Kütus on kallis, elekter on kallis ja toit on samuti kallis. Maitsvat päevapraadi võis Tartus veel mõned aastad tagasi süüa 3 euro eest, kuid nüüd küündivad hinnad pigem 5–6 euro kanti. Siiski on alles mõned üksikud kohad, kus tartlastele taskukohast kõhutäidet pakutakse. Võtsin missiooniks need kohad üles leida ja kõige odavamat päevapraadi enda kõhu peal katsetada.

Kus on siis kõige soodsam?

Paremiku koostamiseks kasutasin päevapakkumised.ee veebilehte. Oluliseks kriteeriumiks seadsin ka selle, et koht pakuks praadi. Supid on muidugi soodsamad, aga neist ei pruugi minu hinnangul alati kõhtu täis saada. Kui valida sai nii suure kui väikese prae vahel, siis pingerea arvestuse tegin suuremate põhjal. Inimesed on erinevad ja tuleb kindel olla, et kõht saab ikka korralikult täis.

Nagu esikolmikust näha, pakutakse Tartu kõige soodsamat päevapraadi Pallase kohvikus. Suur praad maksab 3,9 €, väike praad 3,2 € ja üldjuhul on menüüs veel teinegi tagasihoidlikum roog, mille hinnaks lausa 2,8 €.

Kus see asub?

Pallase kohviku leidmine on omamoodi huvitav seiklus. Facebooki lehekülge või Google’i kontakti neil ei ole ning guugeldamine annab tulemuseks vaid ühe vana Pallase kunstikooli Facebooki postituse. Selles on kuulutatud, et kohvikus tohivad nüüd lisaks kunstikooli õpilastele ja töötajatele einestada ka teised.

No tore lugu küll, aga kuidas sinna saab? Pallase kunstikooli kodulehel eraldi kohviku kontakti ei ole, seega helistan kooli üldnumbrile. Sealt öeldakse, et kunstikooli hoones tõepoolest selline kohvik asub ja kõik soovijad on oodatud sinna einestama.

Pallase kunstikooli juurde jõudes läheb asi veel segasemaks – sissepääsu on keeruline tuvastada ja kohviku silti ei paista kuskil. Helistan uuesti kooli üldnumbrile ja küsin näpunäiteid kohalejõudmiseks. Panen väikese juhendi siia ka kirja, et hea lugeja ei peaks sama kadalippu läbima.

Tähe tänavalt Pallase kunstikooli juurde sisse keerates jääb tee peale ette üks turvaputka. Selle uks on lukust lahti ja sinna tuleb lihtsalt sisse minna. Majakeses asub turvatöötaja või administraatori töökoht, kuid kui mina sealt läbi läksin, ei olnud seal parasjagu kedagi.

Putkast läbi minnes jõuate ristmikuni, kus on palju värvilisi silte – sealt tuleb keerata paremale. Ühtki kohvikusse suunavat viita ei paista endiselt kuskilt.

Seejärel jõuate hoovi, mille vasakule poole jäävas hoones asubki kohvik – uksest sisse ja kohal!

Söögikoha interjöör on väga vahva. Toidulett meenutab klassikalist koolisööklat, kuid ülejäänud kohvikuala on igati omanäoline. Ruumi täidavad erinevat stiili lauad ja toolid ning seintel ripuvad kunstikooli õpilaste tööd – atmosfäär on mõnus ja hubane. Minu külastuse ajal einestab seal vähe inimesi, vaid mõned üksikud. Võimalik, et sattusin kohvikusse lihtsalt tundide toimumise hetkel. Muid linnaelanikke käib seal ilmselt vähe, arvestades, et pidin kohale jõudmiseks kaks korda infotelefonile helistama ja suuniseid paluma.

Leti taga tervitavad mind sõbralikud teenindajad. Tellin toidu ja tasun. Tõepoolest maksab see 3,9 €. Minu külastuse päeval oli menüüs mooritud sealiha sinepi ja õuntega ning kõrvale valisin kapsasalati ja kartulipudru.

Kuidas praad siis maitses?

Kui lühidalt kokku võtta, siis täitsa hästi. Üldjoontes meenutas Pallase praad mulle head koolisöökla einet või ajateenistuses parematel päevadel saadud toitu, kui see kellelegi midagi ütleb. Olen kallima raha eest palju viletsamalt einestanud.

Liha oli mõnusalt pehmeks küpsetatud ja kaste parajalt soolane. Sinepi maitset eriti tunda ei olnud, aga magusad õunatükid lisasid roale vahvalt värvi. Kartulipuder oli samuti hästi tehtud, ei olnud liiga tihke ega kuiv ning krõmpsuv salat lisas kogu einele värskust. Toit söödud, tänan toredaid teenindajaid ja lähen oma teed.

Kui Pallase kohvik liiga kaugeks ei jää, siis soovitan loengute vahel minna küll. Toit on maitsev ja hind on soodne. Ärge ainult ära eksige!