Kaheaastast last raevukalt raputanud ja ülejäänud rühma peale karjunud sõimeõpetaja võttis noorelt Tallinna Ülikooli lasteaiaõpetaja eriala tudengilt soovi edasi õppida. Kolmes erinevas kohas halva praktikakogemuse saanud Hanna otsustas, et ta ei taha nähtud keskkonnas töötama hakata, ja võttis koolist paberid välja.

21-aastased Tartu Ülikooli lasteaiaõpetaja eriala õppurid Meelika ja Stiina ning 29- ja 30-aastased tegevõpetajad Kadri ja Mari-Liis kinnitavad, et praktikal nähtu võib edasistes õpingutes olla määrava tähtsusega. Kui tudeng ei tunne, et ta on lasteaeda oodatud, vaid tajub enda suhtes usaldamatust ning lastega käitutakse kehvasti, kaob õpimotivatsioon.

On tähelepanuväärne, et isegi need tudengid ning noored õpetajad, kel praktika kenasti sujus, möönavad, et hoiavad õpingute ja lasteaias toimetamise kõrvalt varuvariantide suhtes silmad lahti. Tartu Ülikoolis õppiv Stiina toob põhjuseks, et lasteaiaõpetaja tööd ei väärtustata ühiskonnas piisavalt, mistõttu ta ei plaani ametit üle viie aasta pidada. „See on ju orjatöö,“ sõnab tudeng.

Tallinna ja Tartu ülikoolide praktikasüsteem on väga erinev

Tallinna Ülikoolis käib õppimine praktikaga käsikäes: üliõpilased saavad esimese kursuse sügisel võimaluse külastada lasteaedasid ning koolis õpitut kinnistada. Tartu Ülikoolis puutuvad tudengid lastega esmakordselt kokku teisel kursusel. Kogu 2. kursuse peale on kaheksa päeva, mil viibitakse rühmas kohapeal. Esimene pikem, kahenädalane praktika algab kolmandal kursusel.

Tartu ja Tallinna ülikoolide tudengite arvates võiks praktika toimuda 1. aasta lõpus, sest eriala sobivust saab katsetada ainult lastega kokku puutudes ja lasteaia igapäevaelu nähes. Tudengid leiavad, et kui nad saaksid praktikale minna enne esimest suvepuhkust, siis jääks kolm kuud aega mõelda, kas sügisel õpinguid jätkata.

Tartu ja Tallinna ülikoolide tudengite arvates võiks praktika toimuda 1. aasta lõpus, sest eriala sobivust saab katsetada ainult lastega kokku puutudes ja lasteaia igapäevaelu nähes.

Kuigi minuga vestelnud Tartu Ülikooli lõpetanud õpetajatel ja praegustel tudengitel sujus praktika kenasti, siis nad teavad, et kõigil ei läinud nii hästi. Neli aastat lasteaias töötanud õpetajale meenub, et tema väga heade hinnetega kursusekaaslane jättis halva praktikakogemuse pärast kooli lõpetamata. Ka tudeng Meelika teab rääkida, et nende kursusel ei jäänud kõik praktikaga rahule - näiteks tekitati praktikandis asjatut pinget sellega, et maja pealt kutsuti asjassepuutumatuid inimesi õpilase tegevust hindama.

Kui Tallinna Ülikoolis saadetakse sisuliselt olematute teadmistega noored lasteaeda, mis võib nende jaoks osutuda šokeerivaks kogemuseks, mille tõttu isegi kool pooleli jäetakse, siis Tartu Ülikooli õppurid möönavad, et õpingute 3. aastal pikemale praktikale pääsenud tudengitest mõtlevad nii mõnedki, et nad on õppimisele juba nii palju aega kulutanud ja praktikast hoolimata õpingud pigem lõpetatakse. Kuid mitte alati.

21-aastane Tartu Ülikooli klassiõpetaja eriala tudeng Meelika vahetas pärast lasteaiaõpetaja 2. kursuse kahepäevast praktikat eriala, sest ta sai aru, et ei soovi nii väikeste lastega töötada. Lisaks sõnab nüüd klassiõpetajaks õppiv neiu, et lasteaiaõpetaja bakalaureusekraad annab tema silmis liialt piiritletud karjäärivalikud.

Ka neli aastat lasteaias töötanud õpetaja Kadri asus sügisel Maaülikooli magistrantuuri just sellepärast, et tulevikus oleks rohkem uksi avatud. „Kui ühel hetkel silmad enam ei sära, siis mina lasteaiaõpetajana töötada ei taha,“ ütleb Kadri. Tartu Ülikoolis lasteaiaõpetaja eriala 3. kursusel õppiv tudeng Stiina sõnab, et kuigi tal läks praktikal lausa nii hästi, et jäi praktikakohta isegi tööle, siis üle viie aasta pole temalgi plaanis lasteaias töötada.

Rühmas töötamine on meeskonnatöö

Tudengid ja tegevõpetajad on ühel nõul, et meeskonnatöö teise õpetaja ja abiõpetaja vahel on äärmiselt oluline. 29-aastase Kadri sõnul olid tal endast tunduvalt vanema õpetajaga esimestel aastatel korduvalt suusad ristis, kuid tänaseks on leitud võimalus üheskoos töötada. „Mina ajan oma rida, tema oma rida,“ ütleb Kadri. Kaheksa aastat lasteaiaõpetajana töötanud Mari-Liis lausub, et tema kogemus endast poole vanema paarilisega oli alguses positiivne, kuna ka talle anti suur tegutsemisvabadus, kuid aja jooksul sai „las noor tuleb ja teeb!“ suhtumisest staažika õpetaja mugavustsoon, kus kogu vastutus ja paberimajandus jäi noore õpetaja õlule.

