„Üks üsna korralik saabas, kuna mida muud see kiirmoe tarbimistasemele jõudnud, ülehinnatud kollase õmblusega kummik enam ikka on. Aga mulle meeldib ikka,” lausub trendisaabaste nimega Dr. Martens andunud fänn Mia Ruus.

Dr. Martens…mis elukas see ikkagi on?

Dr. Martensi eellugu algab 1945. aasta Saksamaal, kui sõjajärgses ühiskonnas hakkab vigastatud sõdur Dr. Klaus Maertens looma enda saabastele pehmeid taldu, et kiirendada taastumisprotsessi. Koos oma sõbra Dr. Herbert Funkiga alustavad nad väikest äri, mis toodab põhiliselt militaarse stiiliga robustseid saapaid. Viiekümnendate lõpul kohtuvad nad briti saapaärimehe Bill Griggsiga, kes näeb pehmetes taldades potentsiaali ja teeb ettepaneku laiendada tegevust Inglismaale.

1960. aasta aprillis näeb päevavalgust esimene paar Dr. Martensi saapaid. Tegemist ei ole lihtsalt saabastega, vaid selles kasutatakse uut õhk-polsterdatud talla tehnoloogiat, mis on jalale sõbralikum ja kandjale mugavam. Samuti sünnib ka kollase õmblusega disain. Robustne jalanõu saab omale nimeks 1460, kuupäeva 1. aprill 1960 järgi. Mudel on kujunenud kõige edukamaks ja populaarsemaks Dr. Martensiks, tänaseks on tehtud sadu eridisaine ja koostööd mitmete moekunstnike ja -majadega.

Kuigi esialgu kannab Martenseid peamiselt töölisklassi rahvas, näiteks postiljonid, siis 1960ndate lõpu hipiliikumine ja hilisemad muusikastiilid, näiteks grunge, võtavad Martensi enda kogukonna sümboliks. Peagi on kollase õmblusega jalanõud vallutanud läänemaailma, ühendades sarnaselt mõtlevaid inimesi, kes tahavad mainstream-stiilist ja mõttemaailmast eristuda.

Seega kannab Dr. Martens endas edasi kultuuri ja ideoloogiat, mis proovib olla kapitalistlikele harjumustele vastulöögiks ning on muutunud populaarseks just vähemuste seas. Huvitaval kombel leiavad jalanõudeni tee väga mitmed ja heterogeensed ühiskonnagrupid: hipidest neonatsideni. Jalanõule joonistatakse, õmmeldakse või disainitakse mõnel moel, mis teistele kogukonna liikmetele annaks teada inimese staatusest. Näiteks on valgete paelte kandmine olnud tükk aega viide neonatsidele ja redneckidele, kes üksteist niiviisi üsna ohutul moel ära tunnevad. Teisalt punaste paelte kandmine viitab Inglismaal vasakpoolse mõtteviisiga kogukondadele. Erinevate sümbolite kaudu on jalanõu funktsiooni muudetud ja firma on võtnud selle ka enda tootmisstrateegias arvesse. Tänapäeval on jalanõu peamiselt tuntud just liberaalse ja avatud mõtteviisiga (noorte) inimeste seas, näiteks Pride-kollektsioonid, To the future-kollektsioonid on just need, millele Martens rõhku seab. Ka muusikamaailmas on Dr. Martens omal kohal, eriti just grunge- ja punk-kogukondades, aga näiteks ka Miley Cyruse „Wrecking ball” videos on muusikul jalas just mudel 1460.

Loo tarbeks leidsin läbi Instagrami story postituse Dr. Martensi kandjaid ja kuulasin nende kogemusi. Kokku sain viis vastust, kellest kolme kogemusi kirjeldan.

Mia Ruus: eksperimenteeriv docsija

Esimesed Docsid (kasutan edaspidi seda väljendit) ostab Mia 17-aastaselt. Mõni aasta tagasi levivad saapad tänavapildis ja sotsiaalmeedias, ilmselt kasvab sel ajal ka nende populaarsus. „Mulle igatahes seostus see mingi veidi alternatiivse ja kvääri välimusega, millega ma isegi sarnaneda tahtsin.” Tol hetkel neid veel Eestist kuskilt füüsiliselt osta ei saa ja tuleb netist tellida, praeguseks on kollektsioonid olemas Kaubamajas, Solarise keskuses, Reede poes. On tavaline, et enne mudeli valimist tehakse eeltööd, nii teeb ka Mia, kes loeb foorumitest, vaatab videosid ja kogub ka raha, et üpriski kallid saapad soetada. Mia valib esimeseks Docsi mudeliks üldsegi mitte tavalised Mary Jane kingad, mida ta koolis sisejalanõudena kasutama loodab hakata. Docside sissekandmine vajab eraldi pikemat selgitust, ka Mia pelgab esialgu nende kandma hakkamist. Siiski möödub see tema sõnul üsna valutult ja praeguseks on need tema arvates kõige mugavamad jalanõud. Docside vastupidavuse kohta on küll erinevaid arvamusi, kuid tema sõnul on need konkreetsed jalanõud vastu pidanud mitu aastat. „Need sobivad pea kõikide riietega ja ilmastikega, välja arvatud lumega,” rõhutab Mia.

