„Kes teleekraanile ronib, ärgu tulgu väitma, et ta pole edev. Ometi ei tohiks edevus olla peamine. Ma olen näinud küll ja veel neid inimesi, kelle põhiline käivitaja on edevus – pikka lendu neil tavaliselt pole,” tõdeb iganädalase telemagasini „Pealtnägija” saatejuht ja eestvedaja Mihkel Kärmas.

Sel sügisel möödub „Pealtnägija” esimesest saatest 25 aastat. Viimased veerand sajandit on telemagasini eesotsas olnud Mihkel Kärmas – mees, keda võib pidada taasiseseisvunud Eesti uuriva ajakirjanduse üheks tipptegijaks. Kuid nagu ütleb ta isegi, on tema sattumine televisiooni, või õigemini ajakirjandusse, olnud isevoolutee, kus on oluline koht õnnel, kokkusattumustel, aga ka raskel tööl ja vaeval. Poleks teda 1996. aasta ühel sügisel Eesti Ekspressi toimetuse taganurgas märgatud ja öeldud: „Kärmas, palun, tule ja katseta ka”, ei pruugiks me täna tema karjäärist teleekraanil teada midagi.

Sügisel algab „Pealtnägija” 26. hooaeg. Olgem ausad, selja taga on väga pikk teekond. Milline on hetkel „Pealtnägija” tervis ja kus saade oma arengufaasis paikneb?

Ega me saate tervist sedasi eraldi ei analüüsi. Ma arvan, et pikaajalisuse mõttes peitub „Pealtnägija” saladus pidevas uuenemises. Elu on meid selleks ka sundinud, serveerinud mitmeid olukordi – andnud valusa jalahoobi tagumikku ja toonud kaasa näiteks meeskonnavahetuse.

Võtame kasvõi Vahur Kersna paljuräägitud haiguse ja sellele järgnenud „Pealtnägija” uuenduskuuri. Tema lahkumine oli valus kui mitte dramaatiline, mis sest, et me oleks kahekesi jätkates võib-olla aasta või paari pärast teineteisel kõris olnud.

Me tegelikult planeerime „Pealtnägijat” aasta korraga. Keegi, eriti alguses, ei ole tulnud ega öelnud: „Poisid ja tüdrukud, tehke nii kaua, kui tahate.” Nüüd, viimasel ajal on „Pealtnägijast” saanud tugev kaubamärk, kanal arvestab meiega.

Samas pole ora tagumikus tunne kuhugi kadunud. Isegi kui keegi eelarve või paberi peal „Pealtnägija” lõpetamist ette ei näe, sõltub jätkamine suuresti inimestest. Iga kevad vaatame me mingi hetk üksteisele otsa ja küsime, kas on piisavalt energiat ja sära edasi teha.

Nii et „Pealtnägija” lõpetamist on arutletud?

Eks iga inimene arutle teatava aja tagant, kes ma olen ja milleks ma miskit teen.

Sa oled tänaseks „Pealtnägija” juures olnud 25 aastat ehk saate algusest peale. Kuidas on see õnnestunud?

No vot, ei teagi, on see rumalus või visadus – mine võta kinni. Eks lõpuks ole mängus kübeke edevust, põnevust ja tähtsust. Seda viimast selles mõttes, et ajakirjanikuna puutud kokku ajalooliste isikute ja sündmustega. Hästi tuleb välja ja lõpuks peab raha ka teenima. Reitingute üle ei saa ka kurta – saalid on piltlikult öeldes täis. Ühesõnaga, mis võiks olla põhjus lahkumiseks?

Samas, selge on see, et kõik, mis käib, see ka kulub. Sisekaemuslikke hetki, stiilis „miks ja milleks”, küsin ma endalt hooaja jooksul kordi.

Siit aga tekib küsimus, et miks just 25 aastat „Pealtnägijat” ERR-is? Ma olen veendunud, et on tulnud pakkumisi ka mujalt. Mingil põhjusel on midagi kinni hoidnud.

