Sel aastal tuli 24. veebruar teisiti. See tuli pommide ja õhuhäire sireenide saatel. Ja mis sellest, et raketid ei maandunud otseselt „meie õuel“, Venemaa rünnak ning sissetung Ukrainasse šokeeris kogu Euroopat, kogu maailma. Iseenesestmõistetavaks muutunud vabadus maitses ühtäkki magusamalt ning tahes tahtmata lipsas peast läbi mõttejudin, mis siis, kui ... .

Sõja puhkemine Ukrainas äratas lisaks mõttejudinatele ja vabaduse väärtusele varjusurmast nii mõnegi teise teema. Kerkisid küsimused, et mida teha ja kuhu minna siis, kui väliskeskkond ohustab meie elu ja tervist. Mida teha siis, kui see oht on sõjalist laadi ehk kui tänaval toimub tulevahetus või plahvatused? Kõik sellised teemad, millele eelistaks pigem mitte mõelda, kuid millele tänane Euroopa julgeolekuolukord paratamatult sunnib tähelepanu pöörama.

Päästeameti riigikaitse nõuniku Lea Vainulti sõnul pole kriisiennetus Eestis kindlasti uus asi, kuid viimasel ajal on selle fookus laienenud ning pöördunud teemadele, mis pole varem nii keskset tähelepanu saanud, näiteks varjumine.

Natuke tausta uurides ei saa tegelikult öelda, et seegi teema oleks enne täiesti uinunud olnud. 2018. aastal tegutses Riigikantselei juures isegi varjumise ekspertrühm, kelle ülesandeks oli välja selgitada Eesti varjendivõimekus ning nende valmisolek kriisiolukorraks. Oma tegevuse lõpparuandes ei pidanud spetsialistid eraldi varjendite ehitamist mõistlikuks, kuid leidsid, et potentsiaalseteks varjumiskohatadeks sobilikke paiku on omajagu. Need soovitati valmis seada ja ära märgistada. Päästeameti lauale langenud ülesande tarbeks aga toona riigieelarves raha siiski ei leidunud.

Pärast veebruari lõpu sündmusi suhtumine muutus ja ei läinudki palju aega mööda, kui avalikke varjumiskohti tähistavad tsiviilkaitsemärgised Päästeameti ja kohalike omavalitsuste koostöö tulemusena linnaruumi jõudsid. Esimesed sildid paigaldati avalikeks varjumiskohtadeks sobivatele paikadele – enamasti hooned ja rajatised, kus on maa-alused akendeta ruumid, näiteks parklad, tunnelid, keldrid – juuni keskpaigas. Nüüd, ligi pool aastat hiljem (10.12.2022 seisuga), võib Eesti avalikke varjumiskohti Päästeameti kodulehe põhjal kokku lugeda 84. Lea Vainulti sõnul ei ole varjumiskohtade vallas töö aga kindlasti tehtud ning arengupotentsiaali on.

Tahe on aga seadus ei dikteeri

Nii Tartu kui Tallinna linnapea meedia sõnavõttudest on kumanud läbi sõnum, et uute ühiskondlike hoonete planeerimisel soovitakse edaspidi kindlasti varjumiskoha võimekusega arvestada, viidates seejuures näiteks nii Tartu südalinna kultuurikeskusele kui ka Tallinna Haigla maa-alustele lisakorrustele.

Mis puudutab aga õigusloomet, siis varjumisele ja varjumiskohtadele seadusest tulenevaid nõudeid täna ei ole ning Vainulti sõnul puudub ka riigi poliitilise tasandi selge otsus, mida, kuhu ja kui palju ehitada.

Küll aga on kriisiks valmisoleku ja ennetamisega arvestatud näiteks tuleohutuse seaduses ja kemikaaliseaduses. „Need mõlemad on relevantsed ka sõjalisest ohust rääkides, sest Ukraina näitel teame, et ohtlikke aineid käitlevad ettevõtted on vastasele sihtmärgid. Seega on oluline linnaplaneeringus arvestada niinimetatud ohutusperimeetriga, perimeetrisse jäävate inimeste eraldi koolitamise ja vajadusel ka lisataristu ettevalmistamisega,“ selgitab Vainult ning lisab, et selles osas Päästeametil koostöö omavalitsustega toimib.

Sõda Ukrainas toob esile Eesti ehitusturu viimaste aastakümnete puudujääke

Kortermajade planeerimisel pole maa-aluste parklate ning panipaikade ehitamine senini väga levinud olnud. „Ka linnapildis olevad suurte klaaskonstruktsioonidega kontorihooned pole sõjalise ohu ega ka raketitabamuse lööklaine vaates inimestele kõige ohutumad paigad,“ toob Vainult näite. Samas on tema sõnul ekslik arvata, et selle ajaga, mis on sõja algusest möödunud, on olnud võimalik aega tagasi pöörata ja asju ümber teha ning öelda, et nüüd oleme kohe valmis. „Pigem on tegemist protsessiga, mis võtab aega aastakümneid. Vaja on teha tarku valikuid ja leida hea tasakaal energiatõhusa, ökonoomse ja ümbritsevast julgeolekukeskkonnast tulenevateks ohtuteks valmistuva ehitamise vahel.“

Arhitekti Toomas Tammise sõnul oleks ühelt poolt mõistlik, et igal riigil on oma skeem halvemate olukordade jaoks, mis hõlmaks inimeste varjumise võimalusi. Teisalt tuleks seda teha targalt, sest maa alla ehitamine on kallis ning seda eriti siis, kui rajatis peab täitma ka varjamise või kaitse funktsiooni.

Tammis toob eeskujuna näiteks Soome, kus erinevalt Eestist on selles osas kindlad regulatsioonid ning kus suuremate ühiskondlike hoonete rajamisel on vältimatu, et mingi osa sellest tuleb ehitada varjendina kasutatavaks. Samas lisab ta, et nii-öelda tühje maa-aluseid ruume ei planeerita ega ehitata. „Need on reeglina ikkagi mingisugused parklad või maa all olevad töö- või laoruumid, mida siis tuleb kasutada nii, et mingi osa sellest on hästi lihtsalt tühjaks tehtav. Ja need siis vastavad varjendinõuetele ehk et seal on oma regulatsioonid, kuidas sinna peab sisse saama ja kuidas seal õhuvahetus toimub.“

Tammis usub, et ka Eestis on väga paljud maa-aluseid parklad varjenditeks kohandatavad. Kuigi vastavaid regulatsioone täna veel pole, arvab ta, et selles suunas kindlasti liigutakse. „Nad peavad olema ilmselt paksema betooniga, kui nad siiani on olnud ja just need sissepääsusüsteemid sinna juurde liidetult. Aga jällegi see vahe ei ole väga suur, see on pigem tehniline, et kas meie kortermaja maa-aluse parkla lagi on nüüd 5cm paksem või õhem või kas sinna tuleb üks trepikoda lisalüüsiga juurde,“ toob ta näiteid. Seda, et need otsused ja suunad aga suuresti linnapilti mõjutama hakkaks, ta ei usu. „Kui Soome näiteks võtta, siis me peaksime ikka päris teraselt vaatama, et seda sealses linnamustris märgata. Linna mõistes me näeme toredat linna ja me ei taju ühelgi sammul, et see või teine on nüüd regulatsioonile vastav kindlustusrajatis,“ arvab ta.