Tihti öeldakse, et eestlased on hingeusku rahvas. Meie hing igatseb või kurvastab, kui tunneme kellestki puudust. Mõnikord tunneme end kui eksinud või õnnetu hing. Õnneks oskab meie rahva hing ka rõõmust heliseda. Praegu tundub aga, et päris paljude hingel on raske, sest koroonakriis on meie hinge järjepidevalt väsitanud.

Kui esialgu saime toimetuse koosolekul kõik ühes ruumis kokku, siis igal järgmisel korral pidasime kokkusaamisi juba osaliselt Zoom keskkonnas ning nüüd on meid teavitatud, et järgmisel sessioonil oleme kõik distantsõppel. Esialgu novembri keskpaigani.

Mu hing on rõõmus, et vähemalt magistriõppe esimesed kuud saime päriselt koolis käia. Näha päriselt, kellega koos järgmised kaks aastat ühise eesmärgi nimel pingutame ja saada tuttavaks, kellega jagame rõõme ja kellele saame hingelt ära rääkida muresid.

Meie toimetuse uudishimulikud hinged jälgivad kindlasti ka seda, kuidas valitsus muutuvat olukorda kommunikeerib. Tahes tahtmata jääb tihti mulje, et veel ei ole jõutud kõigile sihtgruppidele eelmist korraldust lahti lahti seletada või siis lihtsalt selgitada, kui juba on vastu võetud uued otsused. Seda enam on mõistetav rahulolematus, sest rahul ei saa olla sellega, mida ei mõista.

Mõistetav ei ole aga nende ühiskonnaliikmete käitumine, kes egoistlikult lõhuvad seni tehtud pingutusi ning kes kutsuvad üles käituma provokatiivselt nii meditsiini- kui kaubandustöötajate suhtes. Suurushullustuses kasutavad nad enda iseloomustamiseks väljendeid, justkui moodustaksid nad poole Eesti ühiskonnast. Palun ärme unusta, et nad on vähemus. Küll väga kõva häälega karjuv vähemus, aga siiski vähemus. Selline vähemus, kelle peale hing saab täis.

Peame meeles hoidma, et keerulisest ajast tuleme välja vaid siis, kui me kõik anname enda panuse: nii enda kui nõrgemate kaitseks vaktsineerime ning kui oleme lähikontaktsed või haigusnähtudega, muudame oma käitumist, et päriselt takistada viiruse levikut.

Et me saaksime käia päriselt koolis, päriselt veeta koos lähedastega aega ja päriselt olla. Seni aga palun pöörame üksteise hingedele tähelepanu, et see pime sügisaeg koos veidi helgemalt mööda saata. Ning ärgem unustagem ka enda hingel hingata lasta.

Selle semestri Peegli toimetuse poolt anname hingetõmbesse panuse kaheksa huvitava looga. Hingedekuu esimesest numbrist leiate nii valemi heaks kummituslooks kui ka võtame teid kaasa ajarännakule Kreenholmi hiilgeaegade radadele. Filmisõbrad saavad lugeda sellest, kas Hollywood veel meie uksele koputab ning tutvuda arvustusega filmist, mis räägib noorest kadunud hingest. Veel saab lugeda, millised on põgenike lood ja kutsume kaasa mõtlema sõnumite selgusele tänases muutuvas maailmas. Selle numbri suur intervjuu on aga akadeemik Tarmo Soomerega. Hingele pai teeme aga jätkuga meie toimetuse ilukirjanduslikus nurgas.

Põnevat lugemist! Ja naeratagem praegusel maskikandmise perioodil vastutulijatele silmadega. On ju silmad meie hinge peegel.