

Tuisk oli esimesele erialasele tööle kandideerides jõuline ja proaktiivne. „Ma sain tööle nii, et ma kirjutasin ise kõikidele Eesti reklaamiagentuuridele juulikuus, et näed, ma praegu töötan siin, sügisest lähen bakalaureusesse, ma sooviks erialast tööd. Ma ei oska midagi,” naerab ta. Tema sõnul võttis ühe Eesti reklaamiagentuuri loovjuht temaga viis minutit pärast kirja saatmist ühendust ning poole kohaga töö oli tema. „Teised ei vastanudki kirjadele. Palk oli väike, aga see ei olnud see, mis mind sinna tööle viis!”

Palgakriteeriumit üldiselt tudengil erialasele tööle kandideerimisel ei ole. „Palk võiks olla. See on mu ainus kriteerium praegu,” naerab tööd otsiv Pihl. Ka Tuisk nõustub, et esimestel erialastel töödel ei mänginud palk tema jaoks rolli. „Point oli see, et ma saaksin kogemusi samal ajal kui ma midagi õpin,” lisab ta oma esimestele erialastele kogemustele mõeldes.

Tudengite hinnangul ei ole töö leidmine otseselt raske, pigem on keeruline tööandjatega laua taha saada, et end tutvustada. „Intervjuule saamine või enda näitamine on keeruline, et inimesed näeksid kaugemale CVst, kus on lihtsalt kirjas mingi info,” toob Pihl välja. Tema hinnangul ei use keegi väga CV sisu, kus on klišeelikult kirjas: „Olen väga tore ja rõõmus. Õpin ise ja sobin igasse tiimi!” Tema sõnul on tööandjal paberilt väga keeruline kandideerija päris oskusi välja lugeda.