Pea iga kord, kui sõbrad soovivad midagi koos ette võtta, on minu vastus „teen maja aknaid“. Nad on selle vastusega juba harjunud, kuna restaureerin oma maja aknaid kolmandat aastat järjest.

Pärna talu Peipsiääre vallas asub justkui maailmapiiril. Vähemalt nii ma tunnen, kui suvel ja mõnel nädalavahetustel siia sõidan. Imetlen seda vaikust. Mõnikord on nii vaikne, et kõrvadel on lausa valus. Siin on päris loodus, see tähendab maalähedased looduslikud lille- ja metsalõhnad, ümberringi põllud ja taamal mets. Põldudel jalutavad sookured, kes läbilõikavalt häälitsevad selles meeletus vaikuses ja näen seda, kuidas õhtu saabudes metsa äärest hiilib paks uduloor - see kõik on meeletult ilus.

Pärna talu maja on ehitatud 1934. aastal tolleaegse tüüpprojekti järgi palkidest, sellel on kaks vintskappi, tuulekoda ja veranda, mis kunagi valmis ei saanud. Maja ise sai mulle südamelähedaseks kümme aasta tagasi, mil esivanemate majast sai ühtäkki minu maja. Igapäevaselt elan Tartus ja pole plaanigi maale kolida, kuid selle maja kordategemise soov aina kasvab. Nii võtsin ehitajatelt pakkumised maja korda tegemiseks eesmärgiga, et sellest saab minu suvekodu.

Kuid ehitusfirma pakkumised panin toona siiski ootele just nende pakkumiste suure erinevuse tõttu. Üks neist võtab maja karkassini lahti ja laotab kenasti materjali sordi kaupa õuele. Inimkeeli tähendab see, et majas saab luukere. Teine pakkuja justkui lubab, et majast saab tulevikus ilus neljakandiline kaasaegne maja, mida eelmine pakkuja just välistab, selgitades, et ehituse käigus tuleb jälgida maja detaile ja võimalusel neid ka säilitada. Peale pikki arutelusid sai mulle selgeks selle maja väärtus, selle tagasihoidlikud detailid… Oskan neid nüüd hinnata rohkem kui kunagi varem. Nii sünnibki otsus korrastada maja selliselt, mis ei muuda maja tundmatuseni, kuid samas on majas kõik mugavused olemas.

Alustan maja akendest. Selleks kutsun kohale aknameistri, kes hindab akende olukorda ja võimalusel võtab need töösse. Kohaletulnud meister imetleb vanu aknaid ja küsib luba nende pildistamiseks. Ta annab lootust, et need aknad on tehtavad ja kindlasti väärivad ka kordategemist. „Puusepp on akende tegemisel mõelnud iga detaili läbi,“ nendib ta. Lepime kokku järgnevates tegevustes, kuid kahjuks seda aknameistrit ma rohkem enam ei näe. Eks pean siis ise! Nii võtan osa esimesest akna restaureerimise koolitusest Säästva Renoveerimise Infokeskuses (SRIK) Tartu Aparaaditehase keldris. Minust saab püsiklient.

Maja ehitas minu vanaisa Eduard koos oma isa Jaaniga. 29-aastane Eduard oli maja ehitamise ajal armunud. Sellest räägib sahvriakna lengile hariliku pliiatsiga joonistatud süda, mille leian siis, kui võtan värvikihti maha. Maja pööningult leian palju kirju, mis räägivad lugusid meie perekonnast. Üks kõige olulisem kiri räägib sellest, et eelkäijad asusid siia elama juba 1860. aastal ja nad olid mõisa puulõikajad. Kiri oli adresseeritud 1951 aastal ENSV Põllumajandus Ministeeriumile, kus vanavanaisa Jaan palub ministeeriumil maa hinda alandada, kuna see on liialt kõrgele tõstetud. Kiri on siiski saatmata jäänud. Päästis ehk see perekonna Siberisse sattumise eest?

Pööningult leitud kirjas selgus ka see, et neli põlvkonda on 150 aasta jooksul siinsamas kohapeal elanud ja toimetanud. See on väärtus omaette. Nad elavad küll rehielamus, mida praegu enam ei ole, kuid selle rehielamu poole vundamendi peale ehitati praegune imeline maja. Uue maja ehitamisel on kasutatud vana rehielamu palke, sellest räägivad maja viimased kolm tahmast palgirida. Juba vanal ajal on taaskasutust praktiseeritud, mille tänased inimesed on unustanud ja on asunud maju renoveerima uutest materjalidest. Enne tasub siiski uurida vana maja hingeelu ja vanu ehitamise võtteid.

