„Mitmete kultuuripealinnade sõnul peaks üks investeeritud euro tagasi tooma neli või viis. Tartu 2024 puhul tähendaks see 100 miljonit eurot,” hindab Tartu 2024 juht Kuldar Leis ettevõtmise potentsiaalset mõju kogu piirkonnale.

Pooleldi juhuse tahtel kultuuripealinna juhiks saanud Kuldar Leis on heas mõttes püsimatu hing. Nagu ta isegi ütleb, meeldib talle end iga paari aasta tagant üllatada mõne uue väljakutsega. Nõnda on tal ette näidata hindamatu kogemustepagas, alates ettevõtete börsile viimisest kuni tippjuhtimisega seotud ametikohtadeni. Kuid nüüd ja viimased neli aastat on olnud tema vaev ja hool kultuuripealinna eestvedamine.

Tartu 2024 tiitliaasta on käes. Magad hästi ja uni on hea?

Unega on omamoodi. Väga hea ta pole, närv on ikka sees. Eks mingid ööd jää üldse vahele, näiteks avapeo eel. Tahe õhtuti magama minna saabub vara, see-eest uni kaob hommikul kiirelt. Režiim on oluliselt muutunud.

Mis seda und siis ära ajab?

Ega sellist ühest põhjust pole. Peamiselt kõiksugu hetked, kus võtad ise väga konkreetse rolli nagu sõnavõtud ja organisatoorsed küsimused. Loodad ju, et kõik sujuks.

Tiitliaasta alguspunktiks oli avalavastus, mis tõi üksjagu kriitikat. Küll ütles keegi, et lavastus oli mittemidagiütlev või Tartu lugu ei räägitud. Kas olete tiimiga omad järeldused teinud?

Pärast avapeo- ja etendusjärgset nädalat täitsid kõik tiimiliikmed suure tagasisidevormi – selleks, et mõista, mis siis läks hästi, mis mitte.

Aga üleüldiselt rääkides, siis tõepoolest, kriitikat oli mitmesugust. Samas peame me korraldajatena eristama, millega on ja millega pole mõtet tegeleda. Enim levis kriitika, et kohapeal polnud midagi näha. Selles osas ütles mul naine hiljem hästi: “Kultuuripealinna ettevalmistused kestsid viis aastat, juba varakult oli teada, et avapidu on kell 19 – miks siis poole tunni asemel tulla kohale hoopis viis minutit varem?” Või heideti ette, et küll oli alles libe… Minu silmis peegeldab taoline kriitika suhtumist, keeruline on sellise kriitika järel midagi muuta.

Samas lavastuse sisu osas, kus mõni ei mõistnud, kas Tartu lugu oli palju või vähe, võime me tõesti endale tuhka pähe raputada. Me oleks pidanud enne sündmust tegema meedia kaudu rohkem selgitustööd. Eks kord juba on nii, et kui ühe korra ütled ja mõtled, et kõik teavad, siis tegelikkuses see nii ei ole. Lahti rääkimist oli järelikult liiga vähe. Sellest tuleb õppida.

Eks arvamuste paljusust ole täna ühiskonnas rohkelt. Selles kontekstis ma küsiks üldsegi laiemalt, miks siis lõpuks on nii raske teha etendust, mis meeldiks valdavale osale inimestest? Kuuleme pidevat nurinat ka vabariigi aastapäeva lavastuste kohta.

Küsimus on tegelikult fookuses. Kõigile teha võib olla väga lihtne – tood kohale mõne kuulsa bändi ja meeldibki paljudele. Samas teha etendust nõudliku maitsega inimesele, kelle ootus on näha, mida Tartu tegelikult pakub, ei pruugi piisata pelgalt ühe artisti kohale toomisest. Laval võib piltlikult öeldes mängida ka “Meie mees” ja väga suur osa naudib, aga see ei näita meie taset.

