Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Vaalavaatlus Islandil

Anna-Liisa Blaubrük | Fotod: Anna-Liisa Blaubrük

Vaid 50 meetrit sadamast tervitab meid paarikümnepealine tavagrindade seltskond, kes on tulnud sügavale lahesoppi sotsialiseeruma. Foto: Anna-Liisa Blaubrük
Vaid 50 meetrit sadamast tervitab meid paarikümnepealine tavagrindade seltskond, kes on tulnud sügavale lahesoppi sotsialiseeruma. Foto: Anna-Liisa Blaubrük
„Whiteyt ei tule enam. Miks? Ei tea keegi.“

Judith lükkab vilunud liigutusega islandisinise paksude koepalmikutega mütsi tukalt tagasi ja püüab läbi objektiivi järjekordset küürvaala tabada. Uudishimulikke turiste vedav kaater on tõusvas tuules hirmuäratavalt kõrgeid laineid lõigates loomale lähenenud. Fotoaparaat klõbistab sarivõttes hulga pilte. Katkilõigatud sõrmiku otsast paistev päästikut vajutav nimetissõrm on külmas tuules punaseks tõmbunud. Judith tabab vaala sabalöögi fotole ning laseb seejärel raske valge objektiivi vapra naeratuse saatel koos fotokaga rinnale vajuda. Ta ohkab kurvalt: „Whiteyt ei ole ma sel aastal näinud. Ta käis kolm suve, kuid sellel hooajal mitte.“

Judith Scott on kolmandat aastat Holmavikis vaalavaatlusi juhtiv kahekümneaastase kogemusega giid. Islandi loodesopis Westfjordis toimuvad vaalavaatlused on eraldatuse poolest eksklusiivsed. Turistid siia eriti ei jõua ning ainus paat, mis ookeanile sõidab, on perefirma Laki Toursi väike valge kahemootoriline kaater Laki II. See on ümber ehitatud, et jõuda avamerel vaaladele kiiresti võimalikult lähedale. Judith klõpsab pildid fotoka ekraanil kiirelt lahti ja selgitab: „See, keda nägime oli Ice, me tunneme ta ära tema puhta valge saba järgi.“.

Enne sukeldumist paiskas Ice ühe hingetõmbega turjal asuva õhuaugu kaudu õhku üle kolmemeetrisse aurusamba. Foto: Anna-Liisa Blaubrük

Meid on paadis kaks üle kuraditosina. Nii meie pere kui ka kohalikud teismelised peituvad küll peatselt oma lühikeste jopede ning rebitud teksade tõttu kajutisse, kuid kohalikud Islandi perepead on varustatud vihmakindlate mantlite ning sääriste ja kätistega. Kuigi korraks paistev päike soojendab koheselt ka vööris seisvaid külalisi, teatab kapten Gisli, et täna on selle nädala ainus sõit, sest homsest tõuseb tuul, mis nii väikese paadiga avamerele minna ei lase. Holmaviki kohale on kogunenud üsna mustad rünkpilved ja õhus on tunda sügist.

Kuigi Westfjördi laht ümber Holmaviki sadamalinna tundub rahulik, on lähenemas kahepäevane tuuline ilm, mistõttu on järgnevate päevade vaalavaatlused tühistatud. Foto: Anna-Liisa Blaubrük

Vaatamata kohtumisele kõige akrobaatilisemaks vaalaks peetava küürvaalaga näeme umbes 15 meetri kaugusel paadist siiski vaid vaala selga, saba ja uime ning kuuleme pahiseva veeauru kohinat. Lainete laksumisest ja laevamootori mürinast üle kostev kohin annab aimu Ice’i kopsumahust. Filmidest ja Judithi fotodelt meenuvat küürvaalu iseloomustavat sukeldumiseelset kõrge kaarja hüppe tegemist Ice sel korral vajalikuks ei pea. Nimelt ei ole selline veest välja hüppamine küürvaalale tegelikult tavapärane. Veepinnale tullakse suure pahina saatel hoovõtuks vahetult enne toidu järele sukeldumist. Seitsmendast eluaastast peale vaalavaatleja elukutsest igatsenud Judith selgitab: „Nii nagu teiegi vahel teleka ees diivanil külitate ja krevette nohistate, ei näe me ka küürvaalu alati akrobaatilisi hüppeid sooritamas. Vahel on nad lihtsalt mõnes sügavamas lahesopis söömas ja meil on õnn olla nende lähedal.“

Enamasti on küürvaalad madalas vees söömas ning kui neile piisavalt kiiresti ei lähene, kaovad nad tempokate ujujatena ookeanisügavusse. Foto: Anna-Liisa Blaubrük

Meile, kes me fotoaparaatide ja telefonidega küürvaala poolt õhku pursatavat aurupilve jäädvustada püüame, tundub kummaline, et Judith suudab nimetada küürvaalu üksnes nende sabamustri järgi. Avamerelt tagasi sadamasse sõites näitab ta soojas paadikajutis teineteise kõrval sooja otsivatele ja oma soolaseid huuli limpsivatele vaalavaatlejatele albumit, kus on pea saja küürvaala pildid koos nimedega. Just sabamustri järgi on nad Judithilt oma nime saanud ja nii tunneb ta nad ka ära.

Küürvaalade sabaaluse mustrit, mille järgi neid eristada saab, tabab vaid professionaalne fotograaf. Amatöörist vaalavaatleja peab leppima pealtvaates jäädvustusega. Foto: Anna-Liisa Blaubrük

Mu mõte uitab külma tuuletõmbuse ja veepritsmete eest ukseavasse peitudes maailmakaardile, kus küürvaalade teekond on aastase tsüklina üles joonistatud. Huvitav, kas ka suveks Kariibidele poegima jõudvatel küürvaaladel on seal oma „Judith“, kes neile hoopis teised nimed pannud, mõtlen külmast kangete sõrmede vahel Judithi kootud mütse lapates. Ta kudumid on kaunid, rustikaalsed, ülipehme ja veidi angoorase villalõngaga kootud nagu Islandi käsitöö ikka. Mütsi hind jääb kahekümne euro kanti, mis on vaalavaatluse hinna kõrval peenraha.

Islandi-reisi kohustuslik vaalavaatlus koos kohalike peredega laevukesel Laki II on aga väärt iga eurot. Preemiaks saame veel tutvumise paarikümnepealise mõnuga sulistava grindaperega. Vaalaperekond, kes on niisama sadamasse sotsialiseerima tulnud, lustib kohalike akende all juba mitmendat päeva. Judith vaatab neid heldimusega ja ütleb, et isegi delfiinilisi on jäänud vähemaks, kuid küürvaalade kadumisele ei oska tema ega keegi ta kolleegidest lahendust pakkuda. „Ehk kohtume järgmisel suvel,“ ütleb ta kergelt ohates Whiteyle mõeldes ja lahele igatsevat pilku heites.

Küürvaalad on 12–18 meetrit pikad ning kaaluvad 25–30 tonni. Igal aastal rändavad nad 25 000 kilomeetrit Kariibidelt läbi Atlandi ookeani. Foto: Anna-Liisa Blaubrük