Muuseumide kauaoodatud pärandihoidlad on hädavajalik investeering eesti kultuuripärandi tulevikku, mitte ühe valdkonna kapriis, kirjutab Mirjam Rääbis.

Kultuuriministeerium teatas, et 20 muuseumit ja umbes kaht miljonit muuseumiobjekti puudutav pärandihoidlate projekt pannakse rahapuudusel teadmata ajaks pausile. Seejuures oli kliimaminister Kristen Michal veel oktoobris rõõmus, et ühe muuseumi kogud saavad uues loodusmajas lõpuks lahenduse. Ka mina rõõmustan.

Aga need kaks miljonit muuseumiobjekti kuuluvad meile kõigile. Need on märgid meie minevikust, nendes peitub meie identiteet ja meie kultuuriline DNA. Need objektid on oodanud paremaid hoiustamistingimusi juba niigi liiga pikalt. Paratamatult küsimus: mis on suur pilt ja kuhu liigub pärandipoliitika terviklikult? Sõnad "paus" ja "lähitulevikus" ei ole lihtsalt piisavad. Midagi peab veel ütlema.

Muuseumide kauaoodatud pärandihoidlad on hädavajalik investeering eesti kultuuripärandi tulevikku. Neid on planeeritud aastaid, neisse on investeeritud nii aega kui ka raha. Plaani on lihvitud, valdkonnaga on peetud lugematu hulk arutelusid. Oleme jõudnud punkti, kus julgen öelda, et muuseumivaldkonna enamik ootab pärandihoidlaid pikisilmi. Miks? Ja miks peaks iga eestimaalane neid ootama?

Kõige olulisem põhjus on loomulikult see, et meie riiklikud kogud asuvad tingimustes, mis ei kannata kriitikat. Kõige laiemas mõttes on üks muuseumi kogu esemete kogum, mis räägib lugusid erinevatest aegadest ja teemadest. See pole suvaline kogum, vaid meie ajaloo kontsentraat, mis avab ukse möödunud aegadesse, eludesse ja lugudesse, mis on toimunud siinsamas Eestimaal. Mitte keegi teine maailmas meie eest seda ei kogu ega enamasti ka näita.

Kõige selle säilitamine nõuab tingimusi ja pühendumust. On fakt, et me pole suutnud riigina neid tingimusi juba aastaid täita. Samal ajal ei ole kuhugi kadunud riigi poolt muuseumidele pandud kohustus oma kogudes leiduvat säilitada.

Rääbis: "Olles käinud läbi enamiku riigile kuuluvatest hoidlatest saan ainult kinnitada, et praegune olukord on enam kui kurb."

Muuseumidele loodud ühishoidlad, kus on vajalikud kliimatingimused ja piisavad ruumid (mille ka päästeamet saab rahuliku südamega heaks kiita) aitaksid muuseumidel kogusid säilitada. See on olnud unistus, mille nimel on aastaid tööd tehtud. Olles käinud läbi enamiku riigile kuuluvatest hoidlatest saan ainult kinnitada, et praegune olukord on enam kui kurb.

See on algusest peale olnud jätkusuutliku lahenduse leidmise projekt. Riik ei suuda kunagi kõigile endale kuuluvatele muuseumidele ehitada tingimustele vastavaid hoidlaid. Niisamuti ei suuda me kõikidesse muuseumidesse tekitada kompetentsi mõistmaks kõiki materjale, perioode ja iga objekti säilitamisega seotud vajadusi.

Oluline on hoida tervikpilti riigi toimimisest, mistõttu ei saa kuidagi väita, et pärandihoidlad oleksid ühe valdkonna kapriis. See on üks paremini läbi töötatud projekt, mida peaks jõuliselt edasi arendama kuni valmimiseni. Analüüsitud on erinevaid variante ja riske, ka tihti mainitavat sõja- või konkreetsemalt pommiohtu. Aga just praegu on ühest teoreetilisest pommist olulisem reaalne hallitus, pidev kuumus või hoopis külmus, niiskus või aplad koid. See kõik on argipäev meie hoidlates, tahame või ei taha.

Kas teadsite, et Eesti kõige olulisem keskne muuseumide konserveerimiskeskus asub praegu Tallinna vanalinnas ühel kõige kitsamal tänaval? Miks see on veider? Aga sellepärast, et konserveerimine vajab ruumi väga erineva suurusega esemete liigutamiseks, see vajab ideaalset ventilatsiooni, erinevat tehnikat ning erinevate funktsionaalsustega ruume (näiteks külmakambrit).

Keegi ei kujuta ette, et selliseid tingimusi on võimalik luua Tallinna vanalinnas. Ja see polegi võimalik olnud. Sellegi probleemi lahendaksid muuseumide pärandihoidlad, olles tulevikus koduks konserveerimis- ja digiteerimiskeskusele Kanut, mis saaks lõpuks tingimused, mida Kanut ja meile kõigile kuuluv kultuuripärand väärivad.

Neid küsimusi, mida pärandihoidlad lahendaksid, on terve rida: ruumid, kliima, kompetentside koondumine ja arendamine, ligipääsetavus ning ka turvalisus. Võiks isegi öelda, et need on täiesti elementaarsed vajadused.

Umbes 95 protsenti kõikidest muuseumikogudest on igapäevaselt hoidlates, see on tavapärane muuseumide praktika kogu maailmas. Hoidlates olevad muuseumikogud on meie ühiskonna tuleviku väetis ja mõtlen seda täiesti siiralt. Keegi ei taha, et me saame nende tähtsusest aru alles hiljem, kui midagi on juba hävinud.

Muuseumivaldkonnas töötavad inimesed on oma valdkonna tõelised fännid ning tegeleksid iga kell kõigepealt muuseumitööga, kui tuleksid tänavatele õigust nõudma või ajakirjanduses kõvahäälselt protesteerima. Ja riik on neile lubanud ehitada pärandihoidlad. Milline on kultuuripärandi positiivne programm, jääb küsimuseks, millele mina nüüd hiljutiste uudiste valguses vastata ei oska. Aga ühes olen kindel – pärandihoidlad tulevad. Need võiks lihtsalt kiiremini tulla, sest koi on ablas loom, kellele uusi kombeid ei õpeta.