Möödunud nädalal rabas Tšehhit - ja tegelikult kogu Euroopat - hirmus löök – massitulistamine. Karli ülikooli tudeng tappis 14 ja vigastas väga tõsiselt 25 inimest. Las need numbrid jäävad siia. Kummitama.

Selle šoki ja emotsiooni pealt kirjutangi toimetaja veeru.

Tšehhi on mulle oluline, ta pakkus mulle kodu pea kolm aastat. See järeldoktorantuuriaeg oli väga ilus ja lõbus. Selle tegid meeldejäävaks mu kallid sõbrad ja toredad kolleegid. Seda meenutust aga lõhestab miski. See on tõdemus, et nad kõik töötavad ülikoolis. Mõte, et koht, mis minu jaoks oli niivõrd turvaline, seda enam pole, kummitab mind.

Leinan koos kolleegidega.

Ma ei hakka minema süvitsi sellesse, mida peaks seadusandluses tegema, mida ära võtma, ära keelama – see on diskussioon, mis tuleb paratamatult maha pidada. Ega tahtnuks ma ehk jõuluajal mõelda selle üle, mis õudused maailma vallutavad. See tulistamine oli mu jaoks kui Pandora laegas, millelt kaas lendas pealt ning meelde tuli kõik see, millega inimesed meie lähedal ja kaugel rinda peavad pistma.

On aga paratamatus, et neid teemasid ja juhtumeid tuleb vahendada. Ainult nii mõistame, mis meie ümber toimub.

See toob meid omakorda sellekordse erinumbrini. Teie ees on lood, kus tudengid ei ole kõigest vahendajad, nad on lugude läbielajad, oma kogemuse kirjeldajad ning neil on arvamus.

Praktilise ajakirjanduse magistriastme kursusel juhtub ikka, et tudengid tulevad millegi erilisega välja. On sähvatusi, mis jäävad pikaks meelde. See kursus jääb just nende suure hulga sähvatuste osas meelde. Mõelda vaid, et ainult osa neist jõuab teieni!

Ja siin me nüüd oleme…

Ehk vaiksel aasta lõpule lähemale veereval ajal on meil piisavalt rahu, et korraks istuda, mõtiskleda, lugeda mõni lugu ja püüda aastast üles leida head juhtumised? Et kasvõi hetkekski heita endalt taak, mis mõjub kui sajakilone mantel õlgadel, on teie ees hulganisti lugusid, millest leiab igaüks midagi just enda maitsele. On vaimukust, on teravmeelsust ja on südamlikkust. Minu arust näitavad need lood, kui suur süda võib inimestel olla ja kuivõrd eriline on meist igaüks.

Head lugemist!

Signe Ivask