Sul võib olla selline siseveendumus, kuid otseseid üleostmiskatseid pole olnud.

Tõesti, jah?

Jah, kuigi väga ammusel ajal oli küll üks periood, kui tehti vaenulik ülevõtmiskatse. Kunagi, hästi hallidel aegadel oli meil ERR-is üks ebaaus produtsent, kes registreeris „Pealtnägija” kaubamärgi salaja enda nimele. Nii et aastate jooksul on igasugust nalja saanud.

Aga niimoodi, et Jüri Pihel, Margus Linnamäe või keegi magnaat tuleb ja ütleb: „Poisid ja tüdrukud, siin on raha, tulge üle”, nii ei ole olnud. Ma isegi ei tea, kui palju see maksaks. Minu parima teadmise järgi kuulub „Pealtnägija” kaubamärk ERR-ile, nii et selle nimega ei ole niikuinii võimalik kusagil mujal Eesti telemaastikul tegutseda. Kuid inimesed isiklikult on alati vabad lahkuma ja ootamatusi võib juhtuda kasvõi järgmine nädal.

Kaubamärk kuulub küll ERR-ile, aga kas „Pealtnägija” toimiks ilma Mihkel Kärmaseta?

Peab toimima! Ma olen seda varemgi öelnud, et mulle väga meeldiks, kui „Pealtnägija” jätkaks ka siis, kui mind pole. Ehk kui mul saab toss otsa või lööb välk sisse, siis ei tähendaks see kogu ürituse lõppu, sest „Pealtnägija”-tüüpi saadet on vaja.

Mäletatavasti tehti Nõukogude ajalgi sellist probleemsaadet, kus lahendati mingisuguseid kommunaalküsimusi. Sotsiaalne tellimus on igal juhul olemas. Ja kui Kärmas lahkub võrrandist, siis võtavad teised saate tegemise üle. Suure tõenäosusega „Pealtnägija” olemus muutub, aga see pole mingisugune maailmalõpp.

Ma selle küsimusega mõtlesin pigem seda, et „Pealtnägija” on suuresti sinu nägu. Kasvõi see lõpulause: „Kohtume tund aega vähem kui nädala pärast.” Ega naljalt ei kujutaks ette, et keegi teine seda ütleks.

Me seisame rohkem või vähem hiiglaste õlgadel. Selle lause ma virutasin Vahur Kersnalt. Täitsa teadlikult hakkasin seda viljelema nii, et sellest kujuneks kaubamärgi osa.

Tegelikult on selle kasutamiseks ka praktiline põhjus, näiteks ei viitsi ma alati välja mõelda mingisugust uut lõppu. Samas pean tunnistama, et päris iga saate viimastel minutitel ma seda ühtmoodi ei ütle. Vahel ka väikeste muutustega.

Televisioon on väidetavalt ka hea enesepeegel. Kas sa täna vaatad end ekraanilt vabalt?

Nagu sa mitu korda alla joonisid, kui oled 25 aastat või tegelikult rohkemgi televisioonis, siis pead olema endaga ära harjunud ja leppinud. Oled, nagu oled. Selge on see, et kui vaatad täna kasvõi esimesi saateid, siis ainuüksi mu välimus oli algusaastatel teistsugune. Mul olid juuksed peas ja hääl laulvalt tasane. Kord lihtsalt on nii, et kui loed või räägid palju, siis tuleb ka häälematerjal järele. See oleks ka imelik, kui mingisugust vilumust ei tekiks. Õnneks on mul see eelis, et välimus ei ole mu ainus trump. (naerab)

Muide, kas Mihkel Kärmas toimetuse juhina muutub vahel ka keevaliseks? Näeb sind ka vihasena?

Ikka. Keegi meist ei ole pühak.

