Kui valitsus kevadel teatas, et automaks tuleb, oli see mullegi šokk. Pärast esmast üllatust otsustasin aga tõele näkku vaadata: olen 28-aastane naine ja soovin siin ilmas veel vähemalt 60 aastat õnnelikult elada. Tahan, et minu lapsed ja lapselapsed ei peaks valgetest jõuludest ainult raamatutest lugema. Kuna kavatsen nende eesmärkideni päriselt jõuda, siis on minu jaoks loogiline, et pean oma elustiili vähem autokesksemaks muutma.

Nii olengi oodanud, millal meedias avaldaks arvamust keegi, kes ütleks ausalt välja, et ka tema on nõus suurema eesmärgi nimel kas autost loobuma või oma mugavuse eest maksma. Ometi vaatab mulle meediast vastu vaid üks: automaks on halb. Tahes- tahtmata tekib tunne, et automaksu pooldajad on küll olemas, kuid sõna on antud ainult vastastele. Meedias saavad sõna üksikute hüüdjate hääled, kuid sisuline diskussioon ja arutelu automaksu teemal puudub.

Lugesin Eesti suurimate päevalehtede – Õhtulehe, Postimehe ja Eesti Päevalehe kümmet viimast automaksuteemalist arvamusartiklit. Avastasin, et sel teemal on sõna antud peamiselt keskealistele meestele: kolmekümnest loetud arvamusartiklist vaid viie autoriks olid naised.

Automaksu vastaseid seisukohti on arvamusartiklites analüüsitud põhjalikult. Ühed ütlevad, et auto sümboliseerib vabadust ning et auto omamine võiks inimõigus olla. Teised kardavad, et säästlikumad autod nagu Fiat Panda või Ford Kia ei vasta kaitseväe vajadustele. Väikeettevõtjad teatavad, et nemad juba maksavad automaksu.

Teema hästi võtab kokku Aivar kokk, kes ütleb: „Eesti ei vaja automaksu. Punkt!“ Jällegi tekib küsimus, kas see ongi reaalsus või püütakse mulle midagi lavastada?

Opositsioonierakonnad, kes teatasid, et tõsist koostööd omavahel teha ei plaanita, on automaksuga siiski ühise keele leidnud. Mitmepoolse arutelu algatamise asemel väidavad nad, et automaks ei teeni keskkonna, vaid Reformierakonna huve. Ainus koalitsioonipoliitik, kes viimasel ajal teinud katse automaksu kohalt sõna võtta, on Züleyxa Izmailova (Eesti 200), kes oma sõnavõtus samuti automaksu ei kaitse ja teemat laiemalt ei ava. Ükski neist seisukohtadest pole üdini halb või vale, küll aga jääb neist mulje, et kõik eestlased on automaksu vastu.

Kui kajavas ruumis midagi hüüda, siis põrkub hüüdja hääl seintelt tagasi ning tekib kajaefekt. Nii võib hüüdjale tunduda, et ruumis hüüab kümneid inimesi, kuigi tegelikult on ta ruumis üksinda. Meedias nimetatakse sellist nähtust kõlakambriks. Kas see polegi mitte automaksuga meedias juhtunud? Olen kindel, et Eestis on neid noori, haritud ja

tulevikku vaatavaid inimesi, kes suudaksid automaksu pooldava seisukoha arukalt ja loogiliselt ära selgitada. Ka ajakirjanduseetika koodeks ütleb, meedias tuleb sõna anda mõlema poole esindajatele. Siiski tundub mulle, et automaksu puhul on sõna antud ainult ühele poolele – neile, kes on vastu.

Autokoolis õpetatakse meile, et sõidukit juhtides tuleb ohtude märkamiseks auto ninast kaugemale vaadata. Seega kutsungi autoomanikke, meediat ja poliitikuid käimasolevast protsessist õppima ning oma ninaesisest, meediamajast ja erakonnast kaugemale vaatama. Mis oleks, kui me ei viriseks, loobiks poriga ja süüdistaks, vaid prooviksime leida lahendusi? Nii saaksime teekonda 2035. aastani, mil peame sisepõlemismootorist päriselt loobuma hakkama, juba praegu oluliselt tasasemaks sillutama hakata.