Vahepeal on Mia soetanud ka kahed teise ringi saapad ja ühed sandaalid, mille sissekandmise pärast ta muretsema ei pidanudki. „Üldiselt ootasin ma Dr. Martensist vastupidavat ja omapärast, aga samas universaalset jalanõud, mida kaua-kaua kanda. Sellistena on nad end mulle ka enam-vähem tõestanud, kuigi lakksaabaste kattekiht on kohati kooruma ja pragunema hakanud. Kusjuures kõige paremas seisus on enim vatti saanud nahkkingad. Julgen neid kanda igal pool: linnareisil kilomeetreid jalgsi läbides kui ka viisakal üritusel piduliku riietuse juurde.”

„Ma arvan, et Dr. Martensid on jalanõud, mille kandja ei karda välimuselt eristuda, aga on samas küllalt praktiline ja väärtustab vastupidavust,” jagab Mia. Kahjuks teavad selle brändi fännid, et viimastel aastatel on nende tootmiskvaliteet kõvasti alla käinud ja neisse investeerides ei pruugi enam kaugeltki saada seda eluaegset jalavarju, millena ta kunagi tuntuks sai.

Dr. Martensitel on välja kujunenud kood, kuidas eri subkultuurid seda kannavad. Näiteks on skinhead’idel kombeks kanda valgeid paelu, mis viitab nende neonatsistlikele väärtustele. Mia saab lace code’st (kindel kandmise eesmärk) teda veidi pärast esimese paari ostmist, kuid veendub üsna ruttu, et see on seotud väga konkreetsete piirkondadega ja Eestis ei pea sellepärast muretsema – sellegipoolest ei kipu Mia valgeid paelu jalanõudele peale panema, sest võib jätta vale mulje, „kui kedagi sellise komboga näen, siis ilmselt suhtun ka kahtlustavalt,” lisab Mia.

Triinu Tähe: white girl, kes avastas kord Docsid

Sarnaselt Miale kulub ka Triinul esimeste Martensiteni pikalt aega. Esimese paari ostab ta alles 2023. aasta sügisel. Triinu leiab, et kui 2016, aastal oli Martens veel midagi punki ja käib kokku indie-kultuuriga, siis tänaseks on Docsid Eestis täiesti tavaline nähtus. Tema sõnul ei erista see enam ja neid kandes ei taotle ka ta ise eristumist või kuuluvustunnet.

„Üks crush, kes mul oli, temal olid need saapad…sellest tuli mulle ajalugu nende saabastega.”

Üldjuhul valib Triinu oma jalanõud välimuse järgi, need võiksid olla mustad ja kõrgema platvormiga. Kui esialgu käib Triinu head aastad H&M-i saabastega, mis sarnanevad Martensi stiiliga, siis Dr. Martensite ostmine on mõnes mõttes elumuutev sündmus.

Esimene kohtumine Docsidega toimub tal kooliajal, kui ta on koolibändi solist. Käies koolibändide kontserdil, näeb ta ühel bändikutil jalas Docsi saapaid. Kuna Triinule sümpatiseerib bass ja ka nägus poiss bassi taga, ilusate saabastega, siis tekkis esmane ja aastaid kestev sümpaatia. „Edasi nägin saapaid ühel ülemusel. Täna juba paljudel inimestel. Seega ei ole Docside kandmine tänapäeval enam eraldi äge ega nähtus omaette,” sõnab Triinu.

Jalanõude sissekandmise kogemus on Triinul võrreldes Mia kogemusega raskem. Alguses oli väga raske: „olin alguses valuga, kuid mitte väga hullult. Kandsin mitu paari sokke, plaasterdasin kannad, ostsin villiplaastreid, nendega see oli talutav.” Tema sõnul kadus mingist hetkest valu ära ja siis ei pidanud enam mitut paari sokke kandma, kuid see võttis aega.

