“Naabermajas on pidu, aga meie majas käidi tantsimas. Külalised tulid meie suurde tuppa, mis ei olnudki nii väga suur, mööbel tõsteti välja,” jagab Tallinna Ülikooli rahvatantsuansambli kunstiline juht Elo Unt oma mälestusi vanavanemate kodust. Ta otsib toolil mugavat asendit ning mõtleb valjul häälel, et see on kogukonna tunne, mis ühendab nii tantsumaailma kui ka väikest küla kogukonda – kõik ei pruugi kõigile meeldida, aga tegutsetakse üheskoos.

Elol on Bengali kass. Kassi vaikne, kuid tähelepanupüüdev ruumis viibimine annab kinnitust, et kass kuulub showtantsu ja kabaree maailmast välja kasvanud rahvatantsuõpetajale. Kass naudib, kui teda jälgin, kuid ei soovi liiga pikka tähelepanu. Tal on siiski omad asjad ajada. Justkui end introverdiks kutsuval õpetajalgi. “Tahan ma või ei taha aga ma tulen show maailmast, ma arvan, et see on üsna palju minu loomingut mõjutanud,” tõdeb Elo.

“Ma pean end introverdiks, ma ei ole väga hea suhtleja võõrastega, see isegi väga ei meeldi mulle. Ma imetlen neid, kes astuvad seltskonda ja küsivad kohe kõiki õigeid küsimusi, jutt jookseb hästi - mul on väga hea meel, et minu suurem laps on täpselt selline - igas seltskonnas ta ujub, teemad jooksevad. Mul endal seda ei ole, ma pigem jään alati vait ja siis mõeldakse, et miks ta midagi ei arva või ei ütle,” räägib Elo köögilaua taga istudes. Ta püüdleb pidevalt selle poole, et elus oleks kõik balansis, otsib hõljumist ja tasakaalu, et kõik oleksid rahul ja rõõmsad, kaasa arvatud ta ise. Vastuoluliselt Elo olemusele jagab ta, et teda peetakse tihtipeale kurjaks ja karmiks inimeseks. “Mul on oma arvamus aga ma ei pea seda alati kohe paiskama, et mina arvan nii, sellepärast üsna paljud pigem kardavad mind!“ Kuid Elo rõõmustab, et see väline kuvand on talle väga heaks kaitsekilbiks.

Elo peab publikut enda loomingus ja tantsu teekonnal oluliseks. Ta sõnul ei ole publiku tähelepanu võimalik niisama lihtsalt hoida. “Tänapäeval ei ole enam sellist kannatust… millegagi tuleb seda publikut üllatada, peab heas mõttes kaasama, et ta kohapeal tunneks, et oo mulle see meeldib või äkäää, see ei meeldi mulle üldse!” Publiku reageerimine on auhind ja tasu selles eest, et lavale on sattunud just selline seltskond tegema just seda asja.

Revüüteatrist rippuvate nööpidega rahvariieteni

Noorena tantsib Elo laeval showprogrammis – see olla lihtne osa esinemistest. Tellitud esinemised võõrastes ruumides on need, mis pakuvad korralikult adrenaliini, sest ette tuleb olukordi, mida tuleb lahendada kiirelt ja loovalt. Revüüteater tuleb Elo ellu hiljem, kui ta alustab tegutsemist Viru hotellis. “Ükskord läksime Pärnusse ja avastasin, et mul olid mustad kingad maha jäänud ja ma ei julgenud kellelegi öelda. Laenasin ettekandjalt mustad kingad. Ainult, et minu jalanumber on 38, tal oli 40,” naerab Elo. Sellistel esinemistel areneb tantsija kõige enam, tuleb juurde julgust ja kogemust. 