Seda valdkonda, kus me tegutseme, võib nimetada justkui emotsionaalseks kontaktspordiks või traumapunktiks. Telefon pidevalt heliseb või meiliboks säriseb. Häid lugusid otsime me küla pealt tikutulega taga, pahandused tulevad meie juurde ise. Inimesed võtavad ühendust siis, kui neil on tõesti miskit väga halba juhtunud. Sageli ei saa me neid ühel või teisel põhjusel aidata, kuid paljude arust on nende valu kõige suurem. Negatiivseid emotsioone saame me küll ja veel. Pead olema eriline pühak, et sa kõige selle keskel närvi ei kaota. Ma püüan mitte kaotada, üldiselt see ka õnnestub.

Mis puudutab kolleege, siis nende osas võin ärrituda, kui ma tunnen, et mu heatahtlikkust kasutatakse ära ehk kusagil viilitakse. Õnneks on meil siin „Pealtnägija” tiimis kõrge emotsionaalse intelligentsusega inimesed ja väga pikalt nad millelgi vinduda ei lase. Meil on tihti üks-ühele või laiemas ringis õhu puhtaks rääkimisi. See masinavärk ei töötaks kaua, kui emotsionaalsete teemade kõrval kantakse omavahel vimma või toimub mingi muu hõõrdumine.

Mainisid pidevaid pöördumisi toimetuse poole. Kas sind sõimatakse tihti või saadetakse pahaseid kirju?

Mind sõimatakse mahlakalt umbes paar-kolm korda nädalas.

Nädalas?

Jah. Kusjuures enamasti mitte lugude eest, mis me oleme teinud, vaid nende eest, mis me oleme tegemata jätnud. Inimesed ei mõista, miks nende muredega ei tegeleta. Arvatakse, et omaenese valu on kõige suurem. Näiteks aastaid on helistanud üks pensionieas härra, kel on pooleli mingisugune töövaidlus. Puudutab kusagil kahte tuhandet eurot. Ühesõnaga mingisugune tööaja valesti arvestamine. Ja tal võibki selles asjas õigus olla.

Viimati, kui ta meid sõimas, oli meil kaalukausil lugu Ukrainas varastatud lastest ja vanadekodus tegutsevast seksuaalperverdist. Ja siis ma küsisin: „Kulla härra, kas te saate aru, ma mõistan teie valu, aga ehk pole see juhtum asi, mida lahendada üleriiklikus telesaates?” Seda enam, et ta on konkreetsest teemast rääkinud korra juba mingisuguses teises väljaandes. Ja ta ei mõista mind, ütleb, et ma olen kaabakas, süvariigi esindaja ning Kaja Kallas on mu kinni maksnud.

Inimesed sõltuvalt kuufaasist sõimavad meid väga erksalt ja mahlakalt. Aga telesaade, eriti veel üleriigilise auditooriumiga, ei ole koht igasuguse küsimuse lahendamiseks. Kui sa ei ole suutnud helistada kohalikku omavalitsusse, et küsida miks su tänaval lamp ei põle, siis seda ei pea tegema Mihkel Kärmas ja „Pealtnägija”.

Sind kuulates jäin mõtlema, kas inimeste helistamise intensiivsus sõltub ka sellest, milline on riigi ja majanduse käekäik? Hetkel meil on laenuintressid kõrged, majanduses pole ka kõige helgemad ajad.

Teatud mustreid on näha. Näiteks eelmisele, 2008. aasta n-ö Lehman Brothersi kriisile järgnes omakorda tõus ja siis oli tõesti mingisugune periood, kus ma tundsin, et telefonid nii sageli ei helise. Murekõnesid oli justkui vähem.

Tulles tänapäeva, siis ma hetkel veel ei tunneta, et pöördumisi oleks majandusraskuste tõttu rohkem. Küll aga on selgelt tuntav akumuleerunud väsimus alates koroonast kuni Ukraina sõjani. Inimeste närvid on oluliselt rohkem pingul.