Triinu jaoks on uskumatu, et üks saabas saab inimestele sellist mõju avaldada: „Need jalanõud pole isegi nii ergonoomilised, pole kõige jalasõbralikumad, kuid ometi on neis midagi.” Ka Triinu on kuulnud, et need saapad ei püsi eriti kaua. Talvel ei tohiks nendega käia, eriti mitte lörtsi ajal. „Kvaliteet on selgelt langenud, nad ei tooda neid enam Euroopas. Nüüd, kui nad teevad uusi tehaseid, on kvaliteet alla läinud,” mõtleb Triinu. Enda jalanõude kaitsmiseks ostis ta Docside spetsiaalselt vaha – ”ehk püsivad need niiviisi paremini.”

Susan Sooäär: saapad osana siirderiitusest

Esimesed Martensid ostab Susan 19-aastaselt. Ta püüab Tartusse (tuleb siia ülikooli) paremini sisse sulanduda, kusjuures ta piilub Martenseid juba ka varemgi, kuid kolimine annab viimase tõuke. „Need saapad olid nagu osa siirderiitusesest. Praegu kõlab see naljakalt, aga tundsin, et saan siin kuidagi vabamalt võtta ja eks riietus ja aksessuaarid ole ju põhilised elemendid, mille kaudu end väljendada.”

Ta märkab esmalt neid just sotsiaalmeedias, Tumblris, muusikavideotes ja seejärel alles ka linnapildis. Eestis ilmselt ei ole veel konkreetselt Martensi buumi veel olnud, kuigi muu mainstream jõuab UK-st või Ameerikast viie kuni kümne aastase viitega. „Enda jaoks pakun, et äkki kuskil 2014.-16. aastatel jõudis Martens Eestisse, kui neid hakati siin laialdasemalt müüma, näiteks Reedes ja Kaubamajas,” meenutab Susan.

„Need saapad olid nagu osa siirderiitusesest. Praegu kõlab see naljakalt, aga tundsin, et saan siin kuidagi vabamalt võtta ja eks riietus ja aksessuaarid ole ju põhilised elemendid, mille kaudu end väljendada.”

Susanil on alles teine paar Martenseid, ta rõhutab esmajoones just mugavust, lisaks sellele ka väljanägemist ja üldise garderoobiga match’imist. „Esimesed Martensid OLID lõpuks mugavad,” rõhutab Susan. Samas sissekandmine tegi kuu-kaks põrgupiina. „Ulmeline saabas, hõõrus jalad katki sellistest kohtadest, mis muude jalanõudega tavaliselt terveks jäävad, jalalabad olid täiesti villis. Teise paariga näen siiani vaeva, varsti juba kaks aastat neid kandnud, aga mu kannad pole endiselt nendega sõbraks saanud. See pärsib ka suuresti nende kandmist.”

„Üldse pole eriti näinud kedagi valgete paeltega saapaid kandmas, ei tea, kas on nii vedanud, et ei jookse natsidega kuskil kokku või see trend on siis pigem kadumas. Küll aga mõtlen selle peale, et on kindlasti ka neid, kes tahtmatult ja oma teadmatusest on aksessuaaridega väljendanud kuuluvust gruppi, kuhu nad tegelikult ei kuulu. Seega tuleb silmad lahti hoida, et selliseid vigu ei teeks.”

Oluline osa on ka jalanõude hooldamisel. Esimest paari kandis Susan igapäevaselt septembrist maini ja need pidasid vastu neli aastat, ta leiab, et neid hoolikamalt hoides oleks ilmselt siiani kõlbulikud.

Susan ei paneks valgeid paelu saabastele juba puht praktilistel põhjustel: mustaks lähevad. „Üldse pole eriti näinud kedagi valgete paeltega saapaid kandmas, ei tea, kas on nii vedanud, et ei jookse natsidega kuskil kokku või see trend on siis pigem kadumas. Küll aga mõtlen selle peale, et on kindlasti ka neid, kes tahtmatult ja oma teadmatusest on aksessuaaridega väljendanud kuuluvust gruppi, kuhu nad tegelikult ei kuulu. Seega tuleb silmad lahti hoida, et selliseid vigu ei teeks.”

Siiski on Susani arvates jalanõu funktsioon esmalt praktiline: „Inimene on võrreldes muu loomariigiga ikkagi siidikäpp, ei ole arengutasemelt selline, et paljajalu käia saaks ilma end vigastamata.” Samas vaatab Susan inimeste jalanõusid, sest nendest võib palju välja lugeda. Kui inimene kannab kingi, siis ilmselt ta ei tee füüsilist tööd, samas kui keegi tuleb vastu metallninadega töösaabasttega, võib ta ilmselt tulla ehitusobjektilt. Siiski rõhutab Susan, et jalanõud on vaid üks osa sellest, riietus on tavaliselt jalanõudega kooskõlas.