Karlova linnaosas, puidust maja pööningul elab multitalent, kes avab oma kodu ukse. Ukse vahelt piilub aga ka uudistav laps, keda hellitlevalt võiks kutsuda väikeseks Bachmaniks, eks ikka isa järgi. Helgelt valgete seinte najale nõjatuvad elutoa riiulid, mis on täis raamatuid. Puidulõhnalises toas hakkab aga enim silma laual lebav dj-pult.

Kes on Kristjan Bachman? Lühidalt: õppejõud, restauraator, dj, kollektsionäär, vabatahtlik kaitseliitlane ja tänavakunstnik. „Neid asju, mida ma oma elus teen, ei ole ma tegelikult teadlikult tahtnudki. Need on lihtsalt minuni jõudnud ja ma olen neid hakanud süvitsi tegema, sest mulle meeldib olla põhjalik,“ ütleb Kristjan. Heidame pilgu tänavakunsti tagatubadesse ning saame teada, kuidas sai Kristjanist Bach Babach.

Pärast põhikooli on tal laual kaks valikut – kas kunstikool või merekool. Läbi juhuse saab ta Tartu Kunstikooli esimesena sisse ja nii ta 1992. aastal Tartusse õppima asubki. Bach ise naljatades lubab, et merekoolist võib ta kunagi teinekord pikemalt rääkida. See annab alust arvata, et seal taga on peidus nii mõnigi hea lugu.

Alates hetkest, kui õpingud Tartus algavad, jõuab Bach tänavakunstini või siis tänavakunst Bachini. Tekib sõpruskond, kes kuulab hip-hop muusikat, kannab lohvakaid riideid ja kelle jaoks tekitavad soditud seinad elevust. „Tartus oli kaabeltelevisioon, kust sai näha MTV saadet "“jou räpp"” ehk '”Yo! MTV Raps'”, seal olid väga hullud gängstad nagu N.W.A, Naughty by Nature ja Public Enemy, need inspireerisid ja hakkasid mind mõjutama,“ ütleb Bach samal ajal telefonist lugusid otsides ja dj-puldiga ühendades. Lood on rütmikad ja paljude kiirete sõnadega, üks lugu kõlab isegi tuttavalt. Need lood taustal inspireerimas jutustab Bach, kuidas tollel ajal Eestis sellist asja nagu tänavakunst polnud. Võis kohata seinu, kuhu oli soditud anarhia märgid või venekeelsed laused, aga ei midagi taolist nagu muusikavideotest näha sai.

Samasuguste otsinguil

Kunstikoolis saab ta heaks sõbraks Marxi (Marek Murumets) ja Lazeriga (Martin Lazarev), kellega käiakse koos linnapeal hängimas ja hip-hop kultuuri edasi kandmas. Teema juurde käib breiktants, lohvakad riided, hip-hop muusika kuulamine, graffiti ja dj-teemad. „Mina läksin plaadimängija taha ja tegin koos Marxiga ka graffitit, Lazer oli dancing machine (eesti k. tantsumasin) koos teiste vene poistega. Nii me kultuuri edendasime ja pidusid korraldasime, vinüülidiskosid teen ma erapidudel vahel siiani,“ meenutab Bach, samal ajal oma uduseid blonde juukseid sügades. 

Hip-hopi kogukond oli toona väike. Sõpruskonda kuulub kolm noort poissi ja lisaks neile Rannu punt, kellega tutvutakse Tartu linna tänavail. „Tol ajal läksime tüüpidele lihtsalt ligi, et oled äge, kannad samasuguseid riideid, hakkame sõpradeks. Saime teada, et Rannus, eesotsas dj Mölsiga, oli sarnane gäng nagu meil Tartus ja sealt edasi hakkasime koos Illusioonis pidusid tegema,“ räägib Bach. 

Sellist asja tänapäeval enam naljalt ei juhtu, et keegi astub tänaval ligi, vahetatakse komplimente ja hakatakse lävima. Pigem kõnnivad inimesed ringi pilgud maas ja kui keegi ongi äge, siis seda välja ju ometi ei öelda.

Esimesed graffitid joonistusid Bachi käega seintele 1995–1996. Täpset aega ei oska ta öelda.  „Tol ajal oli aerosooli (aerosoolvärv, mida graffitimeistrid kasutavad) valik väga kesine. Valikut põhimõtteliselt ei olnudki. Paari aastaga see asi paranes. Aga meie alustasime trükivärvide ja pintslitega. Sodisime vana Lillemäe varemeid (praegune kohtumaja). Paari aastaga oli teema massides, meie olime esimesed, kes tegid värvilised jooned seintele. Siis tulid aerosoolid ja tulime põranda alt välja. Selleni välja, et 90ndate lõpus käisime Maarahva laadal graffitit joonistamas. Tol ajal nimetati seda graffitiks, nüüd tänavakunstiks. See muutus nii populaarseks, et enam põranda all me tegutsema ei pidanud.“

Eri stiilid, eri oskused

Bach vaatab aknast välja, sügab veidi habetunud lõuga ning võtab lonksu kohvi. Ta meenutab, et konkurentsi neile ei olnud, pigem koondusid ja reastusid teised nende järgi, kuna nemad olid esimesed kultuuri edendajad. „Siiani on inimesi, kes ütlevad, et meie olime iidolid ja meid fännati. Nüüd aastakümned hiljem ma alles kuulen neist asjadest, siis ei teadnud ma sellest midagi.“