Teha ajakirjandust – eriti uurivat – nii, et sa kellegi konnasilmale ei astu, on päris keeruline. Kui palju on neid ringkondi või inimesi, kus sina isiklikult või „Pealtnägija” toimetus on niinimetatud persona non grata staatuses?

Ajakirjanik peab arvestama kogu selle töö psühholoogilise poolega. „Pealtnägija” vihastab kord aastas välja absoluutselt kõik inimesed.

Põhjus välja vihastamiseks on erinev. Samas on täiesti uskumatu, kuidas inimesed saavad asjadest 180 kraadi erinevalt aru. Võtame kasvõi Anna Levandi või Liis Lemsalu juhtumi. Inimesed arvavad neis kaasustes väga erinevat moodi ja küsivad: „Kas oli ikka vaja seda lugu teha või miks te selle tegite? Äkki populariseerisite selle looga narkootikumide tarvitamist?” See on hämmastav! Hiljuti ütles keegi: „Issand jumal, küll sa olid Liis Lemsalu vastu kuri.” Samas uurib Õhtuleht, et miks ma olin nii leebe.

Ajakirjanikuametiga kaasneb väga palju tugevaid tundeid. Siinsamas telemaja koridoriski kohtab inimesi, kes vahel mõne loo peale kulmu kortsutavad ja küsivad: „Miks te seda tegite?” Väljavihastamine pole eesmärk omaette, kuid see on kodeeritud meie DNA-sse.

Aga palju sa sellest hoolid, mida üks või teine lugu võib kellelegi põhjustada või mis tähelepanu kaasa tuua? Mõtlete te meeskonnaga, et äkki oleks lihtsam jätta lugu tegemata, sest kes see jaksab hiljem seda koormat kanda?

Me „Pealtnägija” toimetuses veidi jagame vastutust. Me vaatame, et ühele inimesele ei langeks korraga järjest väga raskeid teemasid.

Tegemist on keerulise võrrandiga, kus lisaks laetusele peab arvestama tihti sellega, kui suur on avalik huvi: mis teene see ühiskonnale teeb, kui me konkreetse teema päevavalgele toome? Ja siis tulevad kriitikud, kes ütlevad, et me poleks seda lugu pidanud tegema. Neil puhkudel ma alati mõtlen, et kuidas ma ütlen näiteks perevägivalla ohvrile: „Ei, me ei tegele, sest see sinu väärkohtleja on nii armastatud inimene.” Meie töö ongi võtta vajadusel see viha enda peale.

Näiteks need ajakirjanikud, kes tulid lagedale Veerpalu dopingusaagaga, olid pärast loo ilmumist Eestis justkui tagaotsitavad. Minna niiviisi rahvuskangelase kallale, see ei ole nõrkade killast. Kui sa päriselt tahad teha tipptasemel uurivat ajakirjandust, siis tuleb seda teha võrdsetel alustel. Ja tihti pead välja kannatama ka selle, et mingil hetkel võib ka enda kollektiivis olla väga ebameeldiv, sest oled mingisuguse inimese kohta toonud välja midagi häirivat.

Kärmas toob avaliku huvi näitlikustamiseks esile hüpoteetilise olukorra. „Kui minister sõidab oma armukesega välismaale, siis selle vastu on kindlasti väga suur uudishimu, aga ei pruugi olla tingimata väga ülekaalukat avalikku huvi. See on lihtsalt truudusetu käitumine ja eraelu. Kroonika võib sellest kirjutada. Nüüd, kui see sama minister sõidab välismaale armukesega, kasutades selleks maskumaksja raha, siis on ülekaalukas avalik huvi palju suurem ja seejärel sobiks see teema ka „Pealtnägijale”,” selgitab ta.