Kui väikesed paarilistevahelised ebakõlad on normaalsed, siis 20-aastane Tallinna Ülikooli endine tudeng sattus lasteaedadesse, kus kolleegide suhted olid katastroofilised. „Käisime õppealajuhatajaga majaga tutvumas ja ta ütles õpetajate ees, et ärge nii küll kunagi töötama hakake, nad ei oska mitte midagi!“ rääkis Hanna. Teises kohas praktikal käies märkas Hanna, et õpetajad ägavad juhtkonna, riigi ja lapsevanemate seatud ootuste all ning on läbipõlenud, mis väljendus 2-aastase lapse raputamises, sõimerühma-ealiste peale ja paarilisega laste ees karjumises. Šokeeritud praktikant ei julgenud midagi öelda, sest kartis, et laste peale karjunud praktikajuhendaja ei lase teda teguviisi kritiseerimise korral praktikalt läbi.

„Käisime õppealajuhatajaga majaga tutvumas ja ta ütles õpetajate ees, et ärge nii küll kunagi töötama hakake, nad ei oska mitte midagi!“ rääkis Hanna.

Tahetakse töötada noort õpetajat toetavas keskkonnas

Noored lasteaiaõpetajad hindavad oma töös kõige rohkem seda, et päevad on vaheldusrikkad ning neil on palju loomingulist vabadust. „Ma olen nagu lapse päeva disainer, kui nii võib öelda,“ sõnab õpetaja Kadri. Uurides, milline praktika oleks motiveeriv, toovad noored välja avaraid ja tänapäevaseid ruume, toetavaid ning praktikanti usaldavaid juhendajaid. „Ta kogu aeg kiitis ja innustas,“ sõnas eriala vahetanud Meelika. „Hästi palju vabadust oli. Keegi ei öelnud täpselt ette, mida ma tegema pean. Sain ise otsustada,“ lisab 3. kursusel õppiv Stiina.

Positiivse praktikakogemuse saanud noored ei märganud, et õpetajad oleksid kedagi taga rääkinud või lastega halvasti käitunud. Samuti olid rühmavälised tööülesanded juba aasta alguses ära jagatud, mis andis planeerimiseks aega ega tekitanud liigset stressi. Täpselt vastupidise kogemuse sai Tallinna Ülikooli endine tudeng Hanna, kes meenutab, kuidas koosolekul jagas juhtkond rühma õpetajatele väga väikese tähtajaga lisaülesandeid, näiteks lastele luuletuse õpetamine, lapsevanemate motiveerimine talgutel osalemiseks. Samuti alustati ja lõpetati päev üksteise, juhtkonna, riigi ja kogu maailma kirumisega. Hanna sõnul ei taha noor inimene sellist pilti nähes lasteaeda tööle asuda.

Noored mõtlevad oma tulevikule ja soovivad võimalused avatuna hoida, sest keegi neist ei taha end leida olukorrast, kus pärast aastakümneid lasteaias töötamist silmad enam ei sära, aga haridus ei võimalda karjääripööret teha.

Vestlustest tudengite ja õpetajatega selgub, et noored mõtlevad oma tulevikule ja soovivad võimalused avatuna hoida, sest keegi neist ei taha end leida olukorrast, kus pärast aastakümneid lasteaias töötamist silmad enam ei sära, aga haridus ei võimalda karjääripööret teha. Selleks, et mitte saada lapsi ja oma tööd vihkavaks õpetajaks, omandatakse kraad mitmelt erialalt, minnakse tööle kohe sooviga juhtkonda pürgida, et muutuseid ellu viia, loobutakse lasteaiaõpetajaks õppimisest või vahetatakse eriala, et tagada tööturul laiem valikuvabadus.

Noori peletavad ülikõrged ootused ja madal palk

Tegevõpetajad ütlevad, et kuigi nad naudivad lastega töötamist, siis lasteaiaõpetaja töös on kõige raskem lapsevanematega suhtlemine, sest neil on lasteaia suhtes ebarealistlikud ootused. Õpetajate sõnul loodavad vanemad, et lasteaed kasvatab nende lapsed suureks – õpetab potil käima, sööma, riietuma, rääkima, lugema, kirjutama, arvutama, arendab sotsiaalseid ja füüsilisi oskuseid. Õpetajad tahaksid vanematele öelda, et kasvatavad siiski vanemad ning õpetajate ülesanne on õpetada.

Nii tudengid kui õpetajad leiavad, et lasteaiaõpetaja palk on alla igasugust arvestust, sest töö on pingeline ja vastutus suur. Selle töö kõrvalt ei jaksa nad enam lisatulu teenima minna. Õpetajaks õppimisest loobunud 20-aastane Hanna töötab nüüd täiskohaga kolme lapse hoidjana ning ütleb, et armastab oma tööd, kuid lasteaias oma tulevikku kindlasti ei näe. Hanna küsib:“Kui palganumbrist on näha, kuidas ühiskond õpetaja tööd ei väärtusta, kolleegid käituvad lastega ja üksteisega inetult, töö on pingeline ja lapsevanemad ootavad lasteaialt imet, siis milline osa nähtust peaks noort õppima motiveerima?”