Pime ja rõske november on ideaalne aeg rääkida vaimudest ning jagada põnevaid kummituslugusid. Kui palju peitub neis lugudes tõde, on iseasi, aga igatahes on inimesed neid aastasadu rääkinud ja loodetavasti jätkub neid ka tulevikuks.

“Ma arvan, et Eestis ei olegi kohta, kus kummituslugu või vähemalt mingit legendi ei oleks. Isegi Tallinnas on kuulsamaid kummituslugusid 50 ringis ning ühest loost võib kujuneda juba kaks-kolm erinevat versiooni,” sõnas Kaarli ja Kostivere koolide ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Marko Zanev.

“Ma arvan, et Eestis ei olegi kohta, kus kummituslugu või vähemalt mingit legendi ei oleks."

Lisaks õpetajatööle korraldab Marko ajaloolisi ringkäike nii Eestis kui välismaal, näiteks Bulgaarias, Fääri saartel ja Rumeenias. Tänu sellele on ta just õige inimene jagama Peegliga mõnda vahvat kummituslugu ning selgitama selliste juttude päritolu ja tausta.

“Tihti on kummituslugude rääkimine inimlik soov lahti seletada midagi, millest ei saada aru või mis tundub üleloomulik. Kui on teada, et konkreetses majas on toimunud mõrv, siis iga kahtlase heliga liigub mõte selles suunas, et äkki on see mõni rahutu hing,” põhjendas Marko kummituslugude tekkepõhjust.

Miks kujutavad paljud kummituslood kummitusi pahatahtlike tegelastena?

Tume ajalugu on alati inimesi paelunud. Inimesed tahavad kogeda n-ö dark tourismi ehk kuulata surma ja mõrvadega seotud lugusid, millega nad päriselus loodetavasti tegelema ei pea.

Kui palju neis lugudes tavaliselt tõde on?

See on väga erinev. Kui ma Tallinna lugude peale mõtlen, siis mõnel on tõesti teatud ajalooline põhi all, aga mida rohkem neid räägitakse, seda rohkem need muunduvad ja ajaloolist tausta jääb vähemaks.

Tihti on tõepõhi all lugudel, mis on seotud Eestis käinud isikutega. Näiteks Peeter I kohta on väga palju legende kuidas ta Tallinnat külastas. Teame, et Peeter I käis Tallinnas päris mitu korda, aga kui suur tõepõhi on sellel, millise puu all ta konkreetselt puhkas või millist pulma külastas, on iseasi. Kohad, ajastud ja isikud võivad olla ajaloolised, aga legend selle ümber tekib tänu inimeste kujutlusvõimele.

Mulle kui Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlasele meeldib alati seda lugu rääkida. Kui aga loo detailidesse minna, siis sellist kuningat nagu Erik Eienkood aastal 1093 Taanis ei olnud. Ja taanlased tulid siia alles 1219. Lisaks leidub veel väiksemaid vigu.

Tsistertslaste ordu, mille klooster siia rajati, asutati üldse 1099, nii et sel juhul oleks olnud tegu maailma esimese tsistertslaste kloostriga. Selline võltsing tehti nunnade enda poolt 15. sajandil, et tuletada meelde, nunnasid tuleb austada või näidata, et jumal on määranud, see klooster peab olema just seal. See lugu meeldibki mulle just seetõttu, et ajaloolist tagapõhja seal väga ei ole, samas lugu on vana ning näitab, et legende saab ära kasutada ka omakasu eesmärgil.

Väga paljud lood on mingil moel seotud noorte naistega, miks just nendega?

Enamasti olid vanasti mehed need, kes olid oluliste otsustusprotsesside juures, kuid tihti on naised seda otsust mingil määral lõpuks mõjutanud ja nende naiste mõjust sellised lood räägivadki. Samas eks naiste saatus võiski olla päris karm. Kui mõni lahingus langenud rüütel kummitab, siis see on arusaadav, aga tapetud või surnud naise kummitamine on ikka natuke erilisem.

Võib-olla on selliste lugude kaudu edasi kandunud saatanliku naise prototüüp ja need lood on hea võimalus seostada naisi kurjade jõududega, mis oli vahepeal üsna tavaline.

Lai tänav 29 loo kohta on palju materjali Lübecki arhiivis ehk see on üks väheseid maju, mis on väga hästi esindatud väljaspool Tallinnat. Sellest loost teame tänu Paul Johanseni 1930ndatel toimunud uurimusele linnaarhiivis. Majaga toimus tõesti kunagi põhjalik kohtuvaidlus, Margaret on reaalselt eksisteerinud, majas elas ka päriselt üks munk, kes pani Margareti paari ja räägitakse ka tõesti oma verega kirjutatud armastuskirjadest. Aga kuna päris lugu on pikk ja segadust tekitav, siis tundub, et 30ndatel tegid kohalikud loos veidi mugandusi.

See lugu meeldib mulle, kuna tegu on kahe täiesti erineva Tallinna piirkonnaga. Võib olla naljakas vaatepilt, kuidas rüütel Pontus Lasnamäe paneelmajade vahel kohalikele nahku proovib müüa.

Aga ega väljaspool vanalinna ei ole väga palju kummitusi. Selleks on tavaliselt vaja piisavalt vana hoonet.

Kas see tähendab, et kummituslugusid juurde ei teki?

Mulle tundub ka, et kui 1920–1930ndatel olid müstitsism ja vaimudega suhtlemine natuke populaarsemad, siis tänapäeva inimese mõte liigub rohkem selles suunas, et kui kuskil on mingi kahtlane valgussähvatus või midagi liigub, siis sa seletad seda pigem tuule või peegeldusega. Tänapäeva kummituslood kolivad edasi virtuaalmaailma: kirjutad kuhugi veebi ja siis jälle midagi muutub. Või tuleb foorumitest eemale hoida, et kui sind leitakse üles, siis tullakse võib-olla kallale jne.

Et isegi kummituslood kolivad internetti üle. Mingis mõttes kahju, aga võib-olla tekib selle arvelt juurde teistsuguseid lugusid? Ega me ju ei saa kõike lõpuni oma füüsikaga ära seletada.

Ma loodan ka, et aja jooksul tekitavad vananevad majad uusi lugusid juurde. Alati läheb mingi info ajas kaotsi. Inimesed kolivad, leitakse tundmatuid esemeid ja nii saabki jälle uue loo selle põhjal välja mõelda. Kas see lugu ka levima hakkab, on teine küsimus. See sõltub sellest, kui palju on jutuvestjaid ja kuidas nad lugusid räägivad.

Meie igatahes andsime oma väikese panuse kummituslugude edasi kestmisele.