Duo Media juht Jüri Pihel kritiseeris hiljuti „Pealtnägijat” Õhtulehe veergudel, öeldes, et ERR-is pole enam uurivat ajakirjandust. Ja kui seepeale uuris ajakirjanik Jaanus Kulli: „Aga „Pealtnägija?”, vastas Pihel järgmist: „„Pealtnägija“ võib-olla mõneti on. Aga ka nemad on läinud väga pika sammuga reitingut püüdma ja tabloidsust on sinna tublisti juurde tulnud. Ei ole enam seal ekspressilikke ühiskonna alustalasid raputavaid võimsaid lugusid.” Kuidas sellesse kriitikasse suhtuda?

Pigem toob see muige näole. Me Jüri Piheliga oleme muidu head tuttavad, alati kui kohtume, lööme patsu ja räägime paar sõna juttu.

Aga tema öeldu on koomiline. Ta on ise meediajuht. Kui viga näed laita, tule ja aita. Tal on endal toimetus inimesi täis, rahakott pungil Linnamäe papist. Toimeta ja paljasta. Tee seda uurivat ajakirjandust. Vabal maastikul võivad kõik teha nii hästi, kui suudavad.

Muide, kogu see periood, mil ma olen ajakirjanduses olnud, on räägitud küll kliki või reitingu püüdmisest, seda aga alati negatiivses võtmes, umbes, et „teevad vaid reitingu pärast”. Aga miks me peaksime seda häbenema, et me teeme reitingu pärast? Reiting pole tühine asi, see on seotud mõjuga. Kui pole reitingut, pole ka mõju. Ilma mõjuta ei saa me maailma paremaks muuta. Me võime teha maailma kõige teravamat ja targemat saadet, aga kui mitte kedagi see ei huvita, siis võid sama hästi karjuda ka kaevu. Nii nagu Eesti Ekspress on magasin, on ka „Pealtnägija” telemagasin. See ei ole meile sisse programmeeritud, et meil on ainult mingisugused hardcore (tugevad, tõsised – toim.) uurivad lood.

Ja naljakas on see tabloidlikkuse ettekääne. Palju meil on olnud siis neid lugusid, mida võiks nimetada tabloidlikuks? Hea küll, Lemsalu, Levandi, Sildarude saaga, Avandi intervjuu. Need on kahe aasta jooksul neli lugu. Me teeme aastas üle saja loo. Aga objektiivselt öelduna, me teeme täna palju keerulisemaid ja uurimisintensiivsemaid lugusid kui vanasti. Ma garanteerin seda.

Omaette teema on ka publiku retseptsioon. Piisab vaid teha mingisugune paljastusintervjuu mõne prominendiga, kui Delfis on otseblogi ja Õhtuleht kirjutab kolm lugu järjest. Ja siis sa istud ja teed karmi uuriva loo, kuidas hiinlased sõitsid Balticconnectori pooleks ning vastu kajab vaikus. Kirjutaks inimesed siis sellestki sama kirglikult, et ei oleks ühest või teisest pidanud lugu tegema.

Aga kas see olukord ei kõnele kohati sellest, et valge ja kollase ajakirjanduse piir on hägustunud? Mõtlen, et Lemsalu lugu justkui kollase teemana sobib ka „Pealtnägijasse”.

Ega me ei ole ise endale võtnud nimetust „uuriva ajakirjanduse lipulaev”. See on meile pandud. Me pole seda ise ka väitnud. Me oleme telemagasin.

Mis puudutab kollasust, siis me oleme valgemast valgem võrreldes näiteks 10 või 15 aasta taguse perioodiga. Näiteks, kui võtad lahti 2014. aasta märtsi ja vaatad toona tehtud lugusid, siis ma ütleks, et kõik oli täiesti teistmoodi.

Ja teine kummaline asi, mida inimesed sageli ütlevad, et küll sel Kersna ajal olid head lood – tegite kõva asja. Pooled neist lugudest on sellised, mis ei kannataks täna eetrisse panemist või meil lihtsalt tekiks räiged pahandused. Inimesed tegid toona imetrikke.