Töö kõrval on Elo hobiks kostüümide loomine. “Varietee maailmas on nii, et kas on ilus või ei ole ilus.” Tallinna Ülikooli rahvatantsuansambli Soveldaja kunstilise juhina alustades olid rahvariided vanad ja väsinud. “Ma mõtlen, et kas sa pead nägema välja nii, et pooled nööbid ripuvad. Tantsija võib särada nagu täheke taevas, aga tants on visuaalne kunst! Kui riided on koledad, siis on ikka kole. Sa võid tantsida mida iganes, aga see hakkab häirima!” Praegu tantsivad Soveldaja tantsijad uutes rahvariietes, sealhulgas julgelt kokku kombineeritud Muhu rahvarõivas. “Kui lõin Muisist (Muuseumide infosüsteem) lahti Muhu põlled ja neid oli 200 erinevat tükki, siis mida värki, kui vägevaid ja võimsaid ja ilusaid asju leidub!” On kurb, et rahvatantsijate jaoks on rahvarõivad pigem avastamata maailm. “Ma vaimustusin sellest maailmast! Kui palju on võimalusi, mida ei ole kasutatud! See meeldib mulle, et teha omamoodi ja erineda teistest.” Sarnaselt rahvariietele erineb ka Elo looming teistest rahvatantsumaailma tantsuloojate loomingust. Tema tantsud ei karda platsile mitte sobitumist, ta looming on värske, kelmikas ja vaba. 

Karmist tantsumaailmast tantsija isikupära väärtustava ansamblini

Elo õppis Tallinnas koreograafiat, mis oli intensiivne, õpetlik ning võimalusi täis periood. “Elasime 24/7 koolis, viisin maalt sinna isegi madratsi, siis ei pea väga kaugele minema! Mõned proovid lõppesid väga hilja!” Kõik, mida pakuti, võttis ta avasüli vastu. “Ahmisid kõike, tegid kõike, käed-jalad olid sinised, pea valutas, aga kui öeldi, et kas tuled varietee tantsijaks, siis jaa ikka tahan.” 

Kalevi Spordikoolis rühkis ta 13. eluaastani rühmvõimelda. Siis ei pidanud aga rohkem vastu. Armsalt õlgu kehitades tõdeb ta, kuidas ta oli lapsena väga memmekas ning spordilaagrid olid tema jaoks rasked. “Ema mäletab siiamaani, kuidas ma olin esimest korda 5–6-aastaselt seal laagris ja siis ema pani mulle ümbriku koos aadressi ja margiga valmis, et saan kirjutada talle kirja ja panna postkasti. Esimene ja ainuke kiri, mis tuli oli: “Palun vike mint sit laakrist ära.” Kõik.” Praegune naer saadab tõdemust, et laagris valas ta nii mõnegi pisara. Hiljem õnnestus ta emal end laagrisse kööki tööle sahkerdada, siis läks olemine ka kergemaks. 

Nüüd õpetab Elo rahvatantsijaid. Rahvatantsurühmades tantsivad harrastajad, kes tulevad vabatahtlikult mitu korda nädalas kokku. Elo jaoks on oluline, et ta rühmad tantsiksid tantse väga hästi ja puhtalt, kuid peab sama tähtsaks ka iga tantsija eripära: “Kui on kaheksa paari, siis on okei, kui kõik kaheksa paari teevad natukene teisiti, me ei ole ju kõik ühe isa lapsed, isegi ühe isa lapsed ei tee samamoodi.” Mõttepausi möödudes nendib ta, et harrastaja enda jaoks on ju täitvam see, kui tantsija saab end tantsu sisse jätta. Iga tantsija eneseväljenduse eripära ja unikaalsus on erakordne. “Emotsionaalse tantsu nauding on olulisem kui see, kui kõrgel mu käsi on!” 

Istume endiselt köögis. Kass Jussi on Elo süles mõnusalt siruli. Tantsu juhendamine ei ole ainult töö – see on hobi ja elustiil, see teeb õnnelikuks. “Ei ole päevagi, kus ma ei mõtleks Soveldajale!” Tantsuansamblis on palju värskeid ideid! On sündinud kogukond, kus tehakse ägedat asja, mis on võimeline püsima ning edasi arenema. Kõik head mõtted tulevad kindlate inimeste ja tegemiste pealt;, Elo onõnnelik, et Soveldajasse on kokku saanud just need inimesed.