Rääkides vabariigi aastapäeva lavastustest, siis nende suhtes olen olnud isegi kriitiline ja eneselt tihti küsinud, kas need lavastused on miskit, mida vaadata tahaks. Samas kui järele mõelda, süveneda ja pärast kellegagi arutleda, siis neis on mõtteainest küll. Me ei saanud Tartu 2024 etendusega meeldida kõigile. Tartus olid kohal ka sajad väliskülalised ja -ajakirjanikud. Omaette eesmärk oli, et neil oleks huvi hiljem sõna levitada ja tuua Tartusse enda mõttekaaslased. See aga tähendab, et sündmus peab olema kõrge kunstilise tasemega.

Kas sa juhina oled juba harjunud, et kultuuriga seotud organisatsiooni või ettevõtmist võib avalikult kritiseerida igaüks? Jäätisetehase juhtimise või tehnoloogiaettevõtte puhul seda avalikku kriitikat niimoodi vist ei ole?

Eks siin ongi väga suur vahe. Jäätiseäris on lihtne – teed lastele jäätise ja tagasiside saad kohe: kas lapsed ostavad ja kas nende näod on naerul. Ma olen kompanjon ka Tagurpidi Majas. Sealgi näed tihti, kuidas mõni mornilt sisseastunu tuleb pärast välja hoopis naerulsui. Tagasiside on vahetu.

Aga tõepoolest, kultuuri puhul on kord nii, et igaüks on spetsialist ja kõik arvavad midagi. Inimeste arusaam elust ja kultuurist ongi erinev nagu ka arvamused. Näiteks Tartu 2024 korraldamise algul ei tuntud meid üldse ja nii ka ei arvatud meist midagi. Vajalike koostööpartnerite leidmine oli selle võrra keerulisem. Nüüd, mil teadlikkus on suur, leidub neid, kes tahaksid pundis olla oluliselt rohkem. Paralleelselt sellega on kasvanud ka kriitika.

Ehkki omamoodi naljakas on muidugi see, kuidas kultuuripealinn võib süüdi olla mõne Tartus uppi läinud prügikasti pärast. Põhjusel, et Tartu on nüüd kultuuripealinn ja kas me siis sellist kultuuripealinna tahtsimegi? Me oleme piltlikult öeldes selles vaates kõiges süüdi. Samas kiita saame me harva. Õnneks ei võta me prügikasti uppi minekuga seotud kriitikat südamesse.

Kuid jah, ärisektoriga võrreldes on kriitika hoopis teine. Tähtis on selekteerida, millega tegeled ja millega mitte.

Sa siis oled kriitika vastu aastate jooksul muutunud ka immuunsemaks?

Eks mingil määral ikka. Peab olema. Samas, kui saabus uudis Stingi ja Bryan Adamsi Tartusse tulekust, küsis mingi osa inimesi: “Kas te peale nende vanade peerude midagi muud ka siia toote?” Mis sest, et Stingi kontserdipiletid müüdi välja kõigest mõne tunniga.

Ja siis mõtled, et mida siis peaks tegema, neid mitte tooma? Muidugi pingutame, et leiduks midagi kõigile. Meie kodulehel on 1000 sündmust. Igaüks leiab miskit – ei pea minema Stingi kuulama, kui ei taha. (Vaata programmi siit.)

Sul on muljetavaldav taust – ettevõtete börsile viimisest kuni mitmete juhtimisega seotud ametikohtadeni. Sealt taamalt kumab omajagu ambitsiooni. Mis ikkagi ajendas Tartu 2024 juhiks kandideerima?

Eks see oli pooleldi juhus. Ma olin algul kultuuripealinna loomenõukogus. Hindasime erinevaid projekte, olin siis äri ja Lõuna-Eesti esindaja. Mulle tõesti meeldis toona koostöö kõikide oma ala spetsialistidega kirjanduse, teatri- ja muusikavallas. Senise kogemusega võrreldes hoopis teine maailm.

