Kes on vähegi Eesti kirjandusklassikaga kursis, teab hästi, kuidas Juhan Smuuli Polkovniku lesk oli veendunud, et põeb mõnda rasket, ilmselt fataalset haigust. Ta diagnoosis endal järjest hullemaid tõbesid ja oli veendunud, et arstid ei tea mitte midagi. Smuuli näidendi keskne tegelaskuju oli ehe näide hüpohondrikust ehk terviseärevikust. Ajal, mil meedias räägitakse pidevalt haigustest, viirustest ja tervisega seotud teemadest, on tänapäeva Polkovniku leskedel soodne pinnas endale järjest hullemate tõbede külge mõtlemiseks. Muresid ei leevenda ka arstide kinnitus, et kõik on hästi.

Oma elust terviseärevusega räägivad kolm noort naist – Maarja, Liisbet ja Eva (nimed muudetud – toim). Neil on kolme peale kokku seitse last, nad on elujõulised, aktiivsed ja säravad. Muretu pealispinna all on peidus aga pidev hirm enda ja oma lähedaste tervise pärast: korduvad arstivisiidid, lõputud tervisekontrollid, sümptomite guugeldamine ja järjest hirmsamad enesediagnoosid. Tänapäeva Polkovniku lesed avavad oma sisemaailma tumedamat poolt, mis ei lase neil elu täiel rinnal nautida ja summutab elurõõmu.

Päästik võib olla lähedase terviseprobleem

„Ma olin 21 kui mu vanaema suri. Tal avastati vähk ja ta lihtsalt hääbus. Inimene täis elujõudu… mõned aastad hiljem lahkus kasvaja tõttu ka mu vanaisa,“ meenutab Liisbet sündmusi, mis viisid märkamiseni, et muretseb ka enda tervise pärast üha rohkem.

Sarnane „käivitaja“ oli ka Eval, kes kaotas rasket haigust põdenud kalli inimese. Pärast lähedase surma hakkas Eva kahtlustama, et ka tema võib põdeda erinevaid haigusi. Iga väiksemgi valuaisting pani teda arstile helistama ja veebist lisainfot otsima. „Ma olen vähemalt sada korda peavalu pärast internetist sümptomeid hakanud otsima ja umbes 99 korral olen endale ka mõne fataalse haiguse diagnoosinud,“ räägib Eva oma pidevast muretsemise nõiaringist.

Vaimse tervise edendamisega tegeleva organisatsiooni MTÜ Peaasjad tegevjuht kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa ütleb, et taoline käitumine on terviseärevusele väga omane. Oidermaa sõnul jälgib terviseärevik väga hoolikalt oma keha toimimist.

„Tähelepanelikult seiratakse oma keha ja vahel annab mõni valuhoog, köhatus või ebamugavustunne rohkelt põhjust muretsemiseks. Igal valul võib ju olla tõsine põhjus. Kui otsida internetist üldiste märksõnade järgi, on väga tõenäoline „diagnoosida“ endal raskeid haigusi. Kui ollakse juba võib-olla isegi mitmel korral pöördunud arsti poole, kes kinnitab, et analüüside vastused on korras ja põhjust muretsemiseks ei ole, kuid mure sellegipoolest üle ei lähe, võibki tegu olla terviseärevusega. Sel puhul tuleks eelkõige tegeleda just oma ärevuse vähendamisega,“ selgitab Oidermaa.

Meedia võimendab terviseärevust

Oidermaa nimetab terviseärevust praegusel ajal levinud probleemiks. Tervise kohta käivat infot on palju, see on tihtipeale vastuoluline või kiiresti muutuv ning taoline ebamäärasus soodustab ärevuse tekkimist ja püsimist. Polkovniku lesel oli üsna lihtne terviseärevik olla – puudus internet ning küllap ei räägitud ka uudistes nii palju tervisest ja haigustest kui praegu.

„Kui olen lugenud uudist mõne inimese raskest haigusest või surmast, siis see käivitab minus kohe paanika ja ma hakkan mõtlema, et äkki on ka minul midagi viga,“ räägib Maarja, kuidas terviseärevus saab tihtipeale hoogu juurde sellest, mida meedias kirjutatakse. See selgitab, miks terviseärevus on koroonaajal eriti aktuaalseks muutnud.

Nii Maarja, Liisbet kui ka Eva nõustuvad, et elu terviseärevana on koormav ja väsitav. Pidev muretsemine võimalike haiguste pärast ei lase elust rõõmu tunda ja nautida seda, mis toimub hetkes. „Kõige keerukam on see, et võid ju sõita palmi alla puhkama, aga oma peast ei saa puhkust võtta,“ sõnab Maarja, kes on enda sõnul pidevalt valvel ja valmis kõige hullemateks võimalikeks stsenaariumiteks.

Muretse tervise pärast, kuid mitte liiga palju

Enda ja oma lähedaste tervise pärast muretsemine on loomulik. Kuidas säilitada tasakaal ja vältida ebaratsionaalsete mõtete alla mattumist?

Oidermaa sõnul on teatud olukordades muretsemine kasulik ja oma tervise peale tulebki mõelda ning vajadusel perearsti poole pöörduda. Ohumärgiks peab ta seda, kui mõtted või jututeemad lähedastega peamiselt tervise ümber keerlevad. See pärsib võimalusi tegeleda asjadega, mis nii vaimset kui füüsilist tervist tegelikult toetavad. Seega, tasub oma vaimse ja füüsilise tervise eest hoolt kanda, kuid märgata ka seda, mil muretsemine muutub domineerivaks.