Keskkonnasõbralik mõtteviis ja toiduraiskamise vähendamine on tänapäeva ühiskonnas üha olulisemaks muutuvaid teemasid. Siin tuleb mängu Anu, kes peab võitlust kõlbliku toidu päästmise nimel ning ühiskonnas levinud väärarusaamade kummutamisel. 

Keskkonnast hooliv inimene on kuulnud Fudloopi ja Foodsharingu tegevusest või on enda mobiiltelefoni laadinud ResQ äpi. Tõenäoliselt teavad aga veidi enam kui üheaastasest MTÜ Põlvamaa Tsõõrimajandusest vähesed: peaasjalikult need, kes toiduringluskappi külastavad või on suvatsenud läbi lugeda mõnegi vabaühenduse pöördumise tegemaks koostööd või saamaks väikest toetust MTÜ abistamiseks. 

Sarnaseid väikseid, kuid vajalikke vabaühendusi võib leida Eestimaalt palju. Veelgi rohkem leidub neid tublisid mehi ja naisi, kes oma igapäevaste toimetuste kõrvalt jõuavad ja tahavad teha midagi head kogu ühiskonnale. Paraku ei märgata neist paljusid. Anu on üks neist. 

Anu on Põlvamaa Tsõõrimajanduse üks aktiivsetest naistest, kes vabatahtlikuna juba pool aastat on igal nädalavahetusel kasvõi saunalavalt tulles löönud hääled sisse oma neljarattalisele sõbrale ning võtnud suuna uksi sulgevate Põlva Coop kaupluseketi poodidesse, et täita toidukapp kauplustel müümata jäänud toidukraamiga. 

Anu Kolk on naine, kes kui muuseas oskab tänaval kohatud oluliste isikutega tühijuttu ehk small talk´i arendada ning jutu sujuvalt toiduringlusele viia; lööb mängleva kergusega korra majja kapitäitmise ajal tekkivale väiksele rüselusele ja paneb meelalt nurruma ka kõige kõvemini protesteeriva nokastanud tülinorija. „Ma ei tea, miks mulle öeldakse, et ma olen konkreetne ja nõudlik. Ma tegelikult ju räägin heast südamest ja palun kapi juures järjekorda võtta. See pole ju midagi erilist!“ Kui aga kohtuda Anuga õhtuse kapitäite ajal ja vaadata, kuidas naine pealambi valgel kiirustamata, justkui meelega aega venitades toidukraami kappi tõstab ja hämaral tänavanurgal kapi juures ka poolsada kohaletulnut haneritta ootama saab, on üsna kiirelt selge, et see pole „ei midagi“, mida see naine teeb. 

Toidupäästmine kui eluviis 

Anu jätab endast rahuliku ja suure kogemuste pagasiga naise mulje, olles kapi juures korda luues meeldivalt nõudlik ja oma soovides konkreetne. Järjepidevus ja uute reeglite katsetamised on vilja kandmas – õhtused kapikülastajad teavad juba eemalt Anu autot märgates talle vastu minna ning aidata tassida toidukaste kapi juurde. Ühtlasi meenutavad nad sõbralikult kaaskondlastele järjekorras oma korda oodata. Krabamise ja krahmamise asemel valivad inimesed toidukraami hoolikalt ning võtavad vaid seda, millest kodus tõesti puudu on või katsetavad uusi kaupu, mida varasemalt ostma pole trehvanud. Anu mõtteviis päästa kõlblikku toitu äraviskamisest näib olevat laienenud enamikule kapikülastajaile. 