Ja siis tekkis korraga hetk, kus tollane sihtasutuse juht lahkus ametist – otsima hakati uut. Öeldi mullegi, et ma võiks kandideerida. Mulle imponeerisid kaks asja: esiteks, tegemist on Lõuna-Eestis n-ö “once in a lifetime”-sündmusega ja teiseks on Tartu 2024 kogu siinse piirkonna ajaloo üks suurimaid ettevõtmisi. Eks loomenõukogus nägin kõrvalt ka seda põhitiimi, nemadki paistsid väga ägedad.

Aga lõpliku tõuke andis tegelikult mu oma naine. Käime pea viis-kuus korda nädalas saunas, kui ma talle seal olles mokaotsast ütlesin: “Vaat, kus naljamehed, pakuti, et kandideeriksin kultuuripealinna juhiks.” Naine vaatas mind hetkeks ega mõelnud pikalt, kui ütles: “Muidugi mine, mis sa siin kodus niisama ikka passid!” Lähedaste arvamus on oluline. Tihti nad teavad sinu enda kohta palju rohkem.

Kui tihe kultuuritarbija sa ise muidu oled? Või mis sind kultuuriväljal paelub?

Tegelikult ei tohiks öelda kultuuri tarbima, seda rõhutas hiljuti meie Ellujäämise kunstide üks idee autoritest Berk Vaher. Kultuuri võib nautida, aga tarbida pole nagu õige.

Aga ma olen olnud aastakümneid väga suur rock-muusika austaja. Osalt seetõttu, et nooruspõlves nõukogude ajal oli ligipääs rock-muusikale halb, ja see vähene, mille toona kätte sain, tundus tookord nii põnev.

Samas on kultuuripealinn kindlasti andnud impulsi näha väga erinevaid kunstivorme – sürrealismist kuni ooperini. Kui süvened ja võtad aega, siis on need erivormid väga ägedad. See aga ei tähenda, et ma rock-muusikat täna ei kuulaks. Näiteks juunis läheme lastega Viini, kus toimub tõenäoliselt AC/DC viimase tuuri üks kontsertidest.

Tartu 2024 idee on Ellujäämise kunstid. Mille või kelle eest me peaksime ellu jääma?

2019. aastal, kui Ellujäämise kunstide ideega välja tuldi, oli kandvaks mõtteks see, kuidas senised teadmised, oskused ja väärtused aitavad meil tulevikus paremini elada. Aga see oli siis. Vahepeal on olnud koroona, seejärel Venemaa agressioon Ukrainasse ja nüüd majanduskriis. Need kõik on seda Ellujäämise kunsti mõtet laiendanud ja pannud küsima, kuidas jääda ellu nendes uutes hädades.

Meie kõrval on naaber, keda tõenäoliselt kardab valdav osa maailmast. Kui lihtne on üht kultuurilembelist keskeurooplast siia Tartusse meelitada? Olete te tiimiga tunnetanud mingisuguseid raskusi või teinud midagi teisiti meie geograafilise paiknemise tõttu?

Raskusi on olnud omajagu, eriti suurte artistide puhul. Nendega oli tegelikult probleem juba tükkmaad varem: sest mis küll sunniks üht kusagil Saksamaal tuuritavat bändi siia ida poole tulema? Rahvast on siin vähe. Nad annavad juba Saksamaal kümme kontserti erinevates miljonilinnades. Nüüd, kui see Venemaa me kõrval on, nagu ta on, siis on eriti raske. Ka Soomel pole sugugi lihtsam.

Teistpidi – ma küll spekuleerin –, aga võib-olla jagub selle võrra neid julgeid, kes otsivadki huvitavamaid kohti, tulevad just siiapoole, et näha, mis siit piiri lähedalt leiab. See Lõuna-Eesti olemus on väga suur väärtus, mida maailmale näidata. Me lihtsalt peame seda maailma tutvustama väga väikeste gruppide kaupa. Massid ei mahu suitsusauna, Setumaale samuti. Väikeste, ent teadlikele gruppidele näitamine on suur ülesanne.

