Rene jääb juba kaugelt silma oma helehallide juustega, tõeline silver fox ehk hõberebane. Teine asi, mis Rene puhul jääb silma, on tema korrektne ja stiilne välimus, sest kuidas muidu saab tööd teha Eesti mainekas suurettevõttes Tallinna Kaubamaja Grupp, kus ta juba viimased 13 aastat on töötanud Partnerkaardi arendusjuhina.

Abielu 16-aastase tütarlapsega

Rene istub oma kabinetis. Tumesiniseid seinu kaunistavad pildid kevadiste kirsiõitega. Rene tõsisevõitu olemus ei reeda tema kohta just palju, kuid samas mõjub ta oma mustal toolil kergelt õõtsudes väga siirana. 

Rene on Annelinna poiss. Suure osa oma lapsepõlvest veedab ta just seal. Ta õpib küll eri koolides, ent püsib järjepidevalt reel keskkooli lõpuni. Paar aastat peale keskkooli lõpetamist otsustab Rene minna Tartu Meditsiinikooli arstiks õppima. Seal kohtab ta oma esimest abikaasat. “Tema oli viisteist… ei, kuusteist ja mina oli kaheksateist ning meil oli abiellumiseks vaja vanemate nõusolekut.” 

Kärme abiellumise põhjus on noore pruudi lapseootus. Rene sõnul oli tollal kombeks enne Nõukogude armeesse asumist endale naine võtta ja ka paljud tema sõbrad olid juba abielus. “Esimene poeg on mul nüüd juba 32-aastane, ta sündis suurest armastusest ja eks natuke ka ettevaatamatusest,” ütleb Rene kerge muige saatel. Rene kolib koos oma värske mõrsjaga Rene vanemate juurde, kus ruum jääb aja möödudes kitsaks ning see on ka üks põhjus, miks peale kaheksat aastat abielu lõpuks laguneb. “Hiljem, kui ma aru sain, et vanematega kooselu on väga keeruline, siis sai ka oma elamine soetatud, aga ma ei osanud kuidagi oma suhet hoida.” Rene räägib oma suhtest avatult ja rõhutab, et praeguseks on suhted endise abikaasaga väga head. 

Tartu linna teenimine ja õnnemaale kolimine

Aga mis saab siis ajateenistusest? “Mina olen see tüüp, kes käis alternatiivteenistuses. Esimene sats poisse, kes nõukogude armeesse ei läinud, ma keeldusin sinna minemast. Ppidin selle asemel kolm aastat teenima Tartu linna. Sisuliselt olin nagu tänapäevane munitsipaalpolitseinik, siis piletikontrolli ei olnud, MuPo kandis mingil määral politsei funktsiooni. Mind tegelikult suunati alguses ikkagi haiglasse, sest ma õppisin meditsiinikoolis. Arstiks õppisin mitte sellepärast, et mul oleks soov kindlasti arstiks õppida,  vaid need, kes õppisid arstiks said Nõukogude armeest pikendust. Siis tuli mingi seadusemuudatus, et ikkagi ei saa vabaks. Olin vist poolteist aastat seal õppinud, kui tuli sõjaväekutse ja mind suunati Nõukogude Liidu armee kooli, kus ma siis õppisin kaheksa kuud.” Peale kolme aastat MuPotamist loetakse armeeteenistus tehtuks. 

Vahepeal on ka Rene must tool õõtsumise lõpetanud.

Edasi viib elu Rene Tartu Balti Investeeringute Gruppi ning kui Grupi ettevõte Lutsu Kinnisvara laieneb Tallinna, on vaja kedagi, kes tähtsat protsessi Tallinnas juhtima asuks. “Aga kes siis Tallinna saadeti? Loomulikult lahutatud mees, keda miski enam kinni ei hoia! Ja siis ma kolisin Tallinna. Ma olin siis kakskümmend viis, aasta oli kas 1994 või 1995.” Rene naerab pikalt ja siis jätkab tõsisemalt: “Tahes-tahtmata on lahkuminek raske isegi siis, kui ise oled algataja pool ja tahad kõigest eemale. Tallinn tähendas minu jaoks palju suuremaid võimalusi, kui keegi Tallinnast Tartusse tuli, siis temale vaadati ikka alt üles. Mõtlesin, et Tallinn on see õnnemaa.” Moel või teisel õnnemaaks ta tõesti osutus.

Rene laual on pilt tema abikaasast koos lastega. “Tallinnas kohtasin ma ühte tütarlast, kellega me elasime seitse või kaheksa aastat koos. See suhe abiellumiseni ei jõudnud, aga tänu temale kohtasin oma praegust abikaasat. Selle kohta võib öelda küll, et oli armastus esimesest silmapilgust. Järgmine aasta 26. augustil saab meil koos oldud kakskümmend kaks aastat.” Uuest abielust sünnivad kaks poissi. 