Küsimusele, kust ta joonistamist õppis, vastab ta, et ega ta oskagi joonistada ning naerab mahedalt, mis paljastab tema sügavad põselohud. Kunstikoolis õpetatakse neile ainult pliiatsi ja söega joonistamist, kuid see annab kätte õiged tunnetuse, kuidas käe ja nägemistaju vahel harmoonia luua. Bach nendib, et asi võib olla muidugi ka selles, et on niivõrd andekas. Selle peale, aga kõlab taas see mahe kurgupõhja naer. Kas kõik võivad graffitit ehk tänavakunsti teha? Bach vastab kiiresti jah. „Nullindatel tuli koolkond, kes nimetas ennast tänavakunstnikeks, ja seda, mida nad tegid, tänavakunstiks. Kõik varasemad olid graffitiartistid, illegaalid ja sodijad,“ meenutab Bach. Seda „teooriat“ rääkis talle kord üks mees. Tegelikkuses ei ole vahet, kuidas sa ennast nimetad, sest kunst on kunst. 

„Tänavakunstis on kasutusel erinevad stiilid: vabakäe (ingl freehand) joonistus, mis nõuab suurt skilli (oskust), kuidas sa viid nägemise, käe ja värvid omavahel kokku ja saad ägeda pildi. Või kasutad siis šabloontehnikat (ingl stencil). Šablooni puhul teed 90% kodutööd, joonistad ette, lõikad välja ning hiljem paned seinale šablooni, pihustad värvi peale ja ongi pilt valmis – kõige lihtsam tänavakunstitehnika. Seda õpetan ma ka noortele, kes ise ulatuvad vaevalt üle laua nägema, aga kunsti tahavad teha.“

Bach innustab, et kui huvi on, tuleb algusest pihta hakata ning kogemuse pealt saab aina enam areneda. Youtube on õppematerjale täis, kuidas valida tehnikaid, milliseid värve kasutada ning isegi milliseid otsikuid või /pintsleid valida. Bach meenutab, et nemad omal ajal pidid ise jalgratast leiutama. Ei olnud neil internetti, olid vaid nuppudega telefonid ja muusikavideod, mille järel kõlab taas Bachi kurgupõhja naer, mis meenutab saatanlikku muh-hah-haad.

Ööpimeduses kunsti tegemas

Bachi esimene suurem projekt on aastast 1998. Ega ta sellest kohe rääkida tahagi, sest “siis tegutses ta veel illegaalina”. Naer. Kunagi tuli poelettidele noortele mõeldud jook „Kruuv“. Oli teine selline oranž kihisev purgijook, mis gaasimulle ninna ajasb. Seda sama pilti saab veel tänagi Tähe tänaval näha. Selle sama projekti pärast on pidanud Bach ja tema sõber Marx ka politsei eest jooksma. 

Projekt kätkeb endas seda, et poistel tuleb kümme purgi pilti Tartu linna joonistada. „Alati, kui läksime joonistama, kandsime mingeid veidraid riideid. Mu sõbrale, Marxile kingiti sugulaste poolt õudseid riideid, mida ta kanda ei tahtnud. Näiteks nahknokaga sametroheline nokamüts või veidrad jahimeheriided. Need tõmbasime selga ja käisime joonistamas, nägime välja nagu pompsikud ja keegi ei suutnud meid tuvastada,“ räägib Bach. 

Poisid valivad välja Aannelinna ringi juures oleva esimese maja ning tahavad sinna joonistama asuda. Ühel hetkel astub nende juurde mees, kes väidab olevat ühistu esimees ning palub mitte tema majale joonistada. Poisid ei taha palju tähelepanu ja valivad järgmise maja. Aga. Tõenäoliselt on keegi selle ajaga juba politsei kutsunud ning kui poisid teise maja seinal joonistavad, saavad nad enda peale suuresuure valgusvihu osaks. „Mäletan veel, et politseiauto oli Žžiguli, mille küljel oli suur prožektor, mis valgustas kogu seina, kus me joonistasime. Muidugi panime kohe jooksu ja meie õnneks politsei meile järele ei tulnud,“ meenutab Bach. 

Alates nullindatest läheb asi populaarseks ja ega kaua enam põranda all ei toimetatagi. Siis tulevad juba ametlikud tööd, millega Bach on siiani tänavatel. Tihti ei avalikusta artist oma nime ja nägu üheskoos ja see on miski, mis eristab Bachi teistest juba aastakümneid.

Tänavakunst ei ole töö, mis Bachile leiva lauale toob, vaid hobi, mis vahel paksema viilu vorsti leivale lisab. Hobid on need, mis mehele emotsionaalselt palju rohkem annavadb kui põhitöö. Kõigi oma tegemiste juures peab Bach kõige olulisemaks oma pere ja kodu. „Kodu on kindlus, kodus on hea olla. See lülitab muust maailmast välja. Üks kraade (poeg) näiteks õpetab mind maailma uuesti nägema ning uusi vaateid avastama, see on see lapse vaimustus lihtsatest asjadest, mida ise ei oska enam hinnata,“ ütleb Bach oma poega silmates. 

Vestluse lõpetab kandev paus, mille järel lisab Bach, et talle meeldib mõte, et kui inimesel tekib sisemine põlemine millegi suhtes, miski inspireerib nii lõputult, siis andku minna. Sedasi võib avastada midagi, mida sa ei ole tulemas näinud. „Nagu minugi puhul: ma teen asju, mis mulle päriselt meeldivad.“  Kõlama jääb veel üks naerupahvak.