Remondi käigus avab maja endas peidus olevaid saladusi. Koridori tapeedi all on hulgaliselt loteriipileteid, neist kümnel on peal käsikirjas kiri: „Kui maa ära võeti, tehti Säde kolhoos, on Koosa sovhoos ja maad on 50 sajandikku, teen köögile remonti, lööme lage pojaga kahekesi ja poeg on 18-aastane, sellel majal on Pärna talu nimi, siin elas Pärna pere, peame ühte lehma ja kahte lammast ning peame tööl käima, 1. aprillil on lumi läinud, kes leiab need kunagi 50, 75 või 100 aasta pärast.“ Peaaegu! Leian need üles, kui on möödunud 49 aastat.

Iga kord, kui siia tulen, on majal mulle midagi anda või järgmine lugu jutustada. Nii leiangi laelaudade pealt veel ühe kirja, mille on jätnud siia minu isa noore poisina – see maja on ju tema sünnikodu. Ta kirjeldab oma perekonda, oma õdesid, ema ja isa, kes siin majas elavad ja palub kirja leidjal neid kõiki meelde tuletada. Kiri lõpeb sõnadega: „Huvitav, kes sellele majale veel kunagi remonti teeb ja selle kirja leiab, kas pole huvitav?“

Majast on saanud mulle kui hea sõber, siin õhkub soojus läbi nende leidude, kuigi põrandad on läbi ja ka ahjud vajavad kohe remontimist. Talvel on suur katsumus maja üldse soojaks saada! Seda enam kui vaid korra kuus saan siia tulla. Kütmise ajal tekivad akendele imeilusad jäälilled, mida võibki imetlema jääda.

Maja akende tegemine jätkub. Ka pereliikmed armastavad nüüd seda maja ja panustavad sellesse samasuguse kirega nagu mina. Maja aknad on andnud meile võimaluse õppida selgeks restaureerimiskunsti, milles oleme juba päris osavad. Sain sellest aru, kui töötoa juhendaja kutsus mind koolitustele kaasa, mille üle on mul eriti hea meel.

Paralleelselt akende tegemisega muutub maja ka seestpoolt. Kui nii mõnigi uus maja valmib ühe aastaga, siis see maja valmib järk-järgult ja seda juba seitse aastat järjest. Esimestest remondipäevadest peale tean, millist maja ma soovin ja millist mitte. Tuleb arvestada ka maja enda soovidega, mis tundub võibolla imelik mõttekäik, kuid selge on see, et vastu tahtmist ei saavutata kunagi midagi head ja nii on lood selle majagagi. Õnneks on majas säilinud originaalsed laed, mis on oma stiiliga ja ei kujutaks siia midagi muud ettegi, kui just neid joonelisi laudu. Samuti restaureeritud aknad justkui tänavad mind, väljendades oma tänu valguseküllusega igas toas. Majas on säilinud maja mööbel, praeguseks on enamus mööblit korrastatud ja omal kohal tagasi.

Aeg-ajalt tasub lugeda erinevaid vana maja raamatuid, samuti käia vanade majade koolitustel, et hoida oma maja. Näiteks on koolitused abiks seinamaterjali valikul. Nii otsustasin siin majas seina panna lubikrohvi, tunnen kuidas maja nüüd hingab, st õhk liigub majas. Majal on oma vana välimus, säilinud on originaallaudis ja isegi selle kollane värv.

Maja on oma tagasihoidliku arhitektuuriga ja siia ei ole lisatud ühtegi ilustavat liigset detaili, mis siia ei kuulu. Tema katuseräästa alused sarikad on vaevu märgatava nõgusa kaarega, mis peaaegu on olematud, kuid siiski nähtavad. Nad on kõik säilinud. Samuti on välisseintest väljaulatuvad otsapalgid, mida kunagi eriti ei märka, oma lihtsa kujundatud lõikega alles ja tervitavad sind maja nurga juures, kui oskad neile otsa vaadata. Veel on maja saanud endale veranda, mis sõja tõttu jäi ehitamata. Veranda, mille lahendust otsisin mitu aastat ja mitmest raamatust, isegi muuseumist… Lõpuks sai see valmis. Maja veranda ilutseb oma uhkuses: akendele lisasin mõned värvilised klaasid, kasutasin ära vanad rehielamu paarisuksed, millele lisasin restaureerimise käigus mõned vitraažklaasid.

Olen õnnelik, et esiisade maja renoveerimine sai toimuda just läbi sellise teekonna. Ma ei oleks mitte kunagi muidu teada saanud, millist lugu peidab endas maja, milles elan. Nüüd on aeg panna uued kirjad lagede ja seinte vahele, et seesama maja kannaks edasi uusi sõnumeid ja huvitav, kes need leiab 50, 75 või 100 aasta pärast, kas pole huvitav?