Sõna ametnik on ühiskonnas üldiselt negatiivse varjundiga. Mul kangastub näiteks Tsehhovi novell “Ametniku surm”, kus autor naeruvääristab ametnik Tšervjakovi, kes sureb stressist, kuna on harjunud end alandama ülemuste ja ühiskonna ees. Kirjanduse ja päris elu vahe on aga väike ning alandavat suhtumist võime igapäevaselt näha. Kui räägitakse kärpe võimalustest riigieelarves, siis on tihti pakkumiseks just ametnikkonna vähendamine. Viimaste aastate tehisintellekti arenguga on ehk esimest korda tekkinud selleks reaalne võimalus, aga tagajärgi keegi prognoosida ei oska.

Siseministeeriumi kodulehel kirjeldatakse ajalugu, kuidas riiki oli raske üles ehitada, sest maarahva hulgas oli juba tsaaririigi ajast pärit halb ametnike reputatsioon. Näiteks pärineb hüüdnimi „võmm“ sellest perioodist, sest omavoli kasutavaid korravalvureid sai rahvas omal nahal nuia ja mõõgaga tunda. Siinjuures on tegemist hea näitega, et avalik sektor ei tähenda ainult ametnikke. Ajakirjanik Erik Aru seletas hiljutises Postimehes, kui lihtne on öelda, et ametnikke on palju ja maksude tõstmise asemel peab hoopis teenistujaid kärpima, aga lähemalt vaadates pole pilt sugugi nii must-valge. Värskeima avaliku sektori aastaraamatu sõnul on meil 133 744 teenistujat, nende seas on arstid, õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad, politseinikud ja paljud teised. Tuleb välja, et klassikalisi ametnikke, kelle asendamisest AI-ga saame rääkida, on meil kokku ligi 18 000.

Väidan ise ametnikuna, et enne tänast ei ole meil olnud võimalust ametnike hulka märkimisväärselt vähendada. Nagu ütleb uusim Eesti riiklik tehisintellekti alane tegevuskava ehk kratikava, et kui 2018. aastal oli krati projekti läbi viinud vaid neli avaliku sektori asutust, siis tänaseks on läbi viidud juba enam kui 80 projekti, ligi 40 organisatsioonis. Tehisintellekt ja ametnike digioskused arenevad iga päevaga ning lahendusi avaliku sektori innovatsiooniks tuleb aina juurde. Seega ei ole ma päri LHV asutaja Rain Lõhmuse üpris teravmeelse viitega hiljutises intervjuus ERRile, et on võimalusi, kuidas 50 protsenti “valgekraesid” asendada tehisintellektiga.

Lahendused pole nii lihtsad. Digimuutuste juhid Kerli Onno ja Pille Muni ütlevad ajakirjas Vikerkaar, et seisame praegu ühiskonnana teelahkmel. Tuleb otsustada, kuidas tehisintellekti kasutada, et see toetaks avaliku väärtuse loomist ja arendaks, mitte ei pärsiks, demokraatlikke väärtusi nagu vabadus, võrdsus ja läbipaistvus. AI ei ole inimene, tal puuduvad tunded. AI on hea ülesannete lahendaja, aga sõltub tugevalt inimese sisendist. Inimintellekt hõlmab emotsionaalset intelligentsust, loovust, kriitilist mõtlemist ja empaatiat, mida tehisintellektil pole.

Kas oleme valmis, et saame oma murele küll kiire, aga veel ratsionaalsema vastuse kui ametnikult? Jah, ilmselt näeme juba sel kümnendil tehnoloogilisi arenguid, mis asendavad osa ametnike töödest. Samas loodan, et sõna ametnik ei lähe ajalukku tšehhovlikult naeruväärsena. Või mine tea, ehk ongi AI-le üleminek just see, mis ametnikke ja nende töid tagantjärgi paremast küljest näitab. Igatahes arvan, et tuleb olla kriitiline ses osas, milliseid töid tehisintellektile üle antakse.