Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Korfu, Vahemere pärl, keset tulemerd

Marju Tõkke | Foto: Marju Tõkke

Põleng päeval. Foto: erakogu
Põleng päeval. Foto: erakogu

Korfu on tuntud oma lummava looduse ja kristallselge mere poolest. Pole imestada, et see on olnud paljude unistuste reisisiht juba aastaid. Minu jaoks täitus see unistus möödunud suvel, kuid rabas ka ootamatu sündmusega. Pühapäeva hilisõhtu muutus kiiresti õudusunenäoks, kui öine taevas Pantokratose mäe kohal värvus tumepunaseks ja õhk täitus nähtamatu suitsuga, mille kirbet ja vingust lõhna oli kilomeetrite kaugusele liigagi hästi tunda.

Olen perega Korful puhkamas, naudin saare lopsakat rohelust ja rahulikku atmosfääri. Pühapäeva hilisõhtul ärkan tuletõrje sireeni peale: Pantokratose mäel on puhkenud maastikupõleng. Õue minnes näen öist maastikku, mille taustal on punakas mägede siluett. Punane tuli valgustab öist taevast, pakkudes dramaatilist kontrasti pimedusega. Tuli levib kiiresti, haarates endasse kõik teelejääva. Viibin Acharavi linnas Joonia mere ääres, mis asub kohalike elanike sõnul väidetavalt põlengust piisavalt ohutus kauguses. Siiski pean mainima, et eestlasele, kes pole mägedega harjunud, tundub vahemaa liiga lühike ja tulekahju nii-öelda oma õue peal toimumas.

Järgmistel päevadel jätkuvad pääste- ja kustutustööd. Tuletõrjujad ja vabatahtlikud teevad endast kõik oleneva, et tuld kontrolli alla saada. Kustutustööd algavad koos päikesetõusuga ja lõppevad, kui päike loojub. Öisel ajal kustutustöid pimeduse ja keerulise maastiku tõttu teha ei saa ja loodetakse, et tuul vahepeal liiga palju kahju ei tee. Iga hommik algab helikopterite lennuga. Merest tuuakse vett, mis maastikupõlengu peale lennutatakse ja päästekopterite ülelend jätkub õhtutundideni välja. Päeva peale lisanduvad päästelennukid, mis samuti vahetpidamata merest vett ammutavad ja puhkepausideta vett põlevale maastikule kallavad.

Nädal varem põleb Rhodos. Neid uudiseid kohalikust meediast vaadates võtame seda uudist pigem teadmiseks, kuna meid lahutab 1100 kilomeetrit. Nüüd, kui Korfu saarel juhtub sama, muutub kogu olukord. Pantokratose mägi asub Acharavi linna ja lennujaama vahel. Lennujaam asub vaid 40 kilomeetri kaugusel, kuid sinna saamiseks tuleb ületada mägised serpentiinid. Jääme põhjapoole lõksu. Ainus lennujaama viiv tee on suletud. Kohalikud elanikud, turistid ja päästetöötajad – kõik tunnevad muret selle üle, mis saab edasi. Õhkkond on pingeline ja ärev.

Igal hommikul suunan pilgu Pantokratose mäe poole. Enamasti tõuseb tumepruun suitsupilv sinise taeva taustal ülespoole, andes märku, et öö on olnud rahulik. Mõnel päeval on siiski ka leegid näha, mida helikopterid ja lennukid vankumatult kustutada püüvad. Sageli viib meretuul suitsu meist eemale teisele poole mägesid, jättes seega pisut petlikult ohutu tunde. Värsket õhku on hea hingata!

Mere ääres elades muutub helikopterite tiivikute, lennukite mootorite ja veepritsmete heli, kui kott merest vett võtab, igapäevase elu osaks. Sage vee ammutamine ja madalalt üle turistide peade lendamine erutab vaid uusi külastajaid. Peagi selgub, et päästelennukiga vee võtmine on täppistöö ja satun tunnistajaks olukorrale, kuidas ühel piloodil see tegevus ebaõnnestub. Lennuk jääb tundideks merele hulpima ja abivägesid ootama, et uuesti õhku tõusta.

See kogemus Korful näitab looduse jõudu ja inimese jõuetust. Põlengud hävitavad osa saare rohelusest, muutes Pantokratose rohetava mäe tuhaks ja söestunud maaks. See sündmus on osa laiemast maastikutulekahjude lainest, mis sel ajal Kreekas levib. Päästetöötajate ja elanike julgus ja vastupidavus näitab, et ühine eesmärk ja koostöö suudavad seljatada isegi kõige rängemad loodusõnnetused. Nädal hiljem, kui on aeg lahkuda, näen õhku tõustes lennuki aknast võimsat Pantokratose mäge helesinise taeva taustal edasi tossamas. Loodus on kõikvõimas!