Toidupäästmisega on Anu tegelenud mitu aastat ajast, kui sattus kokku paari Põlvamaa naisega, kes rääkisid talle dumpster diving´ust (eesti k prügisukeldumisest). Seni vaid kauge ja suurlinnade pärusmaaks peetud popp termin sai ootamatult täiesti uue tähenduse, kui selgus, et linnadele sarnane olukord valitseb ka siin – selles väikeses puust kodulinnas Põlvas. „Mina ise prügikastis käinud ei ole, küll aga tean hästi neid ja nende lugusid, kes on sellega tegelenud,“ tunnistab Anu. „Suurem pöördepunkt toidupäästmises Põlvas tekkis siis, kui ühel prügisukeldujal pimedas prügikasti revideerides kukkus taskulambina kasutatud mobiiltelefon prügikonteinerisse ning ta seda enam kätte ei saanud. Telefoni tagasisaamiseks tuli järgmisel päeval kaupluse avamisel minna poejuhataja juurde ning kõik ausalt ära rääkida.“ See lugu lükkab Anu ja tema tuttavaid otsima inimlikumaid lahendusi toidupäästmiseks. Nii luuakse sotsiaalmeedia grupp toiduringlejatele ning hakatakse tuttavate kaudu saadud suuremas koguses toidukaupa omavahel jagama. 

Mõte toiduringluskapist Põlvas hakkab küpsema siis, kui omaalgatuslikust toiduringlusest juba liiga palju toidukaupa üle jääb ning hea tuttava senikasutatud õuemajja päris võõraid kutsuda ei taha. Anu räägib lõpututest e-kirjadest, kohtumiste püüdlustest „nendega, kes otsustavad“ ja julgest tänaval ligi astumisest õigetele inimestele, et saada rahalist toetust kapi soetamiseks või kokkulepet kappi ülejäävat ja kõlblikku toidukraami tuua. Tema jutt on veenev, argumenteeritud ja lihtsasti mõistetav – selleks, et iga inimese toidulaual oleks toit, on keegi selle kasvatanud, sellest midagi valmistanud, pakendanud ja poodi transportinud, selle riiulile sättinud, et poekülastaja saaks selle osta. Tõsi, toitu tuleks oluliselt rohkem väärtustada! 

Nüüd, juba varsti pea aastajagu ongi Põlvas Kesk ja Piiri tänava nurgal, kõnnitee ääres laiuvate mägimändide varjus seisnud kaasaegne ja innovaatiline päikesepaneelidel toimiv toiduringluskapp. See on väikese linnakese kaheksa hakkaja naise poolt ellu kutsutud algatus, mis pakub kohalikele ettevõtetele ja kogukonnale võimalust panna kõlblik toit ringlema ning päästa see prügisse sattumast. 

Toiduringluse propageerimine kui võitlus tuuleveskitega 

Et keskkonnasõbraliku mõtteviisi juurutamine on pikk ja järjepidev töö, annab aimu see, et potentsiaalsed koostööpartnerid, keda Anu ja teised MTÜ vabatahtlikud on püüdnud koostöösse kutsuda, jätkavad nüride vabandustega nagu neil ülejääki ei tekiks. Selle peale naerab Anu irooniliselt ja kirjeldab detailse täpsusega ühe tuntud kaupluseketi prügikonteinerit, kust veel paar nädalat tagasi võis pärast poe sulgemist leida kilekottidesse pakitult ära visatud puuvilju, paberkottides kuivaineid ning katkirebitud plastpakenditega sinki ja vorsti, mis segunenud roheliste salatilehtedega. Ei mingit jäätmete liigiti kogumistki, rääkimata ülejäänud kuid söömiskõlbuliku toidukraami ringlema panekust, mille eest vabaühendus eesotsas Anuga seisab. 

Niisamuti kirjeldab hakkaja naine, kuidas ikka veel peab ta oma tuttavatele, kes kutse peale tulla toidukapi sisu tarbima, ära ehmatavad ning viisakalt keelduvad põhjusel, et mitte abivajajate eest toidukraami ära võtta. Ka toob Anu välja ühe juhtumi koolist, sõbranna lapse 

klassist. „Laps tuli nõutult koju ja rääkis emale, et nende klassijuhataja oli keelanud toiduringluskapi juures käia, sest sealne toit olevat mõeldud vaid neile, kes ise hakkama ei saa,“ vangutab Anu pead. Ühiskonnas levinud väärarusaamade murdmiseks on teha veel palju tööd, mis näib kohati olevat kui tuuleveskitega võitlemine, kuid naeratab siis ja kinnitab, et tema oma jonni ei jäta. Niisiis oldagu aga valmis ta ära kuulama, kui ta tänaval kellelgi nööbist kinni võtab ja toiduringlusest ning Põlva toiduringluskapist rääkima hakkab.