Ärimehest vaimulikuks

Rene mainib jutus, kuidas keskkooli ja meditsiiniõpingute vahele jäid paar aastat. Kuidas nii? “Peale keskkooli ma kohe ülikooli ei läinud, siis tuli kooperatiivide aeg peale ja hakkasime tegelema kütusega. Siis tundus, et raha tegemine ja raha teenimine on palju olulisem kui kool. Aga tegelikult sain üsna ruttu aru, et keskkooli teadmistega pole nagu midagi peale hakata. Loomulikult mingisugust tehase tööd või lihtsamad tööd oleks teha saanud, aga ma nägin lapsepõlves oma isa, kes oli väga tubli ja tugev töömees, kui raskelt ta palka teenis, kuigi vene aja kohta oli see üüratult suur summa. Ta oli laevade keevitaja, mis tähendas seda, et talvel roomas isa kuskil külma käes mingite torude vahel ja tegi keevitustööd. Minul oli see tunne küll, et ma sellist rasket tööd teha ei taha, pigem tegelen ettevõtlusega ja selleks on vaja õppida.“ 

Rene õpib Tallinnas nii turundust, ärijuhtimist kui hilisemas elus ka teoloogiat, milles ta on praegu tegemas magistrikraadi. Rene tunneb, et vaimulikuks suunas teda sisemine kutsumus. Vaimulikuks ei saa lihtsalt hakata, mõtiskleb ta, nagu arst ei saa kutsumuseta oma tööd teha, nii ka vaimulik. Tõsi, sekulariseerimine suureneb, aga maailma tuleb kannatusi muudkui juurde. Mida raskemaks läheb meie ümber, seda rohkem me otsime kuskilt tuge ja lohutust, sest me saame aru, et oma inimlikust nõrkusest ei saa me mitte midagi muuta. Rene nendib, et me ei suuda ennast ise terveks teha ega suuda ka maailma korda teha, astuda näiteks looduskatastroofidele vastu. Ürgne kutse või teadmine aitab, teadmine, et kuskil on midagi kõrgemat, mis on ka meis kõigis olemas. Küsimus on lihtsalt, millal me selle teadmiseni jõuame, millal me selle ukse lahti teeme? 

Kontori peale laotub raske vaikuseloor.

„Vaata kristlasena tegeledki vaimsete asjadega kogu aeg. Muidugi ei tähenda kirik ainult murede ja kannatustega tegelemist, seal on rõõmu rohkem kui kannatusi, aga on ka kannatuste külg, millega pead kokku puutuma. Siis kipuvad asjad sinusse jääma ja pead need läbi elama. Aga selle jaoks on kindlad praktikaid ja igal vaimulikul on oma hingehoidja, kelle juures me oma probleeme lahkame, kasutame igasuguseid meditatiivseid võtteid ja viise, kuna muidu sa põled küll läbi. Vaimse tervise nüanss on nii juhi kui vaimuliku puhul tegelikult ülimalt oluline. Kui sa ära vajud, tervise ja vaimne pool käivad maha, muutud süngeks ja nüriks, siis see paistab kohe välja. Kes sinu juurde oma mures ja probleemis pöördub, tunnetab selle ära, et sa ei suuda kohal olla.“ 

Rene istub rahulikult ja räägib, ta ei vaata kordagi kella ja on täielikult oma olekus kohal ja keskendunud. Kui viisteist aastat tagasi oleks keegi öelnud, et temast saab vaimulik, oleks ta selle peale naernud. Niivõrd uskumatu! Samas on see otsus toonud ellu suure muutuse ja selle eest on ta Jumalale tänulik. Mainides Jumalat on tunda Rene tõelist austust Tema vastu. „Käin seda teed, mida mööda mul on antud käia.“ 

Oma tulevikku näeb Rene Tallinnas, kuid Tartust rääkides heldib tema pilk ja maheneb hääl. „Vaatamata sellele, et ma olen Tallinnas elanud kauem kui Tartus, jääb Tartu ikkagi minu kodulinnaks. Minu sõpruskonnast on üheksakümmend viis protsenti jäänud sinna. Kogu mu lapsepõlv on ikkagi seal! Ma lähen ikkagi rõõmu ja sellise nostalgiaga kodulinna alati tagasi. Näitan lastele ühte, teist ja kolmandat kohta, kus olen kunagi elanud ja mänginud, et seda teed mööda ma käisin kunagi jala kooli ja vaatame, kuidas seal puud on kasvanud. Tallinn on ka armas…“