Joel-Endrek Pärnpuu jaoks on pärandtehnoloogia rohkem kui lihtsalt mineviku uurimine – see on samm tulevikku. Tema teekond algas lihtsast küsimusest: milline nägi välja metallitööstus enne masinaid? See uudishimu viis ta Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse. Seal ei piirdu õppetöö vaid klassiruumidega; vahel viiakse õpilased ka õpperetkele, et katsetada muistseid meetodeid päriselus.

Õigupoolest õpib Joel pärandtehnoloogia erialal, metallitöö suunaga, sepa spetsialisatsiooniga – maakeeli kutsutakse teda siiski lihtsalt sepaks. Pärandtehnoloogia on tema sõnul esemete valmistamine ajalooliste võtetega, kasutades ka ajastukohaseid materjale. Kuid milline nägi välja metallitööstus enne masinaid? Et leida vastus sellele küsimusele ja õppida seda teadmist ka praktiliselt rakendama, astus ta Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse. Seal moodustavad teooria ja praktika õppest kuskil pool ja pool. Sellele lisaks on vahel võimalus minna kursusega ka väljaspoole kooliruume muistseid meetodeid järgi katsetama.

Esimese aasta lõpus tuleb langetada otsus, kas spetsialiseeruda edasi sepaks või kullassepaks. Erialal on ka lõimumist, mistõttu on intervjueeritav mitmeid kuld- ja hõbekette ning sõrmuseid valmistanud. Sedagi tehakse antiiktehnoloogia eeskujul. Joeli sõnul on kullassepa töö märksa tulusam, kuid peale jäi siiski sepatöö. Seda annab üle kanda ka muudele elu valdkondadele, näiteks auto parandamisele või ehitusele, väidab ta. Selliselt saab ise toota ahjuroopidest ja terariistadest kuni ukse- ja aknahingede ning mööblidetailideni välja. „Puidu puhul pead arvestama kõige liikuvusega, aga kui metall on paigas, siis ta on paigas, värvituna ei roosteta ka.” Just selliselt kirjeldab Joel oma veendumust erialavalikusse.

Tühjadest kätest rauakangini – ja täiesti tasuta!

2023. aasta suvel käis Joel koos oma kursuse ja juhendajaga soomaagist rauda sulatamas. „Tänapäeval võime poest kõrge kvaliteediga ja praktiliselt veatu materjali soetada, mis vajadusel ka mõõtu lõigatakse,” nentis intervjueeritav. Vanasti tuli see aga ise leida. Selleks tuli kokku otsida kõik raudesemed, millest enam asja ei olnud, ning need ümber töödelda või proovida leida rauamaaki ennast. Joeli sõnul on Eestis selleks juba muinasajast saadik kasutatud soomaaki. Seda esineb looduses mitmel kujul. Parim variant on muidugi leida suured kamakad poorset soomaaki, kuid vahel tuleb toime tulla ka nõnda väikeste tükkidega, et neid pole võimalik käsitsi pinnasest eraldada. Kui sattuda õige soone peale, võib mõlemat esineda rikkalikult. Äratuntavaks muudab soomaagi Joeli sõnul pruunikas roostet meenutav välimus.

Maagi töötlemisele lähenesid õppurid tema sõnul ajalooliste meetoditega. Esimene samm oli soomaagi ettevalmistamine sulatamiseks seda lõkkel „röstides”. Selle käigus muutub maak magnetiliseks ja sellest eraldub kristallstruktuuri koostisesse kuuluv vesi. Selle jaoks on ühtlase tulemuse saavutamiseks hea soomaak enne rusikasuurusteks tükkideks lõhkuda. Röstimise tagajärjel on maak rabedamaks muutunud, mis võimaldab seda üsna lihtsalt peene killustiku laadseks massiks purustada.

Seejärel on tarvis sulatusahju, mis kombekohaselt ehitatakse kohalikust savist. Savi kokkuhoiu mõttes kasutatakse ahju ehitamisel vahel ka maakive. Kõrge temperatuuri saavutamiseks vajab ahi lõõtsa, mille võimekusest sõltub ahju läbimõõt. Kui on olemas käsilõõts, peaks ahju sisemine läbimõõt olema umbes 30cm ja kõrgus 80cm. Seeläbi meenutab ahi suurt paksude seintega silindrilist savipotti, mille alumisest servast 15cm kõrgemal on lõõtsa jaoks mõeldud õhutusauk. Iseloomu andmiseks on kombeks olnud ka ahjule nägu voolida.

Kui ahju sisemust on lõkke abil mõnda aega põletatud, hakatakse sinna sisse laduma puusütt ja soomaaki, vahekorraga kaks ühele. Õhutusava kaudu kontrollitakse aeg-ajalt ka ahju sisse kogunenud šlaki taset, mis on erinevate metallide sulatamise kõrvalprodukt. Kui vedel mass hakkab õhutusavani jõudma, lõhutakse ahju allaserva pisike ava, mille kaudu liigne šlakk välja voolab.

„Pärast poolt päeva lõõtsa tallamist oli saaduseks pisut ebamäärane rauakang”, räägib Joel. Metall oli endiselt poorne ning seda hakati koheselt ühtlasemaks massiks töötlema. Kuna ahi on suur ja kohmakas, valmistatakse selleks otstarbeks juurde ka väike ääs (oluliselt madalam ahi, mille sisse saab raua ümber koondada kuuma sütt). Selliselt on võimalik rauda kiiresti hõõguma ajada ning sama kiiresti ka pärast kätte saada. Nõnda võib hea tahtmise ja vilumuse juures saada täiesti kasutatava rauakangi.

Pärandtehnoloogia on omamoodi mahetoodang.

Ühiskonnas on aga pikka aega olnud trend liikuda üha enam masstoodangu poole. Sellele seisab Joel sepatöö raames kindlalt vastu. Kui vaadata toidulette, siis on juba tekkimas teatav eelistus kohaliku ja ehtsa vastu. Ka pärandtehnoloogiat saab vaadata kui mahetoodangut. Erinevalt poest, kus kõige odavam hind tihtipeale ka vastavale kvaliteedile viitab, on sepatöö aeganõudev ja selle võrra kallim ja kvaliteetsem. Samas ei tähenda see, et käsitsi valmistatud toote eest ebaproportsionaalselt kõrget hinda nõutaks. Ka masinatega toodetakse vahel väga kalleid ja kvaliteetseid esemeid. Seega tuleks näiteks sepistatud kööginuga võrrelda mitte kõige odavamate, vaid samas hinnaklassis olevate nugadega, mille eesmärk on teha oma tööd kaua ja hästi.

Ainsad masstoodangu suured eelised on Joeli sõnul suutlikkus toota kiiresti ja identselt, mis on vajalikud näiteks masinate ja elektroonika tootmisel. Samas suudab ka vilunud sepp mängida isegi murdosa millimeetriga, millel inimsilm esimese asjana vahet ei tee. Lisaks sellele sünnib enamus tööd eritellimusena, mistõttu on tellijal võimalus otsustada nii toote välimuse kui materjali valiku üle, ütleb Joel. Veelgi enam, käsitsi tehtud esemega käib kaasas lugu ja sellel on kunstiline väärtus, mida masstoodangule vaid harva omistatakse. Selliselt on käsitööl koht ka tulevikus: kandes edasi pärimust ning luues kunstilisi esemeid, mida saab ka praktilistel otstarvetel kasutada.