Bogotá tänavad on niisked, mustad, täis prügi ja maas magavaid kodutuid. Öösel askeldavad ringi narkomaanid nagu sipelgad. Võttegrupp kammib koos kohalike vabatahtlikega tänavaid läbi. Räsitud olemisega möödujatele ja tekkide alla peitunud kodututele näidatakse pilti ühest valgest mehest ja küsitakse: ”Have you seen this man?”. Bogotás läheb väidetavalt päevas kaduma seitse inimest.

Selliseid kaadreid näeb Kolumbia päritolu režissööri Carlos Eduardo Lesmes Lopézi dokumentaalfilmis “Üht kaotust igavesti kandsin”. Lisaks välismaistele auhindadele on film leidnud tunnustust ka meil – hiljuti valiti see Eesti filmi- ja teleauhindade galal parimaks dokumentaalfilmiks. 15. oktoobril jõudis film lõpuks ka Eesti kinodesse.

Kadunud poeg

“Üht kaotust igavesti kandsin” räägib ühe Eesti perekonna lugu, kus ema Hille ja õde Eeva üritavad leida narkosõltlasest venda Laurit. Too on põgenenud Kolumbiasse, Bogotá linna tänavatele. Ta ei taha koju tulla. Ema on pojaga ühenduses, saadab talle rahagi, kuid ühel hetkel ühendus kaob. Laurist ei ole midagi kuulda juba kuus kuud järjest. Õde läheb oma venda otsima ning otsinguretk filmitakse ka üles.

Otsinguretk on heitlik. Kinosaalis tundus, et selle dokumentaali puhul ei saa jääda passiivseks või ükskõikseks filmivaatajaks. Ametlikest asutustest ei ole palju abi, kadunud vennal ei ole dokumente, mitmed lootusrikkad vihjed venna asukoha kohta osutuvad valeks. Vaadates Bogotá viletsate linnaosade tänavaelu, tekib küsimus, miks peaks keegi vabatahtlikult sinna põgenema.

Kuidas üldse aidata kedagi, kes ei taha abi?

Dilemmad, mille ees Eeva ja Hille seisavad, panevad vaataja aktiivselt kaasa mõtlema. Kuidas üldse aidata kedagi, kes ei taha abi? On näha, et Eeva ei otsi oma venda esimest korda. Kohalikud endised sõltlased soovitavad Eeval lihtsalt oma eluga edasi minna.

Tühjade kätega ei saa koju minna, kuid mida hakata peale sõltlasest vennaga, kui peaksidki ta üles leidma? Vahepeal ei tahagi Eeva venda leida, aga kodus ootaval emal on vaja saada meelerahu.

Narkosõltlaste aitamisele on üldiselt käega löödud, kui nad just ise ei näita välja motivatsiooni paraneda. Nagu filmiski on näha, siis ametivõimud ei otsi eriti aktiivselt narkosõltlastest inimesi, kes on lähedaste sõnul kaduma läinud.

Isegi kui seda “päris inimest” on narkosõltlases alles vähe, siis ema jaoks on narkosõltlasest laps ikka laps.

Üksikud lähedased on need, kes paadunud sõltlasi veel meeles peavad, aitavad ja neile raha annavad. Isegi kui seda “päris inimest” on narkosõltlases alles vähe, siis ema jaoks on narkosõltlasest laps ikka laps.

Ühe perekonna lugu

Filmis ei keskenduta niivõrd sellele, miks ühest inimesest saab narkosõltlane. Põhjuseid võib aimata. Samuti ei anta ka mingisugust imevalemit, kuidas hoida oma lähedast või last halvale teele minemast. Küll aga annab see film hääle sõltlaste lähedastele, kellele ühiskond kipub viltu vaatama.

Erinevus mõne Eesti viletsama piirkonna ja Bogotá narkourgaste vahel on suur. Otsingutel on tugev lootusetuse maik. Ometi ei ole filmi eesmärk vaatajat šokeerida või sündmusi üle dramatiseerida. Pigem näidatakse vaatajale ühe perekonna loo näitel seda, mis on niikuinii meis endis või meie ümber olemas, aga mida me lihtsalt ei taha alati märgata. Olgu selleks vastandlikud tunded oma pereliikmete suhtes, sõltuvus või kaassõltuvus.

Film näitabki eeskätt keerulist suhtedünaamikat sõltlasest venna, ema ja õe vahel. Tundub isegi uskumatu, et ühe perekonna lugu ja kadunud inimese otsingud on õnnestunud jäädvustada nii siiralt ja lugupidavalt. Film tekitab kaastunnet, kuid mis kõige tähtsam – aitab vaatajal päriselt mõista loo tegelasi ja probleemi sügavust. Paneb mõtlema, kuidas ise käituks sellises olukorras. Lahkusin kinost tundega, et nähtud lugu oli sünge, kuid väga oluline.