Viimasel kümnendil on palju esile kerkinud ka väärkohtlemis- ja ahistamislugusid. Või üldse lugusid, mis tegelevad selliste moraalsete küsimustega. Tihti on need lood sõna-sõna vastu. Kas ja kuidas selliste teemade esiletulek on muutnud ajakirjanduse tegemist?

Mis puudutab teemasid nagu väärkohtlemine, siis ei saa salata, et siin mängivad rolli ka mingisugused ühiskondlikud trendid, et mitte öelda moevoolud. Kui kusagilt läänest tuleb #MeToo, siis see kajab ühel või teisel moel vastu ka siin. Nii, nagu on muutunud ühiskond, on seda teinud ka tõekspidamised. Kasvõi Levandi puhul – see, mis kõlbas treeneril teha 2000ndatel või kaugemaski minevikus, pole okei tänapäeval. Ja sama kehtib ka väärkohtlemise kohta.

Ajakirjandus peab alati hindama avalikku huvi. Sellistes juhtumites peab arvestama ka ohvrikaitsega. Avalikustamisega ei pruugi ajakirjandus teha alati head. Olulist rolli mängivad ka tõendid ja tunnistajad. Ega mul on failides vihjeid väidetavate ahistajate kohta üksjagu…

…ka tuntud nimesid?

Sealhulgas ka mõni tuntud nimi. Aga nagu öeldud, peab olema piisavalt tõendeid ja kinnitus, et tunnistajad on nõus rääkima.

Võtame näiteks Marko Mihkelsoni skandaali, kus ta oli teinud sobimatuid fotosid enda abikaasa lastest. Meil oli teadmine probleemist juba aasta enne selle avalikustamist. Vihje tuli algul hoopis teise nurga alt, et politsei mätsib kinni tuntud poliitiku pilastamisfotosid. Me vaatasime sellele vihjele otsa ja uurisime, kuid sel polnud mingisuguseid tõendeid või tunnistajaid. Ei sündinud ka lugu ja sellest olen ma ka rääkinud.

Lühike resümee on aga see, et selle looga oleks me teinud rohkem kahju, kui toonud ühiskondlikku kasu. Mäng muutus, kui kahtlused tulid päevavalgele ja Marko Mihkelson pidi andma selgitusi. Sündis intervjuu tema ja ta abikaasaga, mida panid ka toona paljud pahaks.

Lõpetuseks – me väga kaalume lugude tegemist ega mõtle ainult sellele, mis läheks rahvale meeletult peale.

Urmas Otil oli üks hea ütlus, mis kõlas umbes nii: „Esimese poole elust inimene teeb endale nime ja teise poole elust ta elab selle nimega.” Sa tähistasid hiljuti 50. aasta juubelit. Kui sa vaatad tagasi elu esimesele poolele, siis kas sa tunned, et võid selle nimega, mille oled üles ehitanud, rahul olla?

Lühike, aga lihtne vastus – patt oleks kurta. Arvestades minu oskusi, füüsilisi ja mentaalseid eeldusi, siis mul on raske ette kujutada, kus ma saaksin end realiseerida asjakohasemalt.

Loomulikult, see on olnud pöörane teekond. Aga nagu iga pika teekonnaga: kui sa diivanilt püsti tõustes teaksid ette, et see teekond kujuneb nii pikaks, siis sa siit diivanilt püsti ei tõuseks. Aga kui sa võtad selle esimese sammu, lähed uksest välja pidevalt sammudes, siis see elu läheb oma rada pidi. Ja selles pole midagi erilist. Mul on kindlasti olnud õnne olla õigel ajal õiges kohas ja sattuda kõrvuti heade ning õigete inimestega.

Aga mis soovituse sa annaksid noorele Mihkel Kärmasele?

Sel teekonnal on olnud palju valu ja vaeva, aga see käib asja juurde. Ilma selleta ei saavuta elus suurt midagi.