“Siin on nii palju lehekülgi!”, “Ma ei viitsi!”, “See raamat on mõttetu,” ja teisigi sarnaseid lauseid kuulen ma laste suust kirjanduse õpetajana pidevalt. Noored ei jookse õhinaga raamatukokku raamatuid laenutama ja ei oota põnevusega õpetaja kohustusliku kirjanduse nimekirja. Selge on see, et tänapäeva noor vajab teistsugust lähenemist.

Raamatukogud ei ole enam nii populaarsed noorte seas kui need olid kümneid aastaid tagasi. Väiksemad raamatukogud on suletud või neid ähvardab sulgemine. Selline kurb saatus on tabanud näiteks Rõuge, Kirbla, Tuudi, Metsküla ja Saulepi raamatukogusid. Kooliraamatukogudes pole piisavalt noori kõnetavaid raamatuid ja nii mõnedki uuemad raamatud jäävad riiulitele, kuna need ei kuulu kohustusliku kirjanduse hulka. Uuema kirjanduse asemel eelistatakse eelmise sajandi teoseid, mida jätkub kogu klassile. Sel viisil kaotab noor aga lugemishuvi ja on vähetõenäoline, et ta väljaspool kirjanduse tundi mõne raamatu vabatahtlikult kätte võtab. Siit minu soovitus õpetajatele - külastage raamatukogusid, andke lastele vabad käed raamatu valimisel ja kuulake, millised on nende endi mõtted ja soovid.

Kirjandus tuleb teha isiklikuks. Raamatu vastamine ei tohiks ammu olla juba faktide kontrollil põhinev. Mina arvan, et loevad emotsioonid, tunded ja mõtted, mis noorel päriselt raamatut lugedes tekivad. Tegin kunagi eksperimendi – küsisin 6. klassi õpilastelt traditsioonilisi lugemiskontrolli küsimusi, mis eeldasid faktilisi teadmisi loetud teosest. Need olid stiilis “Mis värvi oli kirst, milles aare peitus?” või “Mida ütles Toots Arnole, kui..?” Õpilaste silmadesse tekkis paanika: “Ma vannun, et lugesin, aga ma ausalt ei mäleta!” Sel hetkel teadsin, et see on esimene ja viimane kord, kui ma sellisel viisil lugemiskontrolli läbi viin. Oluline on see, kuidas õpilane teosest aru saab, kuidas oskab kirjeldada oma sõnadega olukordi ja tegelasi ning millised emotsioonid teda lugemisel valdavad. Samuti on mul õpetajana võimalik läheneda ülesandele loovalt – näiteks saab laps võimaluse kujundada loetud raamatu esi- ja tagakaane mõeldes oma lemmikutele tegelastele ja olukordadele.

Aegumatu kohustusliku kirjanduse nagu näiteks “Kevade”, “Kadri”, “Tõe ja õiguse” ja “Tasuja” käsitlemine ei pea toimuma traditsioonilisel viisil. Paljud tänapäeval raskesti mõistetavad teosed on kirjutatud esimese EV või ENSV ajal. Noored ei mõista ilma tausta avamata teose temaatikat ning ka keelekasutuse osas võivad jääda paljud laused ja sõnad selgusetuks. Näiteks saab Oskar Lutsu “Kevade” temaatikat käsitleda filmi vaadates ning klassisiseselt raamatu katkendeid lugedes. Silvia Rannamaa “Kadri” ja “Kasuema” sisu keskendub ajale, millesse tänapäeva noor end paigutada ei oska. Ta ei mõista raamatus käsitletud probleeme, kui tal ei ole kõrval lugemise ajal inimest, kes talle selle temaatika lahti seletaks. Seepärast ongi oluline käsitleda selliseid raamatuid klassis koos õpetajaga. Eesti kirjanduse ajalugu ei pea noortele õpetama terve kirjandusteose lugemise kaudu. Siin lasub imeline võimalus ajalooõpetajaga lõimingut teha.

Kui ma sunnin last jõuga raamatut lugema, ei saavuta ma õpetajana midagi. Oluline on tekitada lapses lugemishuvi, mitte anda talle kirjanduse lugemisega seotud trauma. Ma soovin lapsi kirjandusele lähemale tuua, mitte hirmutada neid sellest kaugemale. Õpilaste suhtumist ma nii naljalt muuta ei suuda, kuid õpetajana saan ma aga käsitleda kirjandust mõeldes tänapäeva noortele.