“Minge kindlasti Christianiasse,” kirjutab mulle vend, kui kuuleb, et lähenolen sõpradega nädalavahetuseks Kopenhaagenisse. Mis ja kus on Christiania? Kas see jääb meie kahepäevase linnareisi marsruudile? Etteruttavalt: ootusärevus asendub üsna pea pigem negatiivsel üllatusega.

Sõprusringkonda ühendab see, et teeme aeg-ajalt üllatusreise. Kevadel viisin oma naisega sõbrad kahepäevasele reisile Rootsi Upsalasse nii, et nad ei teadnud kuni Tallinnas lennu väravasse jõudmiseni, kuhu me minemas oleme. Nüüd, sügisesel novembri nädalavahetusel teevad nad meile vastuüllatuse. Öösel kella 4.30 ajal võtavad nad meid kodust peale ja ütlevad, et tuleb pikk autosõit. Tallinna ringi pealt Pärnu maanteele keerates on aru saada, et sihtmärk on Läti. Veel Riiga jõudes levib autos tunne, et oleme nädalavahetust veetmas lõunanaabrite juures. Pisut aega Riias tiirutades jõuab kohale arusaam, et me suundume hoopis lennujaama. 

Välja Euroopa Liidust

Lennujaamas tervitavad piletid, kus peal kirjas RIX - CPH. Sees küpseb ootusärevus, sest selline üllatusreis teeb sind hoopis teistmoodi avatuks eesootava sihtkoha osas. Ei ole jõudnud ette mõelda või otsida, mis ees ootab – sind katab valge lehe ehk tabula rasa tunne. Ehk et miks mitte minna Christianiasse? Muidugi läheme!

Christiania suure värava sisemisele küljele on kõigi väljuvate inimeste jaoks kirjutatud sõnum “You are now entering the EU”. Sellele piirikontrollilikule tekstile vaatamata ei ole Christianshavni linnaosas asuv Vabalinn Christiania eraldi linnriik. Ega isegi mitte eraldi linn. See on 1971. aasta hipiliikumise tipul tekkinud asum, kus erineva taustaga inimesed okupeerisid mahajäetud sõjaväekasarmud ning asutasid kollektivismil põhineva piirkonna. Sääraseid anarhistlikke katseid luua oma reeglite, sümbolite ja rahaühikuga iseseisev riik olemasoleva riigi sees on maailmas teisigi, aga tavaliselt jäävad need lühiajalisteks katseteks. Kopenhaageni kesklinnast vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuv Vabalinn Christiania on omamoodi hipiliikumise piirkonnana vastu pidanud juba üle 50 aasta ning on seetõttu üks tuntumaid säärase eluviisiga paiku Euroopas.

“Vaadake, et te mitte mingil juhul ei jookseks ega teeks kiireid liigutusi. Sealsed elanikud on püsivast narkootikumide kasutamisest nii paranoilised, et kui keegi hakkab jooksma, siis lähevad nad pööraseks, kuna arvavad, et tegemist on järjekordse politseireidiga,” kostub giidi suust, keda satume puhtjuhuslikult kuulma. Ja tõesti, Christianias ringi käies näed kohe ära, kes on kohalik ja kes on turist. Räbalate ja võidnund riietega, alkoholi tõttu näost pundunud või narkootikumide ületarbimise tõttu just ülikõhnad kohalikud paistavad turistide hulgast välja ka seetõttu, et pea igaühel on käes kanepisuits, mida vahetpidamata kimutakse. Enamik kohalikest pole taanlased, vaid pagulased, kes elatuvad riigi elatisrahadest ja juhutöödest. Kõrvu kostub lähis-ida keeli ja näha on palju Palestiina liputoonides plakateid. Enamik on nooremapoolsed või keskealised mehed. 

Pilti teha ei tohi(ks)

Lisaks jooksmise keelule ei tohi seal enamikes kohtades ka pilti teha, sest elanikud kardavad, et pildistav inimene võib olla hoopis narkootikume tarbivaid elanikke jälgiv salapolitsei. Linnaosast välja astudes leiab käsi taskust telefoni, nüüd on tekkinud julgus see pikemaks ajaks välja võtta. Linnaosa kohta lugedes selgub, et otsuste vastuvõtmine toimub seal üldkoosoleku vormis, püsivat juhti või juhtkonda neil pole. Nende kohalike inimeste seast, kes Christianias ringi loivavad, ei kujutaks kedagi juhina ka ette. Lähedalt ei julge neist mööda kõndida ja silmkontakti tuleb aktiivselt vältida isegi siis, kui üks selgelt millegi joobes ja kohtlaselt naeratav naisterahvas lehvitab ja miskit tundmatus keeles pomiseb.

Mõne eelnevalt vaadatud Google’i pildi põhjal võiks eeldada Telliskivi sarnast hipsterlikku piirkonda korda tehtud vanade tehaste, lõputute graffitite ja põneva, pisut isetekkelisena näiva arhitektuuriga. Tegelikkus on aga räämas, lohakas ja mitte-kutsuv narkootikumide urgas. Jah, muusika mürtsub skatepargi taolises tupiktänavas ja graffiteid on siin küll lõputult, aga vähesed neist on tänavakunstilise väärtusega. 

Nagu oleks, aga pole ka kunsti

Raha üritatakse teenida Christiania suveniiride müümisega. Iga natukese maa tagant on mõni lagunev müügiputka või laud, mille taga hambutu, pesemata ja kanepit popsutav mees valjul häälel oma tuttavaga juttu räägib. Võiks ju loota, et kohapeal sünnib huvitavat käsitööd, aga kahjuks on enamik müüdavatest toodetest tavapärane suveniiripoe kraam. 

Linnaosas on üks kohalik kunstipood ja ühe maja peal on kirjas, et håndværkskunst, ehk käsitöökunst, aga sõpradega otsustame, et igale poole sisse ei julge minna. Teele jääb söögiputkadega ümbritsetud kontserdipaik, kus ilmselt nädalaid vahetamata fritüüriõli rasvahaisu summutab veel tugevam kanepisuitsetamise hais. 

Sisse julgeme minna suurde rohelisse angaari, mille uksed on pärani lahti ja uste kohale kirjutatud “Market”. See market on ehk üks toredamaid leide Christianias. Vaatamata paksult inimesi täis hoonele, on marketi tagaotsas müügil vana ehitusmaterjali. Kui ägedalt saaks kogu selle laguneva ja räämas linnaosa üles ehitada, kui kõik see vanakraam taaskasutada! Telliskivi sarnaseid hipsterlikke vanu tehasealasid on ju mitmetes linnades, aga Christianias on asi sellest kaugel. Christiania on selle hipsterliku liikumise tülgastavalt must ja lohakas teine äärmus. Tõsi, tänavapildist leiab ka palju põnevat, aga see kõik, mis kunagi võis olla ilus ja kunstiline, tundub nüüdseks kaotsi läinud.

Lastega vastu kõndivad pered ja turismigrupid tunduvad valed. Christiania on üks osa hipiliikumise ajaloost, aga praeguses vormis on ta minetanud oma “Make love, not war” kogukondliku ja kapitalismivastase idealismi. Ma ei tuleks eales siia oma lastega ja kui satun veel kunagi Kopenhaagenisse, siis ei tule ma ka ise siia enam tagasi. 

Christiania külastamine on antropoloogiliselt huvitav – kogemus, mis jääb meelde. Muu Kopenhaageni ajaloolise ilu kõrval mõjub linnaosa tugeva kontrastina, tekitades tänulikkust, et saan sealt tagasi oma kesklinna turvalisse Airbnb-sse.