Avalavastuse kriitikas ütles Ants Johanson Õhtulehele järgmist: “Nüüd tuleb oodata, kuidas Tartu ja Lõuna-Eesti kultuur hakkab välja paistma ning ootan koos teistega.” Millised on eesootavad kõrghetked ja mis sündmused moodustavad Tartu 2024 selgroo?

Keeruline öelda. Kõrghetked sõltuvad ju sellest, mida inimene otsib – kas ta vaatab mingisuguse väga suure niši poole või midagi üldisemat. Sädemeid, mis kõiki kõnetaks on raske välja tuua. Aga näiteks praegune “Sürrealism 100” näitus ERM-is ja Tartu Kunstimuuseumis võiks siia tuua nii omajagu lääneeurooplasi. Maikuus on meil kaks suursündmust nagu saunalaval toimuv arvamusfestival “Alasti tõde” või nädal hiljem “Suudlev Tartu”, mis on osaliselt pühendatud Eurovisionile ja kus esineb ka 2014. aasta Eurovisioni võitja Conchita Wurst.

Programm on tõesti mitmepalgeline – drag-etendusest “Siinpool sood” kuni mõne nišikama indie-pop ansambli esinemiseni. Kui oluline on teile kui tiimile olnud programmi koostamisel arvestada vähemustega või vaadata, et programm oleks võimalikult mitmekesine?

See on olnud ülioluline. Ühtpidi on paljud sündmused tulnud meile avatud taotlusvoorude kaudu. Sinna peale vaadates oleme me näinud, mis on puudu või mida võiks olla rohkem. Vähemuste ja Ukraina teema osas me oleme otsinud lisaks, mis võiks sobida, millal ja kuhu. Eesmärk on pakkuda kõigile midagi – näidata erinevaid stiile ja vähemusi. Selles mõttes võib öelda, et programm on nii ajaliselt kui geograafiliselt kureeritud. Üks kultuuripealinna eesmärkidest on ka see, et just erinevate kultuurivormide kogemine ja nautimine avardaks inimeste silmaringi. Olen selle omal nahal läbi kogenud ja soovitan tungivalt teistelegi. Kõik ei pea meeldima, aga erinevad vaatenurgad aitavad ühiskonda paremini mõista.

Räägime põgusalt rahast, sest sellest armastatakse rääkida. Tartu 2024 eelarve on 26 miljonit eurot. Korralik summa. Kas raha on olnud piisavalt kõikide mõtete teostamiseks või midagi olete ikka pidanud välja jätma?

Eks siin on erinevad varjundid. Rõõm on selle üle, et 2018. aastal paika pandud rahastamiseskeem – kes, kui palju jne – on kehtinud tänaseni. Kõik, kes lubasid, on panustanud.

Asja kurvem pool on hoopis see, kuidas raha hind on selle ajaga muutunud. Teisisõnu, selle raha eest saab täna palju vähem. Inflatsioon on raha ära söönud eeskätt nende projektide käest, kellele oleme raha eraldanud. Piltlikult öeldes 100 000 eurot pole enam see ja nõnda on korraldajal kaks varianti: teha väiksemal määral või leida lisarahastust. See olukord on pannud paljusid projekte pingutama ja mõtlema uusi lahendusi.

Aga see kulu toob päeva lõpuks tagasi?

Kindlasti, ehkki päris täpselt seda mõõta pole võimalik. Õnneks on meil neid, kellelt õppida. Näiteks Rally Estonia on enda sündmusi väga hästi mõõtnud. Meil on koostöö ka andmesidepartneritega, et mõõta osalust ka positsioneeringu abil.

Järgmise aastaga saab Tartu 2024 läbi. Mis saab edasi? Kas võtad puhkuse palmi all?

(muigab) Tahaks, aga nii lihtne see vist pole. Nalja võib visata, et ma lähen pensionile, kuid vanus veel ei luba. Ega täpselt ei tea, aga ma tahaks jääda Lõuna-Eestisse. Siinse kohaliku elu arendamine on mul ikkagi hinge peal.